ma teie ülemise korruse töötoast, alumisest vasakpoolsest sahtlist paberipaki alt.”
„Käerauad,” lausus Robert Åkerblom. „Ma pole neid iialgi varem näinud.”
„Väheusutav, et teie tütred on need sinna pannud, seega oli see arvatavasti teie naine,” ütles Wallander.
„Ma ei saa üldse aru,” ütles Robert Åkerblom.
Äkki mõistis Wallander, et mees teisel pool köögilauda valetas. Vaevumärgatav häälemuutus, hetkeline ebakindlus silmades. Aga sellest piisas, et Wallander selle ära tabas.
„Kas keegi teine võis need sinna panna?” jätkas ta.
„Ma ei tea,” ütles Robert Åkerblom. „Meil käivad ju ainult koguduse liikmed külas. Peale firmakülaliste muidugi. Ja nemad ei käi kunagi ülemisel korrusel.”
„Keegi veel?”
„Meie vanemad. Mõned sugulased. Laste mängukaaslased.”
„Kokku päris palju inimesi,” ütles Wallander.
„Ma ei saa aru,” ütles Robert Åkerblom uuesti.
Sa ei saa aru, kuidas sa võisid unustada need silma alt ära panna, mõtles Wallander. Küsimus on praegu selles, mida need tähendavad.
Esimest korda esitas Wallander endale küsimuse, kas Robert Åkerblom võis oma naise tappa? Aga ta heitis selle mõtte kõrvale. Käerauad ja vale polnud piisav alus, et Wallander võiks kõik seni eeldatu ümber lükata.
„Kas on kindel, et te ei oska nende käeraudade olemasolu seletada?” küsis Wallander uuesti. „Ma peaksin ehk ütlema, et seadus ei keela käeraudu omada. Selleks pole luba vaja. Kuid loomulikult ei tohi inimesi oma suva järgi vangistada.”
„Kas te arvate, et ma valetan?” küsis Robert Åkerblom.
„Ma ei arva midagi,” vastas Wallander. „Tahan lihtsalt teada, miks need käerauad on kirjutuslaua sahtlisse peidetud.”
„Olen juba öelnud, et ma ei saa aru, kuidas need siia majja on sattunud.”
Wallander noogutas. Tal polnud mingit vajadust meest rohkem pinnida. Igatahes mitte veel. Kuid Wallander oli kindel, et ta oli valetanud. Kas oli võimalik, et selles abielus peitus tavapärasest erinev ja dramaatiline seksuaalelu? Kas see omakorda võis olla selgituseks Louise Åkerblomi kadumisele?
Wallander lükkas teetassi kõrvale, andes sellega märku, et jutuajamine on lõppenud. Käerauad pistis ta taskurätikusse mähituna taskusse tagasi. Kriminalistid suudavad ehk välja selgitada, milleks neid kasutatud oli.
„Esialgu on see kõik,” ütles Wallander ja tõusis. „Ma annan endast teada niipea, kui meil on uudiseid. Ja teil tuleks olla valmis, et mölluks läheb juba täna õhtul, kui ilmuvad õhtulehed ja kohalik raadio laseb oma lindistuse eetrisse. Aga loomulikult tuleb loota, et see aitab meid.”
Robert Åkerblom noogutas ega vastanud midagi.
Wallander surus tal kätt ja läks auto juurde. Ilm hakkas muutuma. Sadas uduvihma ja tuul oli vaibunud. Wallander sõitis bussijaama juurde Fridolfi kondiitriärisse, sõi paar võileiba ja jõi kohvi. Kell oli juba pool üks, kui ta uuesti autosse istus ja tulekahjupaigale sõitis. Ta parkis auto, astus piirdelintidest üle ning leidis, et maja ja küün olid juba suitsevateks varemeteks muutunud. Kriminalistidel oli aga siiski veel vara tööle asuda. Wallander läks tuleasemele lähemale ja rääkis hea tuttava, tuletõrjeülem Peter Edleriga.
„Uputame veega,” ütles too. „Ega siin palju muud teha ei anna. Oli see süütamine?”
„Pole aimugi,” vastas Wallander. „Oled sa Svedbergi või Martinsoni näinud?”
„Nad sõitsid minu meelest sööma,” ütles Edler. „Rydsgårdi. Ja kolonelleitnant Hernberg viis oma vettinud sõdurid kasarmusse. Aga nad tulevad tagasi.”
Wallander noogutas ja lahkus tuletõrjeülemast.
Mõni meeter eemal seisis politseinik koeraga. Politseinik sõi kaasavõetud võileiba, koer kraapis ühe käpaga usinasti märjas ja tahmases kruusas.
Järsku hakkas koer ulguma. Politseinik tõmbas mõned korrad kannatamatult rihmast ja vaatas siis, mida koer õieti kaevab.
Siis nägi Wallander, kuidas mees tagasi põrkus ja võileiva maha pillas.
Wallanderis tekkis tahes-tahtmata uudishimu ja ta astus mõne sammu lähemale.
„Mis koer leidis?” küsis ta.
Politseinik pöördus Wallanderi poole. Ta oli näost valge ja värises üle keha.
Wallander läks kiiresti lähemale ja kummardus.
Tema ees porisel maapinnal oli sõrm.
Must sõrm. Mitte pöial ega ka väike sõrm. Kuid see oli inimese sõrm.
Wallander tundis, kuidas tal süda pahaks läks.
Ta käskis koeraga politseinikul otsekohe Svedbergi ja Martinsoniga ühendust võtta.
„Nad peavad jalamaid siia tulema,” ütles ta. „Isegi siis, kui neil söömine pooleli on. Minu auto tagaistmel on tühi kilekott. Too see siia!”
Politseinik läks ära.
Mis siin toimub? mõtles Wallander. Must sõrm. Mustanahalise inimese sõrm. Ära raiutud. Keset Skånet.
Kui politseinik kilekotiga tagasi tuli, tegi Wallander sellest sõrme kohale ajutise vihmakaitse. Uudis oli jõudnud levida ja tuletõrjujad kogunesid sõrme ümber.
„Meil tuleb ahervaremest laipa otsima hakata,” ütles Wallander tuletõrjeülemale. „Jumal teab, mis siin on toimunud.”
„Sõrm,” ütles Peter Edler uskumatult.
Kakskümmend minutit hiljem saabusid Svedberg ja Martinson ning jooksid leiukohale. Üheskoos silmitsesid nad mõistmatuse ja vastumeelsusega musta sõrme.
Kellelgi polnud midagi öelda.
Lõpuks katkestas Wallander vaikuse.
„Üks on kindel,” ütles ta. „See sõrm pole Louise Åkerblomi oma.”
Kell viis koguneti politseimaja koosolekuruumi. Wallander ei suutnud meenutada, et kunagi varem oleks sellistel puhkudel niisugune vaikus valitsenud.
Keset lauda kilealusel oli must sõrm.
Ta pani tähele, et Björk oli oma tooli niimoodi keeranud, et ei peaks seda nägema.
Kõik teised vaatasid sõrme. Keegi ei öelnud midagi.
Natukese aja pärast tuli haiglast auto ja viis äraraiutud kehaosa kaasa. Alles pärast seda tõi Svedberg kandiku kohvitassidega ja Björk avas koosoleku.
„Seekord olen ma sõnatu,” alustas ta. „Kas keegi oskaks mulle mõistliku seletuse anda?”
Keegi ei vastanud. Küsimus oli mõttetu.
„Wallander,”
