ja läks akna juurde.
Mõne minuti pärast oli otsus tehtud.
Eeskätt keskenduvad nad Louise Åkerblomi leidmisele ja Stig Gustafsoni isiku kontrollimisele. Kõik muu on teisejärguline.
Nii kaugele oleme siis jõudnud, mõtles Wallander. Sada seitseteist tundi pärast Louise Åkerblomi kadumist oleme nii kaugele jõudnud.
Ta tõstis telefonitoru.
Väsimusest polnud järsku enam jälgegi.
Peter Hanson oli varas.
Ta polnud kuigi edukas kurjategija. Aga enamasti õnnestus tal oma tellija ja tööandja, Malmös elava ning varastatud asjadega kaubitseva Morelli antud ülesanded edukalt täita.
Kuid just sel päeval, 29. aprilli ennelõunal, oli Peter Hanson Morelli peale tõsiselt pahane. Ta oli kavatsenud – nagu kõik teised inimesed – pühade aegu vaba olla, võib-olla käia korra Kopenhaagenis. Aga eelmisel õhtul hilja oli Morell helistanud ja öelnud, et tal on Peter Hansonile kiireloomuline töö.
„Sa pead hankima neli kaevupumpa,” oli Morell öelnud. „Vanemat tüüpi. Sellised, mis maal iga talu õues seisavad.”
„See võib ju oodata, kuni pühad läbi saavad,” oli Peter Hanson vastu vaielnud. Morelli telefonikõne ajaks oli ta jõudnud juba magama jääda ja talle ei meeldinud, kui teda äratati.
„See ei või oodata,” oli Morell vastanud. „Tellija elab Hispaanias ja sõidab ülehomme autoga sinna. Ta tahab pumbad kaasa võtta. Müüb need teistele seal elavatele rootslastele. Nood on sentimentaalsed ja maksavad vana Rootsi pumba eest oma hacienda ees hästi.”
„Kust ma need neli pumpa välja võtan?” oli Peter Hanson küsinud. „Ja oled sa unustanud, et pühad on tulekul? Homme on igas viimaseski suvilas rahvas kohal.”
„Küll sa selle ära korraldad,” oli Morell vastanud. „Alusta varakult, küll siis kõik sujub.”
Seejärel muutus ta toon ähvardavaks.
„Muidu ma pean oma paberitest järele vaatama, kui palju su vend mulle võlgu on,” oli ta öelnud.
Peter Hanson oli telefoni hargile visanud. Ta teadis, et Morell tõlgendab seda nõusolekuna. Kuna ta oli üles aetud ega oleks suutnud tükk aega magama jääda, pani ta riided selga ja sõitis oma elukohast Rosengårdist alla linna. Ta astus ühte pubisse sisse ja istus õlut jooma.
Peter Hansonil oli vend, kelle nimi oli Jan-Olof. See oli tõeline õnnetus Peter Hansoni elus. Jan-Olof mängis Jägersro hipodroomil totalisaatoril, vahel ka teistel hipodroomidel. Ta mängis palju ja halvasti. Ta oli kaotanud rohkem, kui tal raha oli, ning sattunud tänu võlgadele Morelli haardesse. Kuna tal mingeid muid tagatisi pakkuda polnud, pidi Peter Hanson oma isikuga elavaks tagatiseks hakkama.
Morelli põhitegevuseks oli äri varastatud asjadega. Kuid viimastel aastatel oli ta aru saanud, et tal tuleb samamoodi nagu kõikidel teistel ettevõtjatel teha tulevikuks äriplaan. Üks võimalus oli oma tegevust veelgi spetsiifilisemalt koondada. Samuti võis äriprofiili laiendada. Ta valis teise variandi.
Ehkki tal oli suur tellijatevõrk oma vahel vägagi konkreetsete soovidega, oli ta otsustanud alustada ka laenuäri. Tema arvestuste kohaselt oleks see pidanud käivet tublisti suurendama.
Morell oli umbes 50-aastane. Pärast kahekümneaastast tegutsemist pettuste alal oli ta eriala vahetanud ja alates 1970-ndate lõpust Lõuna-Rootsis edukalt üles ehitanud varastatud kauba impeeriumi. Tema nähtamatul palgalehel oli umbes kolmkümmend varast ja autojuhti. Iga nädal veeti Malmö sadamasse tema lattu varastatud kaupa, et seda hiljem välismaale tellijatele saata. Smålandist tulid stereosüsteemid, televiisorid ja mobiiltelefonid. Hallandist veeresid lõuna poole karavanid varastatud autodega, mida ootasid ostjad Poolas ja nüüd ka endisel Ida-Saksamaal. Ta nägi uut paljutõotavat turgu Baltimaades ja oli juba mõned luksusautod saatnud Tšehhoslovakkiasse. Peter Hanson oli tema organisatsioonis üks tähtsusetumaid mutrikesi. Morell kahtles endiselt tema võimetes ja andis talle täitmiseks enamasti kummalisevõitu tellimusi. Neli kaevupumpa oli talle ideaalselt sobiv ülesanne.
See oli põhjus, miks Peter Hanson 29. aprilli hommikupoolikul autot juhtides vandus. Morell oli ta pühad ära rikkunud. Pealegi tegi ülesanne talle muret. Rahvast oli liiga palju liikvel ja ta ei saanud arvestada rahus töötamise võimalusega.
Peter Hanson oli sündinud Hörbys ja tundis Skånet. Polnud pisimatki kõrvalteed, kus ta sõitnud poleks, ja tal oli hea mälu. Ta oli nüüd neli aastat Morelli juures töötanud – alates sellest, kui ta üheksateist sai. Vahel mõtles ta kogu sellele kaubale, mis ta nende aastate jooksul oma roostes furgooni oli laadinud. Kord oli ta varastanud kaks pullvasikat. Jõulude aegu telliti üsna sageli sigu. Mitu korda oli ta ka hauakive lohistanud ja mõelnud, missugune haige inimene neid võiks tellida. Ta oli ära viinud välisuksi, samal ajal kui maja omanikud toas magasid, ja selleks otstarbeks renditud kraana abil alla toonud kirikutorni. Kaevupumbad polnud midagi ebatavalist. Kuid päev oli halvasti valitud.
Ta oli otsustanud alustada Sturupi lennuväljalt ida poole jäävas piirkonnas. Österleni oli ta täiesti kõrvale heitnud. Sel päeval oli seal ilmselt igas suvilas inimesi.
Operatsioon võis õnnestuda Sturupi, Hörby ja Ystadi vahelisel alal. Seal oli palju tühjalt seisvaid talusid, kus tal ehk läheks korda segamatult töötada.
Kohe pärast Krageholmi, läbi metsa Sövdesse viiva väikese käänulise tee ääres leidis ta oma esimese pumba. Poollagunenud talu oli varjulises kohas. Pump oli roostes, kuid terve. Ta asus sõrgkangiga selle kinnituse kallale. Aga kui ta veidi rohkem jõudu rakendas, tuli kogu läbimädanenud alus lahti. Ta pani sõra kõrvale ja hakkas pumpa kaevuava katvate laudade küljest lahti kangutama. Ta mõtles, et kõigest hoolimata polegi ehk nii võimatu Morellile neli pumpa hankida. Veel kolm mahajäetud talu, ja ta võis juba enne lõunat Malmös tagasi olla. Kell oli alles kümme minutit kaheksa läbi. Võib-olla saab ta õhtuks siiski Kopenhaagenisse sõita.
Ta sai roostes pumba lahti.
Samal ajal vajus kogu pumbaalus kokku.
Ta heitis pilgu alla kaevu.
All pimeduses paistis midagi helekollast.
Seejärel avastas ta oma õuduseks, et see oli heledate juustega inimese pea.
All kaevus oli naine.
Kägarasse surutud, väändunud keha.
Ta lasi pumba maha kukkuda ja pistis jooksu. Kohutava kiirusega põgenes ta mahajäetud talu juurest. Mõne kilomeetri pärast, veidi enne Sövdesse jõudmist, peatas ta auto, avas ukse ja oksendas.
Siis püüdis ta mõelda. Ta teadis, et polnud nähtud pilti endale ette kujutanud. Kaevus oli olnud naine.
Naine, kes on kaevu pandud, on tapetud, mõtles ta.
Siis turgatas talle pähe, et ta oli lahtirebitud kaevupumbale oma sõrmejäljed jätnud.
Tema sõrmejäljed olid politsei kartoteegis.
Morell, mõtles ta segaduses. Morell peab selle asja korda ajama.
Ta sõitis kiirust ületades Sövdest läbi ja keeras siis lõunasse Ystadi poole. Tuleb Malmösse tagasi sõita ja lasta Morellil kõik korda ajada. Kauba tellinud mees peab ilma pumpadeta Hispaaniasse sõitma.
Sõit
