ei tuleks loomulikult tõlgendada nii, nagu ei suhtuks politsei kõikidesse kadumistesse täie tõsidusega,” täpsustas ta.
Issand küll, mõtles Wallander.
Expresseni reporter, punase habemega noor mees, tõstis käe ja palus sõna.
„Kas te ei võiks veidi konkreetsemalt rääkida?” küsis ta. „Te ei välista, et toime on pandud kuritegu. Miks te seda ei välista? Samuti on minu meelest ebaselge, kus ta kadunuks jäi ja kes teda viimati nägi?”
Wallander noogutas. Ajakirjanikul oli õigus. Björk oli mitmes olulises punktis ebamäärane olnud.
„Ta lahkus Skurupi hoiupangast veidi pärast kella kolme reede pärastlõunal,” ütles ta. „Panga üks töötaja nägi, kuidas ta veerand neli auto käivitas ja ära sõitis. Selles kellaajas saame täiesti kindlad olla. Pärast seda pole teda keegi näinud. Lisaks oleme üsna kindlad, et ta valis ühe kahest võimalikust teest. Kas E 14 Ystadi suunas, või sõitis ta Slimminge ja Rögla kaudu Krageholmi poole. Nagu te varem kuulsite, on Louise Åkerblom kinnisvaramaakler. Võis olla, et ta otsustas sõita vaatama maja, mis taheti müüki panna. Ta võis sõita ka otse koju. Me ei tea, mida ta otsustas.”
„Millist maja?” küsis üks kohaliku ajalehe reporter.
„Uurimise huvides ei saa ma sellele vastata,” ütles Wallander.
Pressikonverents vajus tasapisi laiali. Kohalik raadio tegi Björkiga intervjuu.
Wallander rääkis koridoris kohaliku lehe reporteriga. Kui ta üksi jäi, tõi ta tassi kohvi, läks oma kabinetti ja helistas tulekahjupaigale. Ta sai kätte Svedbergi, kes kandis ette, et Martinson oli ühe otsijate rühma juba ümber organiseerinud ja suunanud põleva talu ümbrust läbi kammima.
„Ma pole elu sees sellist tulekahju näinud,” ütles Svedberg. „Kui kõik möödas on, siis ei jää siia aampalkigi järele.”
„Ma tulen pärast lõunat sinna,” ütles Wallander. „Sõidan uuesti Robert Åkerblomi juurde koju. Helista mulle, kui midagi on.”
„Helistame,” vastas Svedberg. „Mis ajakirjanikud ütlesid?”
„Ei midagi huvitavat,” lausus Wallander ja pani toru ära.
Samal hetkel koputas Björk uksele.
„Täitsa hästi läks ju,” ütles ta. „Ei mingeid salakavalaid küsimusi, kõik puha mõistlikud. Nüüd jääb ainult loota, et nad kirjutavad nii, nagu me soovime.”
„Homme tuleb paar meest telefonivalvesse panna,” ütles Wallander, kes ei vaevunud kommenteerima ülemuse hinnangut pressikonverentsile. „Kui usklik kahe lapse ema ära kaob, siis kardetavasti helistavad paljud, kes midagi näinudki pole. Õnnistuste ja eestpalvetega politseile. Lisaks neile loodetavasti ka sellised, kellel tõesti midagi rääkida on.”
„Kui ta päeva jooksul välja ei ilmu,” ütles Björk.
„Seda ei usu ei sina ega mina,” vastas Wallander.
Seejärel rääkis ta kummalisest tulekahjust, plahvatusest. Björk kuulas mureliku näoga.
„Mida see kõik tähendama peab?” küsis ta.
Wallander laiutas käsi.
„Ma ei tea. Aga ma sõidan nüüd tagasi Robert Åkerblomi juurde ja räägin temaga.”
Björk avas ukse, et minema hakata.
„Kell viis teeme minu juures kokkuvõtte,” ütles ta.
Kui Wallander juba minekul oli, tuli talle meelde, et oli unustanud paluda Svedbergil üht asja uurida. Ta helistas uuesti tulekahjupaigale.
„Kas mäletad, et eile õhtul pidi üks politseiauto Mercedesega peaaegu kokku põrkama?” küsis ta.
„On küll selline ähmane mälestus,” vastas Svedberg.
„Uuri selle kohta kõik välja,” jätkas Wallander. „Mul on tunne, et see Mercedes on tulekahjuga kuidagi seotud. Kas ka Louise Åkerblomiga, see on juba iseasi.”
„Kirjutan üles,” ütles Svedberg. „Veel midagi?”
„Meil on kell viis siin koosolek,” ütles Wallander ja lõpetas kõne.
Veerand tundi hiljem oli ta tagasi Robert Åkerblomi köögis. Ta istus samal toolil, kus mõni tund varemgi, ja jõi taas teed.
„Vahel tulevad ootamatud väljakutsed vahele,” ütles Wallander. „Puhkes suur tulekahju. Aga see on nüüd kontrolli all.”
„Saan aru,” vastas Robert Åkerblom viisakalt. „Ega pole vist lihtne politseinik olla.”
Wallander silmitses teisel pool lauda istuvat meest. Samal ajal katsus ta ühe käega püksitaskus olevaid käeraudu. Ta just ei oodanud eelolevat ülekuulamist.
„Mul on mõned küsimused,” ütles ta. „Võime vist sama hästi ka siin istuda.”
„Loomulikult,” ütles Robert Åkerblom. „Lihtsalt esitage oma küsimused.”
Wallander märkas, et teda ärritas pehme, kuid eksimatult äratuntav manitsev toon Robert Åkerblomi hääles.
„Esimeses küsimuses pole ma väga kindel,” ütles Wallander. „Kas teie naisel on mingeid terviseprobleeme?”
Mees vaatas teda üllatusega.
„Ei,” vastas ta. „Miks te seda küsite?”
„Ma lihtsalt mõtlesin, et ta võis teada saada, et on mingisse tõsisesse tõppe jäänud. On ta hiljuti arsti juures käinud?”
„Ei. Ja kui ta oleks haige, siis oleks ta seda mulle rääkinud.”
„On raskeid haigusi, millest inimesed ei taha rääkida,” ütles Wallander. „Vähemalt vajavad nad paari päeva, et oma tundeid ja mõtteid koguda. Sageli juhtub ju nii, et haigel tuleb uudise teadasaajat lohutada.”
Robert Åkerblom mõtles enne vastamist järele.
„Ma olen kindel, et asi pole selles,” ütles ta.
Wallander noogutas ja läks küsimustega edasi.
„Kas tal on alkoholiprobleeme?” küsis ta.
Robert Åkerblom võpatas.
„Miks te sellist asja küsite?” küsis ta pärast mõningast vaikimist. „Kumbki meist ei joo tilkagi alkoholi.”
„Ometigi on kraanikausi all kapp pudeleid täis,” lausus Wallander.
„Meil pole midagi selle vastu, kui teised joovad,” ütles Robert Åkerblom. „Mõõdukates kogustes muidugi. Meil käib vahel külalisi. Isegi selline väike kinnisvarabüroo nagu meie oma peab vahel niinimetatud esindusüritusi korraldama.”
Wallander noogutas. Tal polnud mingit põhjust vastust mitte uskuda. Ta võttis püksitaskust käerauad ja pani need lauale. Seda tehes jälgis ta Robert Åkerblomi reaktsiooni.
