vastas pastor Tureson.
„Kas see on siis õige?” küsis Wallander.
„Minu ja koguduse arusaamise järgi on,” ütles pastor Tureson. „Kuid teised usuliikumised muidugi kahtlevad. See on loomulik.”
„Kas mõnel koguduse liikmel oli midagi Louise Åkerblomi vastu?” küsis Wallander ja tundis kohe, et tema vastas istuv mees viivitas vastamisega pisut liiga kaua.
„Seda ma ei usu,” vastas pastor Tureson.
Jälle, mõtles Wallander. Midagi põiklevat, käest libisevat on tema vastuses.
„Miks ma teid küll ei usu?” küsis ta.
„Peaksite uskuma,” vastas Tureson. „Ma tunnen oma kogudust.”
Wallander tundis end järsku väga väsinuna. Ta mõistis, et pastori kõigutamiseks tuleb küsimused hoopis teistmoodi esitada. Niisiis, otserünnak.
„Ma tean, et Louise Åkerblomil on koguduses vaenlasi,” ütles ta. „Pole oluline, kuidas ma seda tean. Aga sooviksin teie kommentaari.”
Tureson vaatas talle enne vastamist pikalt otsa.
„Mitte vaenlasi,” ütles ta. „Aga on tõsi, et ühel koguduseliikmel on temaga õnnetu läbisaamine.”
Ta tõusis ja läks akna juurde.
„Ma olen kahevahel olnud,” ütles pastor Tureson. „Eile õhtul mõtlesin tegelikult teile helistada. Aga ei helistanud. Me kõik ju loodame, et Louise tuleb tagasi. Et kõik saab loomuliku selgituse. Kuid samal ajal olen üha rohkem mures. Seda pean samuti tunnistama.”
Ta tuli oma tooli juurde tagasi.
„Mul on ju kohustused ka kõikide teiste koguduseliikmete ees,” ütles ta. „Ma ei taha oma hingele võtta kellegi halba valgusse seadmist. Väita midagi, mis hiljem täiesti valeks osutub.”
„See jutuajamine pole ametlik ülekuulamine,” sõnas Wallander. „See, mis te räägite, jääb meie vahele. Ma ei kirjuta protokolli.”
„Ma ei tea, kuidas seda öelda,” ütles pastor Tureson.
„Öelge, kuidas asi on,” vastas Wallander. „Nii on tavaliselt kõige lihtsam.”
„Kaks aastat tagasi tuli meile uus koguduseliige,” alustas pastor Tureson. „Ühe Poola vahet sõitva praami masinist hakkas meie koosolekutel käima. Ta oli lahutatud, 35-aastane, sõbralik ja tagasihoidlik. Kogudus võttis ta kiiresti omaks ja hakkas temast lugu pidama. Aga kord umbes aasta tagasi soovis Louise Åkerblom minuga omavahel rääkida. Ta jälgis hoolikalt, et tema mees Robert sellest teada ei saaks. Istusime siin toas ja ta rääkis mulle, et meie uus koguduseliige oli hakanud teda armuavaldustega pommitama. Saatis kirju, jälitas teda, helistas. Ta tõrjus meest pidevalt nii sõbralikult eemale kui sai. Aga too muudkui jätkas ja olukord muutus lõpuks väljakannatamatuks. Louise palus, et ma mehega räägiksin. Tegin seda. Mees oli äkitselt nagu ära vahetatud. Teda tabas kohutav raevuhoog, ta ütles, et Louise on teda alt vedanud ning ta teab, et mina avaldan Louise’ile halba mõju. Tegelikult armastavat naine teda ja tahtvat oma meest maha jätta. See oli täiesti absurdne. Mees ei tulnud enam meie kogunemistele, lõpetas töö praamil ja me arvasime, et ta on lõplikult läinud. Kogudusele ütlesin ainult, et ta kolis ära ja oli hüvastijätmiseks liiga uje. Louise’i jaoks oli see muidugi suur rõõm. Aga umbes kolm kuud tagasi hakkas see jälle peale. Ühel õhtul avastas Louise mehe oma maja ees seismas. See oli talle muidugi tohutu šokk. Taas hakkas see mees teda oma armuavaldustega jälitama. Komissar Wallander, ma pean tunnistama, et kaalusime tegelikult politseisse teatamist. Nüüd ma loomulikult kahetsen, et me seda ei teinud. Muidugi võib see olla ka kokkusattumus. Aga iga tunniga kahtlen aina rohkem, kas ikka on.”
Lõpuks ometi, mõtles Wallander. Nüüd on mul mingi pidepunkt. Hoolimata isegi sellest, et mustad sõrmed, õhkulastud raadiosaatjad ja haruldased püstolid jäävad endiselt mõistatuseks. Vähemalt midagi mul nüüd on.
„Kuidas on mehe nimi?” küsis ta.
„Stig Gustafson.”
„On teil tema aadressi?”
„Ei. Aga mul on isikukood. Ta parandas korra kirikus torusid ja talle maksti selle eest.”
Tureson läks kirjutuslaua juurde ja lappas ühte kausta.
„570503-0470,” ütles ta.
Wallander pani märkmiku kinni.
„Te tegite õigesti, et rääkisite,” ütles ta. „Varem või hiljem oleksin ma sellest nagunii teada saanud. Aga nüüd hoiame aega kokku.”
„Louise on surnud, on ju nii?” küsis Tureson ootamatult.
„Seda ma ei tea,” vastas Wallander. „Täiesti ausalt – ma ei tea vastust sellele küsimusele.”
Wallander surus pastori kätt ja astus kirikust välja. Kell oli veerand üks.
Nüüd, mõtles ta, on mul lõpuks mingigi pidepunkt.
Ta ruttas auto juurde ja sõitis otsejoones politseimajja. Siis kiirustas ta oma kabinetti, et kolleegid nõupidamiseks kokku kutsuda. Kui ta kirjutuslaua taha istus, helises telefon. See oli Nyberg, kes viibis endiselt tulekahjupaigal.
„Uued leiud?” küsis Wallander.
„Ei,” vastas Nyberg. „Aga mulle tuli just meelde, mis marki püstol see on. See, mille pära me leidsime.”
„Ma kirjutan,” ütles Wallander ja võttis märkmiku välja.
„Mul oli õigus, et see on ebatavaline relv,” jätkas Nyberg. „Kahtlen, kas siin maal mitut sellist ongi.”
„Seda parem,” ütles Wallander. „Ongi lihtsam jälitada.”
„See on 9-millimeetrine Astra Constable,” ütles Nyberg. „Ma nägin seda ükskord Frankfurdis relvanäitusel. Ja mul on relvade osas päris hea mälu.”
„Kus seda toodetakse?” küsis Wallander.
„See ongi kõige imelikum,” ütles Nyberg. „Nii palju kui ma tean, tehakse seda litsentsi alusel ainult ühes riigis.”
„Kus?”
„Lõuna-Aafrikas.”
Wallander pani pliiatsi käest.
„Lõuna-Aafrikas?”
„Jah.”
„Miks nii?”
„Ma ei oska öelda, miks mõni relv saab ühes riigis populaarseks, aga teises mitte. See lihtsalt on nii.”
„Kurat küll. Lõuna-Aafrika?”
„See annab meile ilmselge seose leitud sõrmega.”
„Mida teeb Lõuna-Aafrikas valmistatud püstol siin riigis?”
„Selle väljaselgitamine on sinu töö,” ütles Nyberg.
„Hästi,” ütles Wallander. „Hea, et sa kohe
