aga Gstaadi villa ehitus ei taha kuidagi edeneda. Ütlesin juba Johnile, et kui nad jõuludeks ei jõua, siis ma ei tahagi seda. Kõige tipuks jäi Jennifer haigeks ja me pidime ta lennukiga Inglismaale saatma, nii et ma jäin Biarritzis kaheks nädalaks lastega üksi, ilma hoidjata! Mõelda vaid, milline katsumus! Nüüd ma siis korraldangi konkurssi uue hoidja leidmiseks, võib-olla tead sina kedagi sobivat, kes tööd otsib?”
„Eks ma hoian siis kõrvad kikkis.”
„Olgu, peame nüüd minema, muidu on Zeus kõige viimane saabuja ja nii ei tahaks küll uut kooliaastat alustada.” Kuid enne teeleasumist oleks talle justkui veel midagi pähe turgatanud. „Olgu öeldud, et sa näed väga hea välja. Ma ise tahaksin ka mõnikord saavutada seda sasitud tõusinalles-voodist soengut, aga ikka kukub välja liiga sile ja sätitud.” Angelica vaatas, kuidas Jenna oma nahksaabastes ja pikas mantlis minema kõnnib ja soovis, et see naine koolimaja ülekuumenenud õhustikus üles sulaks. Sasitud tõusin-alles-voodist soeng! mõtles ta nördinult edasi kõndides. Üks inimene, keda ma siin ilmas silmaotsaski ei salli, on igatahes Jenna Elrich.
Viimaks istus Angelica kirjutuslaua taga oma ülemise korruse töötoas vaatega aiale. See siin oli tema heledate seintega pelgupaik, sisustatud New Englandi stiilis mööbli, lopsakate toataimede ja riiulitäite raamatutega, kus ta võis Olivier’ pahameelt kartmata lõhnaküünlaid põletada ja oma maitse järgi muusikat kuulata; tuba, mis oli ainult tema päralt – segamatuks mediteerimiseks ja niisama unistamiseks. Ta vajus rahulolevalt ohates toolile ja lülitas arvuti sisse. Ta oli siit terve pika suve eemal olnud ja nüüd oli hea jälle tagasi tulla. Kuni arvuti avanes, läitis Angelica küünla ja pani iPodi mängima.
Seitsekümmend lugemata meili ehmatasid ta alguses ära, kuid lähemal vaatlusel osutus lõviosa neist rämpspostiks, mille võis läbi lugemata ära kustutada. Ühe teate oli saatnud Angelica agent Claudia Hemmingway ja kaks olid New Yorgi kirjastajalt. Ta vastas lühidalt, jättes vahele sõprade kutsed tulla nende poole õhtust sööma ja trükkis pikemad kirjad välja, et neid hiljem lugeda. Siis aga jäi ta pilk pidama tuttavale nimele: Jack Meyer. Uudishimust elevil, tegi ta kirja lahti. Kust oli Jack saanud tema meiliaadressi?
Kallis Salvei, loodan, et minu kiri teid ei pahanda. Olen mõlgutanud mõtteid teie uue raamatu idee üle (muuseas, minu meelest on see väga hea idee). Olen nüüd juba tagasi Rosenboschis. Siin on kevad. Õhku täidab lillede ja kampri lõhn. Armastan seda aastaaega, kõik on siis nii uus ja põnev.
Te peaksite kindlasti mulle külla tulema, ammutaksite siit inspiratsiooni.
Nautisin suuresti meie kohtumist Londonis. Olgu öeldud, et mulle väga meeldib teie veebilehekülg, kuigi seal on liiga vähe pilte teist endast ja isegi need vähesed pole sama ilusad kui originaal.
Koer, kes istub vaguralt verandal.
Angelica silmitses lõbustatult kirjaridu. On alles tegelane, et viitsis tema veebilehe välja otsida! Mees teadis, et Angelica on abielus. Otsustades Jacki seikluste järgi Claphamis armastab ta ilmselt riskida. Angelica luges kirja veel kord üle, peatudes pikemalt parimatel kohtadel. Ta kuulis mehe häält neid sõnu lausumas, mäletas huvitavat hääldust ja karedat hääletooni ja naeratas omaette. Ta manas silme ette Rosenboschi viinamarjaistanduse, selle kohal kummuva kirka sinitaeva, kampripuud ja õide puhkevad lilled ja Jacki lamamas rohul, käes binokkel lindude vaatlemiseks.
Hästi, mis nüüd edasi? Temast oleks viisakusetu vastamata jätta. Kerglaste meilide vahetamine ei võta ju kellelgi tükki küljest. Kas siis kaks abieluinimest ei võigi omavahel sõbrad olla? Lausa naeruväärne oleks mõelda, et mees püüab teda voodisse meelitada. Ta polnud õhtusöögi ajal kordagi üle piiri läinud ja Angelica polnud teda ka mitte kuidagi provotseerinud. Angelica vaatas kuupäeva: meil oli eile teele saadetud. Ta asetas sõrmed klaviatuurile ja valis üha kasvavat süüdlaslikku naudingut tundes „vasta”.
Kulla Koer Verandal, aitäh kirja eest. Oli tore teist jälle kuulda. Mina istun siin oma kirjutuslaua taga ja tegelen selle uue ideega, kuid olen lukus ega leia inspiratsiooni – kui teil peaks tekkima mõni hiilgav mõte, siis saatke see mulle, igasugune abi kulub praegu hädasti ära! Kui taevalik oleks nautida kevadet, aga nagu teate, on meil hoopis sügis ja elu saab minna ainult hallimaks!Mida ma annaksin päikese ja kamprilõhna eest! Rosenbosch kõlab jumalikult. Olivier ja mina tuleksime seda meelsasti kunagi vaatama.
Abikaasa mainimine pani ta nina kirtsutama. Tõesti lapsik, mõtles ta ja kustutas viimase lause kiiresti ära.
Rosenbosch kõlab jumalikult. Tahaksin väga teie verandat näha! Küllap on teie oma sama suur nagu Olivier’ oma.
Ta luges oma kirja paar korda üle. Tekst polnud ülearu flirtiv – ta ei tahtnud ometigi jätta muljet, nagu ta oleks Jackist sisse võetud. Sõrm jäi ärasaatmise kohale tõusnult ebalema. Selles pole ju midagi halba, et mul on virtuaalne sõber? Ta sisestas käsu, vaatas, kuidas kirjutatu monitorilt kaob ja tundis ootamatut kahetsusesööstu, kuigi vaid hetkeks.
Ta kujutas ette, kuidas mees tema meili kätte saab. Kas ta vastab kohe? Ta jäi veidikeseks ootama, põrnitsema monitori, nagu loodaks nüüdsama kuulda uue sõnumi saabumist kuulutavat helisignaali, kuid seda ei tulnud. Viimaks postkasti sulgenud, sisenes ta Wordi ja tegi lahti uue faili.
Mitte miski poleks saanud teda rohkem heidutada kui tühi leht, kuhu pole midagi kirjutada. Ta pani kirja vähemalt ajutise tööpealkirja: Täiusliku õnne otsinguil ja autori nime: Angelica Garner, ning mängis mõnda aega erinevate fontidega, kuni valis välja suure roosa konksudega ilukirja. Sellele kulus mitu minutit, mille jooksul ta võis oodata saabunud meili kuulutavat heli.
Pannud kirja kõik pähe tulnud mõtted teemal „elu”, võttis Angelica telefoni ja helistas Candace’ile. Sõbranna oli parajasti Harvey Nicholsi kaubamaja McQueeni osakonnas.
„Ta saatis mulle meili,” teatas Angelica ilma keerutamata. „Sai aadressi minu veebilehekülje kaudu.”
„Jumal hoidku! Mida ta siis kirjutas?”
„Loen kohe ette.”
„Oota, las ma istun enne. Kohe, kohe, kohe! Leiaks ometi tooli… Kas neil tõesti pole siin kohta, kus saaks korraks maha istuda? Mida peavad küll tegema vanurid ja invaliidid või lihtsalt minusugused sahmerdised? Okei, nüüd ma istun, lase tulla.”
Angelica luges meili talle ette.
„Ta on sinu järele hull.”
„Arvad tõesti?”
„Muidugi. Juba ainuüksi see, et ta vaevus su aadressi üles otsima, räägib enda eest.”
„Ta on lihtsalt sõbralik.”
„Ja sina oled lihtsalt naiivne.”
„Ma kirjutasin vastuse ka.”
„Hull oled!”
„Keda see kahjustab, kui ma küberruumis pisut juttu ajan? Ma ei hakka ju kohe kahtlustama, et mind püütakse voodisse meelitada, niipea kui keegi mulle tähelepanu osutab, ma pole nii upsakas.”
„Ei, aga sa oled piisavalt intelligentne, et sellist asja ära tabada. Ma ju ütlesin sulle, et sa oled kõrvalehüppeks vaimselt valmis.”
„Ma ei kavatsegi üle aisa lüüa.”
„Kuule, just nii see alati algab. Kõigepealt vahetad meile, flirdid natuke, siis lähed temaga lõunat sööma…”
„Ta
