kuidas pinge ta kehast kadus, tegi see ruumi igatsusele teistsuguse mõnu järele.
Olivier võttis Angelical kätest kinni ja tõmbas ta enda sülle istuma, tooli selleks lauast kaugemale lükates. „Ma tahan sind,” pomises ta. „Mul on ilus naine. Ma peaksin talle rohkem tähelepanu pöörama.”
„Sul on ju kurk haige!”
„Mitte enam nii väga.”
Valehaige, mõtles Angelica heldinult. „Aga lapsed?”
„Kui me alati kardame, et lapsed võivad peale sattuda, ei saa me üldse kunagi seksida.”
Olivier tõmbas ta pea suudluseks alla, lastes naise juustel oma näo ümber langeda. Ta huuled olid soojad ja maitsesid veini järele. Ta oskas hästi suudelda, oli seda alati osanud. Ta tõmbas Angelica pluusi teksadest välja ja libistas käe selle alla. Sõrmed askeldasid rinnahoidja haakide kallal ja Angelica erutus kasvas mehe pöidlaid oma nibudel tundes. Viimasest korrast oli nii kaua möödas, ta rinnad reageerisid kohe. Ta heitis pea selga ja nautis habemetüüka kriipimist õrnal kaelal, kui Olivier teda suudles. Kuklas tuksumas kartus, et unesegane laps võib iga hetk uksele ilmuda, vingerdas Angelica kiiruga teksadest ja püksikutest välja, istus uuesti mehele sülle ja libistas harjunud käeliigutusega ta oma sooja sisemusse. Mõnda aega nautisid mõlemad isekalt, vaid endale mõeldes, kuni jõudsid ühel ja samal ajal rahulduseni. Nad klammerdusid teineteise külge, südamed pekslemas, pead pööritamas ootamatust adrenaliinisööstust.
„Sa oskad mind üllatada,” ütles Angelica meest oimukohale suudeldes. Ihu oli niiske ja soolane.
„Me oleksime nagu jälle noored ja armunud.” Ta silitas naise juukseid. „Peaksime sagedamini seksima.”
„Elu on nii kiire,” ütles naine riideid põrandalt üles korjates.
„Peaksime oluliste asjade jaoks siiski aega leidma. Mida me täna sööme?”
Angelica vaatas, kuidas Olivier isukalt lambakarbonaadi kallale asub. Mõnikord talle tundus, et abikaasa elu keerlebki toidu ümber. Ebaõnnestunud õhtusöök võis tal terve nädala ära rikkuda. Angelica rüüpas veini ja sõi aeglaselt ja laskis mehel ainult endast rääkida. Olivier’l ei tulnud pähegi küsida, kuidas oli möödunud Angelica päev. Selles polnud tegelikult midagi imelikku, naisel ei olnudki harilikult talle midagi erilist ette kanda, kuid nüüd järsku tegi mehe huvipuudus Angelicale haiget. „Lehman läks kõige täiega põhja. Sama saatus ähvardab veel paljusid panku. See ei jäta mitte kedagi puutumata, isegi mitte meid sinuga.”
„Ma tean ja majandan mõistlikult.”
„Ei mingeid ülemääraseid kulutusi.”
Angelica tõmbus pingule. „Ma ütlesin, et majandan mõistlikult.”
„Ma ei kahtle selles.”
„Ma saan varsti oma honorari kätte.”
„Seda küll, aga arvesta, et kirjastused ei jää samuti masust puutumata. Inimesed jätavad selle ostmata, mida nad nii väga ei vaja ja raamatud on just selline kaup.”
„Lapsed tahavad ikka lugeda.”
„Aga tulevikus ei maksta sulle enam nii suurt avanssi. Küll sa näed, kõik hakkavad varsti vööd koomale tõmbama.” Kuuldes Olivier’d vöösid mainimas, kergitas Angelica etteheitvalt kulmu ja tundis kiusatust mehele tema mõtlematut kriitikat meelde tuletada.
„Finantsmaailm saab kriisist üle. Nagu alati,” ütles ta hoopis.
„Aga selleks võib kuluda aastaid.”
„Noh, me peame siis seni mõistlikud olema.”
„Ma ennustan, et isegi sellised laia joonega poodlejad nagu Kate ja Candace peavad hakkama raha lugema.” Angelica ei suutnud mitte kuidagi ette kujutada, et sõbrannad võiksid teha midagi nii ennekuulmatut.
„Räägi nüüd, kuidas lastel läks? Milline oli nende esimene koolipäev?”
„Lihtsalt suurepärane. Nad paistsid nautivat iga hetke.”
„Keda sa seal nägid?”
„Ikka sama vana seltskond. Scarlet, Letizia, Candace… Ah jaa, põrkasin kokku selle kohutava Jenna Elrichiga.”
„Vaat tema on üks tõeliselt seksikas naine.”
Angelical vajus suu lahti. „Jumal hoidku, Olivier, sul ei saa ometi nii halb maitse olla!”
„Ta on väga stiilne. Mulle meeldib, kuidas ta riides käib.”
„Sulle ja Joele,” pomises Angelica. „Küllap ta jätab glamuurse mulje neile, kes moest kuigi palju ei tea.”
„Ta on alati hästi riides.”
„Ehitud nagu jõulupuu.”
„Kui sellest juba juttu tuli, siis nagu ma aru sain, peame meie minema jõuludeks sinu vanemate juurde.”
„Mulle on see mõte sama ebameeldiv kui sulle.”
„Ja siis sõidame Prantsusmaale minu suguseltsi külastama.”
„Ma isegi ei oska valida kahe halva vahel.”
„Oi, sinu omad on raudselt rängem katsumus. Minu omaksed ei saa ligilähedalegi! Aga pole viga, ma saan seal alati korralikult naerda.”
„Rõõm kuulda, et nad sulle nalja teevad. Mind nad ainult masendavad.”
„Oleme siis kokku leppinud: tänavu ostame võimalikult odavaid jõulukinke.” Olivier pühkis salvrätiga suud. „Sel aastal oleks suur kergemeelsus priisata, nii et katsu kokku hoida.”
„Tean – kõige tähtsam on meelespidamine.”
„Kui see nii oleks, siis me ei kingiks neile kunagi midagi! Kui mu mälu mind ei peta, siis möödunud aastal sa unustasid osta midagi mu õdede jaoks, mis näitab ilmekalt, kui vähe sa neist tegelikult hoolid.”
„Ja ometi on nad nii armastusväärsed, kenad inimesed,” ironiseeris Angelica ja tõmbas põsed demonstratiivselt lohku. Olivier vidutas kurjalt silmi, kuid ta suunurgad kerkisid ülespoole.
Pärast õhtusööki läks Olivier nende ühisesse magamistuppa, varustanud ennast tassi aurava teega, mille sisse oli mett tilgutatud. Ta avas teleri, et uudiseid vaadata, pani vannivee jooksma ja võttis riided seljast, kõike korralikult kappi üles riputades; naise riided, mis olid lohakalt käest heidetud ja vedelesid sealsamas põrandal koos Joe Ben 10’i lelude ja niiskete vannilinadega, panid ta pahaselt kulmu kortsutama.
Angelica läks lapsi vaatama. Mõlemad magasid sügavat und, ilmsüütute nägudega oma pimedates tubades. Ta kattis Isabeli paljad õlad tekiga ja silitas Joe õhetavat põske. Ta kuulis, kuidas Olivier keerab kraani kinni ja ronib vanni. Uudishimust aetuna hiilis Angelica trepist üles, et enne magamaminekut veel kord saabunud posti kontrollida. Kui Olivier praegu avastaks, et tema naine on oma kirjutustuppa läinud, tunduks see talle väga imelik. Angelica ei kirjutanud mitte kunagi hilja õhtul, veel vähem luges sellisel kellaajal saabunud meile. Aga täna ootas teda tõepoolest midagi Jackilt, just nagu ta lootnud oli.
Kallis kaunis Salvei,
