sõitis.
Skåne maastik on ilus, mõtles ta. Ilus ja avar. Aga ka salapärane. Esmapilgul lauge maastik võis ootamatult muutuda sügavateks orgudeks, kus asusid eraldatud saarekestena majad ja talud. Ta ei lakanud iialgi üllatumast maastiku vaheldumise üle, kui ta maju vaadates või neid võimalikele ostjatele näidates ringi sõitis.
Kohe pärast Erikslundi juhtis ta auto teepeenrale ja kontrollis lese antud teekirjeldust. Ta leidis, et on õigel teel. Ta pööras vasakule ja ootas väga ilusale Krageholmi teele jõudmist. See oli künklik ja lookles pehmelt läbi Krageholmi metsa, kus järv läbi lehtpuumetsa vasakul pool sillerdas. Ta oli sõitnud seda teed palju kordi ega tüdinenud sellest kunagi.
Umbes seitsme kilomeetri pärast hakkas ta viimast kõrvalteed otsima. Lesk oli seda kirjeldanud kui kruusata traktoriteed, kuid täiesti sõidetavat. Ta pidurdas teeotsas, keeras paremale ja umbes kilomeetri pärast oleks vasakul pidanud maja olema.
Kui ta oli kolm kilomeetrit sõitnud ja tee järsku otsa lõppes, sai ta aru, et oli kõigest hoolimata valesti tulnud.
Silmapilguks tekkis kiusatus jätta maja sinnapaika ja selle asemel otse koju sõita. Aga ta heitis selle mõtte kõrvale ja pöördus tagasi Krageholmi teele. Umbes viissada meetrit põhja pool keeras ta uuesti paremale. Aga ka siin polnud ühtki kirjeldusega kokku sobinud maja. Ta ohkas, pööras auto ringi ja otsustas kuskil peatuse teha, et teed küsida. Äsja oli ta mööda sõitnud puudesalu taga paistnud majast.
Ta peatus, jättis mootori seisma ja tuli autost välja. Õhus oli värske metsalõhn. Ta hakkas maja poole minema, see oli tüüpiline valgeks lubjatud pikk maja, nagu enamik Skåne vanu talumajasid. Siin oli alles vaid üks otsatiib. Keset õue seisis mustaks värvitud pumbaga kaev.
Ta jäi kõhklevalt seisma. Maja paistis mahajäetuna. Ehk oli siiski kõige targem koju sõita ja loota, et lesk ei pahanda.
Ma võin ju koputada, leidis ta. See ei maksa midagi.
Enne majani jõudmist möödus ta suurest, punaseks värvitud küünist. Ta ei suutnud vastu panna kiusatusele poolavatud suurtest ustest sisse piiluda.
Nähtu üllatas teda. Küüni all seisis kaks autot. Louise ei tundnud automarke eriti hästi. Kuid ta sai aru, et üks auto oli väga kallis Mercedes ja teine täpselt sama hinnaline BMW.
Keegi on niisiis kodus, mõtles ta valgeks lubjatud maja poole edasi sammudes.
Keegi, kellel on ka palju raha.
Ta koputas uksele, kuid midagi ei juhtunud. Ta koputas uuesti, seekord kõvemini, kuid vastust ei järgnenud ka siis. Ta püüdis ukse kõrval olevast aknast sisse kiigata, kuid kardinad olid ette tõmmatud. Ta koputas kolmaski kord, enne kui hakkas ümber maja minema, et vaadata, kas seal on ehk veel teine uks.
Maja taga oli võssa kasvanud puuviljaaed. Õunapuid polnud vähemalt kakskümmend või kolmkümmend aastat lõigatud. Ühe pirnipuu all seisis poolmädanenud aiamööbel. Harakas tõusis lendu. Ta ei leidnud maja taga mingit ust ja pöördus tagasi.
Ma koputan veel üks kord, mõtles ta. Kui keegi avama ei tule, sõidan Ystadi tagasi. Ja ma jõuan natukeseks ajaks mere ääres peatuda, enne kui pean õhtusööki tegema hakkama.
Ta tagus kõvasti ukse pihta.
Vastust ei järgnenud ikka veel.
Ta rohkem aimas kui kuulis, et keegi ilmus ta selja taha õue peale. Naine pöördus kiiresti ringi.
Mees oli temast umbes viie meetri kaugusel, seisis täiesti liikumatult ja silmitses teda. Ta märkas, et mehe laubal oli arm.
Äkki tundis ta hirmu.
Kust see mees tulnud oli? Miks ta seda ei kuulnud? Õu oli kruusane. Kas ta oli hiilinud?
Ta tegi mõne sammu mehe poole ja püüdis tavalist hääletooni säilitada.
„Vabandust, et ma niiviisi sisse tungisin,” ütles ta. „Ma olen kinnisvaramaakler ja sõitsin valesti. Tahtsin ainult teed küsida.”
Mees ei vastanud.
Võib-olla polnud ta rootslane, ehk ei saanud ta naise sõnadest aru? Tema välimuses oli midagi võõrapärast, mis viis mõttele, et ta võib olla välismaalane.
Äkitselt ta teadis, et peab siit minema pääsema. Külmade silmadega liikumatu mees ajas talle hirmu peale.
„Ma ei sega rohkem,” ütles ta. „Vabandust, et niiviisi sisse tungisin.”
Ta hakkas minema, kuid jäi poole sammu pealt seisma. Liikumatu mees oli järsku ellu ärganud. Ta võttis midagi jopetaskust. Algul naine ei näinud, mis see oli. Siis ta taipas, et see oli püstol.
Aeglaselt tõstis mees relva ja sihtis teda pähe.
Armas jumal, jõudis naine mõelda.
Armas jumal, aita mind. Ta kavatseb mind tappa.
Armas jumal, aita mind.
Kell oli kolmveerand neli pärastlõunal, 24. aprillil 1992.
Kui kriminaalpolitsei komissar Kurt Wallander esmaspäeva, 27. aprilli hommikul Ystadi politseimajja tuli, oli ta raevus. Ta ei suutnud meenutada, millal ta viimati nii halvas tujus oli olnud. Viha oli jätnud jäljed isegi ta näkku, plaastrina põsel, kuhu ta habet ajades sisse oli lõiganud.
Kolleegide hommikusele tervitusele vastas ta porisemisega. Oma kabinetti jõudnud, lõi ta ukse enda järel kinni, tõstis telefonitoru hargilt maha ja jäi aknast välja vahtima.
Kurt Wallander oli nelikümmend neli aastat vana. Teda peeti tubliks politseinikuks, järjekindlaks ja vahel isegi teraseks. Aga sel hommikul tundis ta ainult viha ja kasvavat rusutust. Pühapäev oli olnud selline, et kõige parema meelega oleks ta selle hoopis ära unustanud.
Üheks põhjuseks oli ta isa, kes elas üksi Löderupi lähedal keset välja ehitatud majas. Suhted isaga olid alati keerulised olnud. Asi ei läinud ka aastate möödudes paremaks, kuna Kurt Wallander taipas kasvava ebamugavusega, et ta ise hakkab aina rohkem ja rohkem isa sarnaseks muutuma. Ta püüdis oma vanaduspõlve ette kujutada samasugusena nagu isal, ja see tekitas tuska. Kas ka tema lõpetab oma elu kiusaka ja ettearvamatu vanamehena? Sellisena, kes võis iga hetk mingi hullumeelse tembuga hakkama saada?
Pühapäeva pärastlõunal käis Kurt Wallander nagu tavaliselt isal külas. Nad oli kaarte mänginud ja pärast seda verandal kevadpäikese käes kohvi joonud. Pikema jututa oli isa teatanud, et kavatseb abielluda. Kurt Wallander arvas algul, et kuulis valesti.
„Ei,” oli ta öelnud. „Ma ei hakka abielluma.”
„Ma ei rääkinud sinust,” vastas isa. „Ma räägin endast.”
Kurt Wallander jäi talle kahtlustavalt otsa vahtima.
„Sa saad varsti kaheksakümmend,” oli ta öelnud. „Sa ei hakka abielluma.”
„Ega ma veel surnud pole,” katkestas isa. „Teen, mida ise tahan. Küsi parem, kellega ma abiellun?”
Kurt Wallander kuuletus.
„Kellega siis?”
„Sa peaksid selle isegi välja nuputama,” ütles isa. „Ma arvasin,
