Hansonil oli turvavöö kinnitatud ja see ei lasknud tal läbi esiklaasi välja lennata. Pauk lõi ta ometigi uimaseks ja ta jäi rooli taha šokis istuma.
Juhtunut nägi pealt üks oma aias muru pügav mees. Too jooksis kõigepealt üle tee, et järele vaadata, ega keegi pole raskelt viga saanud. Siis kiirustas ta maja juurde tagasi, helistas politseisse ja tuli seejärel auto juurde valvama, et roolis istuv mees jooksu ei püüaks panna. Roolijoodik, mõtles ta. Miks ta muidu sirge peal auto üle kontrolli kaotas?
Veerand tunni pärast tuli Ystadist patrullauto. Peters ja Norén, piirkonna kaks kõige kogenumat politseinikku olid väljakutse vastu võtnud. Kui nad olid veendunud, et keegi polnud viga saanud, hakkas Peters sündmuskohast liiklust mööda suunama, Norén aga istus koos Peter Hansoniga politseiauto tagaistmele ja püüdis välja selgitada, mis õieti juhtunud oli. Norén lasi mehel alkomeetrisse puhuda, aga see näitas nulli. Mees näis olevat suures segaduses ega tahtnud üldse seletada, kuidas õnnetus juhtus. Norén hakkas juba arvama, et mees oli hull. Ta rääkis seosetult pumpadest, varastatud kauba kokkuostjast Malmös ja mahajäetud talust, mille õue peal on pump.
„Kaevus on naine,” ütles ta.
„Ah nii,” vastas Norén. „Või et kaevus on naine?”
„Ta on surnud,” pomises Peter Hanson.
Äkki tundis Norén kõhedust. Mida mees öelda tahtis? Et oli mahajäetud maja juurest kaevust surnud naise leidnud?
Norén käskis mehel autosse istuma jääda. Siis kiirustas ta maanteele, kus Peters uudishimulikult pidurdavaid ja peatuda tahtvaid autojuhte viibetega edasi sõitma manitses.
„Ta ütleb, et leidis ühest kaevust surnud naise,” ütles Norén. „Heledate juustega.”
Petersi käed langesid alla.
„Louise Åkerblom?”
„Ma ei tea. Ma ei tea ju isegi seda, kas see on tõsi.”
„Helista Wallanderile,” ütles Peters. „Otsekohe.”
Volbrilaupäeva ennelõunal valitses Ystadi politseimaja kriminaalpolitseinike seas äraootav meeleolu. Neil oli olnud kell kaheksa koosolekuruumis nõupidamine, mille Björk kiirustades läbi oli viinud. Sel päeval oli tal lisaks kadunud naisele ka muid muresid. Tulemas oli traditsiooniliselt üks rahutumaid õhtuid aastas, ning enne õhtu ja öö saabumist pidi veel palju ettevalmistusi tegema.
Nõupidamise teemaks oli ainult Stig Gustafson. Neljapäeva pärastlõunal ja õhtul oli Wallander juhtinud oma vägesid eesmärgiga endine praamimasinist üles leida. Kui ta oli esitanud kokkuvõtte oma jutuajamisest pastor Turesoniga, olid kõik jaganud tema aimust, et seistakse läbimurde lävel. Samuti olid nad mõistnud, et maharaiutud sõrm ja õhkulastud maja võisid oodata. Martinson oli koguni olnud seisukohal, et kõigest hoolimata võis tegemist olla juhusega. Et neil kahel asjal lihtsalt polnudki omavahel mingit seost.
„Seda on ju varemgi juhtunud,” ütles ta. „Läheme piirituseajaja juurde läbiotsimist tegema. Ja leiame naabri juures, kelle käest teed küsime, varastatud asjade peidukoha.”
Sel reedehommikul polnud neil veel õnnestunud Stig Gustafsoni elukohta välja selgitada.
„Meil tuleb see päeva jooksul ära teha,” ütles Wallander. „Võib-olla me ei leia teda. Aga kui meil on aadress, siis saame vähemalt teada, kas ta on sealt kiiruga põgenenud.”
Samal silmapilgul helises telefon. Björk haaras toru, kuulas hetke ja andis siis telefoni Wallanderile edasi.
„See on Norén,” ütles Björk. „Ta on autoõnnetuse kohal kuskil linnast väljas.”
„Sellega võib keegi teine tegeleda,” vastas Wallander ärritunult.
Kuid ta võttis ometigi telefoni vastu ja kuulas, mis Norénil öelda oli. Wallanderi reaktsioone ja tema vahelduvaid meeleolusid hästi tundvad Martinson ja Svedberg taipasid kohe, et kõne oli tähtis.
Wallander pani toru aegamisi hargile ja vaatas oma kolleegide poole.
„Norén on prügila teeotsas,” ütles ta. „Seal juhtus väike autoõnnetus. Tema juures istub mees, kes väidab, et leidis kaevu topitud naise surnukeha.”
Pinevusega oodati, mida Wallander edasi räägib.
„Kui ma õigesti aru sain,” ütles Wallander, „siis asub see kaev vähem kui viie kilomeetri kaugusel majast, mida Louise Åkerblom vaatama pidi minema. Ja veel lähemal tiigile, kust me ta auto leidsime.”
Nad istusid mõne silmapilgu vaikides. Siis tõusid kõik korraga püsti.
„Kas sa tahad kohe täiskoosseisu?” küsis Björk.
„Ei,” vastas Wallander. „Kõigepealt tuleb andmetele kinnitus saada. Norén hoiatas, et me liiga optimistlikud ei oleks. Tema arvates oli mees meeltesegaduses.”
„Mina oleksin vist samuti,” ütles Svedberg. „Kui leiaksin kõigepealt kaevust surnud naise ja siis sõidaksin teelt välja.”
„Täpselt minu mõte,” vastas Wallander.
Nad sõitsid operatiivautodega Ystadist välja. Svedberg istus Wallanderi autos, Martinson juhtis teist masinat. Linna serval, põhja poole viiva maantee alguses pani Wallander sireenid peale. Svedberg vaatas teda imestusega.
„Liiklus on väga hõre,” ütles ta.
„Ikkagi,” vastas Wallander.
Nad tegid prügila teeotsas peatuse, panid näost kahvatu Peter Hansoni tagaistmele ja sõitsid tema juhatuste järgi edasi.
„See polnud mina!” kordas ta vahetpidamata.
„Mis mõttes?” küsis Wallander.
„Mina ei tapnud teda!” ütles ta.
„Mis sa seal siis tegid?” päris Wallander edasi.
„Ma pidin ainult pumba varastama.”
Wallander ja Svedberg vaatasid teineteisele otsa.
„Morell helistas eile õhtul hilja ja tellis neli kaevupumpa,” pomises Peter Hanson. „Aga mina ei tapnud teda!”
Wallander ei saanud millestki aru. Aga Svedberg taipas järsku, et oskab asja seletada.
„Ma usun, et saan pihta,” ütles ta. „Malmös on Morelli-nimeline kurikuulus varastatud kaubaga äritseja. Kurikuulus sellepärast, et sealsetel kolleegidel ei õnnestu teda kuidagi vahele võtta.”
„Kaevupumbad?” küsis Wallander kahtlevalt.
„Vanavara,” vastas Svedberg.
Nad keerasid mahajäetud talu õuele ja tulid autodest välja. Wallander jõudis mõelda, et tuleb ilus volbrilaupäev. Taevas oli pilvitu, ilm oli vaikne ja ehkki kell oli alles üheksa, oli õues juba vähemalt kuusteist-seitseteist kraadi sooja.
Ta silmitses kaevu ja selle kõrval maas lebavat lahtirebitud pumpa. Siis tõmbas ta sügavalt hinge, läks kaevu juurde ja vaatas alla.
Martinson ja Svedberg ootasid koos Peter Hansoniga kaugemal.
Wallander
