maganud. Ta näis väsinud ja ärritatud.
„Jätkame sealt, kus me eile pooleli jäime,” ütles Wallander. „Auto tuleb korralikult läbi uurida, telefoniteated järjest läbi töötada. Mina ise kavatsen uuesti tulekahjupaigale sõita ja vaadata, mis kriminalistid sealt leiavad. Sõrm on teel kriminalistikalaborisse. Nüüd on küsimus, kas me teatame sellest ajakirjandusele?”
„Teatame küll,” ütles Björk ootamatu kindlusega. „Martinson aitab mul pressiteate kokku panna. Ma oletan, et see tekitab toimetustes enneolematut segadust.”
„Parem, kui Svedberg seda teeb,” ütles Martinson. „Ma tegelen kahekümne viie tuhande Rootsi arstiga. Pluss lõputu arv polikliinikuid ja traumapunkte. See võtab aega.”
„Teeme siis nii,” sõnas Björk. „Ma võtan selle Värnamo advokaadi enda peale. Kui midagi erilist ei juhtu, siis näeme pärast lõunat.”
Wallander läks oma auto juurde. Skånes tõotas tulla ilus päev. Ta seisatas ja tõmbas värsket õhku kopsudesse. Esimest korda sel aastal oli tal tunne, et kevad on saabumas.
Tulekahjupaigal ootas teda kaks üllatust.
Kriminalistide töö oli varastel hommikutundidel vilja kandnud. Talle tuli vastu Sven Nyberg, kes alles mõned kuud tagasi Ystadi politseis tööle oli asunud. Nyberg oli töötanud Malmös, kuid tuli võimaluse avanedes kõhklemata Ystadi üle. Wallander polnud temaga seni väga palju kokku puutunud. Kuid tal oli tubli tehnilise uurija maine. Et mees oli pealekauba järsu loomuga ja raske suhtleja, oli Wallander ise avastanud.
„Ma arvan, et sa peaksid mõnda asja nägema,” ütles Nyberg.
Nad läksid neljale postile kinnitatud väiksesse varjualusesse.
Kiletükil olid mõned väändunud metalldetailid.
„Pomm?” küsis Wallander.
„Ei,” vastas Nyberg. „Sellest pole me veel jälgegi leidnud. Aga see siin on vähemalt sama huvitav. Siin näed sa suure raadiosaatja osi.”
Wallander vaatas teda arusaamatusega.
„Kombineeritud saatja ja vastuvõtja,” ütles Nyberg. „Mis tüüpi või firma, seda ma ei oska öelda. Aga kindlasti pole see raadioamatööri seade. On ju veidi imelik, et tühjas majas on selline riistapuu. Mis lisaks kõigele veel ka õhku lastakse.”
Wallander noogutas.
„Sul on õigus,” ütles ta. „Selle kohta tahan ma rohkem teada.”
Nyberg võttis kile pealt ühe teise metalldetaili.
„See on samuti väga huvitav,” ütles ta. „Näed sa, mis see on?”
Wallanderi meelest nägi see välja nagu püstolipära.
„Relv,” ütles ta.
Nyberg noogutas.
„Püstol,” ütles ta. „Arvatavasti oli selles maja õhkulendamise ajal laetud magasin. Püstol rebiti tükkideks, kui magasin lööklaine või tule mõjul plahvatas. Peale selle ma kahtlustan, et see on üsna ebatavaline mudel. Nagu sa näed, on pära välja rebitud. Päris kindlasti pole see mõni Luger või Beretta.”
„Mis see siis on?” küsis Wallander.
„Liiga vara öelda,” ütles Nyberg. „Aga saad teada niipea, kui oleme selle välja selgitanud.”
Nyberg toppis oma piibu täis ja süütas selle.
„Mis sa sellest kõigest arvad?” küsis ta.
Wallander raputas pead.
„Ma olen harva end nii ebakindlalt tundnud,” vastas ta ausalt. „Ma ei leia seoseid, tean ainult, et otsin kadunud naist ja satun kogu aeg eriti imelike asjade otsa. Ära raiutud sõrm, suure raadiosaatja osad, ebatavalised relvad. Võib-olla peangi just sellest ebatavalisest lähtuma? Millestki, mille otsa ma oma politseikogemusega veel sattunud ei ole?”
„Kannatust,” ütles Nyberg. „Kindlasti leiame seose, kui aeg küps on.”
Nyberg pöördus oma keerulise piltmõistatuse juurde tagasi. Wallander hulkus natuke tulekahjupaigal ja üritas veel üks kord peas mingit kokkuvõtet teha. Lõpuks ta loobus.
Ta istus autosse ja helistas politseijaoskonda.
„Kas on palju teateid tulnud?” küsis ta Ebbalt.
„Pidevalt helistatakse,” vastas too. „Svedberg läks äsja mööda ja ütles, et mõned teated tundusid usutavad ja huvipakkuvad. Rohkem ma ei tea.”
Wallander andis Ebbale metodisti kiriku telefoninumbri ja otsustas pärast jutuajamist pastoriga ka Louise Åkerblomi kirjutuslaua kinnisvarabüroos põhjalikult läbi uurida. Südametunnistus piinas, et ta oli seni piirdunud vaid esimese, põgusa vaatlusega.
Ta sõitis Ystadi tagasi. Kuna tal oli enne Turesoniga kohtumist küllalt aega, parkis ta auto keskväljakule ja läks raadiopoodi. Pikemalt kaalumata kirjutas ta alla uue stereosüsteemi järelmaksupaberitele. Siis sõitsis ta koju Mariagatanile ja pani selle üles. Ta oli ostnud ühe CD-plaadi: Puccini „Turandot’”. Ta pani plaadi käima, heitis diivanile ja püüdis mõelda Baiba Liepast. Kuid kogu aeg kippus seda varjutama Louise Åkerblomi nägu.
Wallander ärkas võpatades ja vaatas kella. Ta vandus, kui avastas, et oleks pidanud juba kümme minutit tagasi kirikus olema.
Pastor Tureson ootas teda kiriku tagaruumis. See oli ühtlasi laoruum ja kontor. Seinu kaunistasid vaibakesed piiblitsitaatidega. Aknaorvas seisis kohvimasin.
„Vabandust, et hiljaks jäin,” ütles Wallander.
„Saan väga hästi aru, et politseil on palju tööd,” vastas Tureson.
Wallander istus toolile ja võttis märkmiku välja. Tureson küsis, kas ta soovib kohvi, kuid Wallander keeldus tänades.
„Üritan selgust saada, kes on Louise Åkerblom,” alustas ta. „See, mis ma siiani teada olen saanud, viitab ainult ühele. Et Louise Åkerblom on läbinisti harmooniline inimene, kes iialgi poleks oma meest ja lapsi vabatahtlikult maha jätnud.”
„Sellisena tunneme teda kõik,” ütles Tureson.
„Samal ajal tekitab see minus kahtlusi,” jätkas Wallander.
„Kahtlusi?”
Turesoni ilme oli üllatunud.
„Ma lihtsalt ei usu, et nii veatuid ja harmoonilisi inimesi on olemas,” selgitas Wallander. „Kõikidel on oma varjuküljed. Küsimus on ainult selles, millised need Louise Åkerblomil on. Eeldatavasti ei kadunud ta vabatahtlikult sellepärast, et ei suutnud oma suurt õnne enam välja kannatada.”
„Saaksite kõikidelt meie koguduse liikmetelt sama vastuse,” ütles Tureson.
Wallanderil ei õnnestunud tagantjärele selgusele jõuda, mis tegelikult juhtus. Kuid miski pastor Turesoni vastuses äratas järsku ta tähelepanu. Näis, nagu oleks pastor kaitsnud Louise Åkerblomist loodud pilti, ehkki miski peale Wallanderi üldiste seisukohtade polnud seda küsimärgi alla seadnud. Või kaitses ta kedagi teist?
