kasvava süütundega luges Angelica veel kord neid ridu. „Kallis kaunis Salvei…” See mees ilmselt ei kartnud, et ta naine võiks tema meile lugeda. Angelica mõistis, et kiri rääkis temast endast ja väljakutsest, mida ta Jacki jaoks endast kujutas. Tema ongi see kättesaamatu ihaldusobjekt. Ja ometi ei tajunud ta ähvardavat ohtu. Elektronpost võimaldas turvalist distantsi hoida. See oli hoopis midagi muud, kui rääkida telefonis või vestelda lõunalauas näost näkku. Meilimine lubas tal niimoodi flirtida, nagu ta seda päriselt mitte iialgi tihanud poleks.
Ta andis endale aru, et mängib Jackiga enda lõbustamiseks, mis polnud eriti aus. Ta teadis, et peaks lõpetama, enne kui asi liiga kaugele areneb. Kuid samas suutis ta ennast veenda, et mehele on see samamoodi ainult mäng. Neid virtuaalmaailma „sõpru” on tal nagunii igas riigis terve trobikond, nii et miks ei võiks üks veel juurde tekkida?
Hästi, mida siis ikkagi vastata mehe seisukohale olemasolevaga leppimise küsimuses? Ta nõjatus taha ning vajus pastakat närides mõttesse. Õnnetunne, mida Jack silmas pidas, võis olla vaid ajutine, pigem hetkeline joovastus kui sisemise harmoonia ja meelerahu seisund. Angelica kujutas endast tema jaoks väljakutset ja eesmärgi saavutamise ootus oli erutav seisund, kuid oodatud õnne kättevõitmisega kaoks ka eesmärk, mille poole püüelda, ja õnn lipsaks niimoodi jälle käest.
Ta sõrmed tõusid klaviatuuri kohale. Ta teadis, et peaks vastamisega paar päeva ootama. Ta jättis liiga innuka mulje, see polnud hea. Kuid kiusatus oli liiga suur ja üldse, kas tal polnud siis õigus sellele süütule lõbule?
Kallis Koer Verandal, õnn, mida teie silmas peate, on ajutise iseloomuga. Võtame kas või koera, kes on verandale kinni pandud. Kui tema rihm on pidevalt pingul, sest ta igatseb aeda seiklema minna, tähendab see, et koer on stressis ja õnnetu. Kui tal siis õnnestub pääseda aeda jänest taga ajama, saab talle osaks tagaajamise joovastus, kuid see tunne pole püsiv – selle veelkordseks kogemiseks läheb alati uut jänest vaja. Samas, kui ta lepib mõttega, et tema koht on verandal ning lamab seal, nautides värskendavat tuulekest ja soojendavat päikesepaistet, ilma et igatsus jäneseid taga ajada ta meelerahu häiriks, siis on ju ometigi alust arvata, et koer kogeb sügavat sisemist rahu ja ammutab naudingut pelgast olemasolust.
Üsnagi segadusse sattunud Salvei
Angelica ärkas oma mõtisklustest Joe kisa peale, kes hüüdis talle alumiselt korruselt, et tahab näha multikat Ben 10, aga Isabel röövis temalt telekapuldi, et vahtida hoopis oma High School Musical’i. „Ei mingit telekavaatamist, enne kui õppetükid tehtud,” vastas Angelica trepist alla lipates. „Joe, sina kõigepealt. Mõtle ise, mida varem sa pihta hakkad, seda kiiremini valmis saad, ja siis võid minna Ben 10’i vaatama.”
Kuni Sunny valmistas lastele spagetikastet Bologna moodi, istus Angelica Joega suure söögilaua taga. Õnn on armastus oma laste vastu, mõtles ta kuulates, kuidas Joe talle valjusti ette loeb. Ta jälgis poja keskendunud ilmet, kui too püüdlikult raskeid sõnu hääldas, ning mõistatas, milline ta kord suureks saades välja näeb: temast saab kindlasti sama ilus mees nagu ta isa ja emalt on ta pärinud heleda naha ja heledad silmad. Ja oma väljaütlemistes vist sama otsekohene nagu vanaisa. Kokkuvõttes just nii kordumatu isiksus nagu kõik teisedki, kes siia ilma sünnivad, sest igaüks on millegi poolest eriline.
Olivier’ juurde pidama jäänud mõtted muutsid Angelica südametunnistuse järsku rahutuks, kuigi tal polnud põhjust karta, et abikaasa võiks lugeda tema meile, sest Olivier ei külastanud mitte kunagi naise kirjutustuba. Mees poleks osanud isegi ette kujutada, et Angelical võiks olla selline virtuaalsõber nagu Jack. Selline võimalus poleks mitte kellelegi pähe tulnud. Olivier ise oli selle poolest tuntud, et talle meeldisid naised. Mida muud võiski ühelt prantslaselt oodata? Kui Olivier jättis kasutamata võimaluse mõnele naisterahvale niisama ajaviiteks külge lüüa, oletasid pealtnägijad, et mees on kas haige või halvas tujus, ja neil oli enamasti õigus. Mis muidugi ei tähendanud, nagu poleks ta eelistanud oma naist kõigile teistele – ta lihtsalt vajas vaid võrgutamiskunsti viljelemisega saavutatavat adrenaliinilaksu ja kinnitust sellele, et ta on neljakümne kaheksaselt ikka veel vastupandmatu. Seevastu Angelica, inglanna ja loomu poolest oma mehest tagasihoidlikum, oli üldsuse silmis vooruse kehastus.
Angelica tõmbas Joe kaissu ja kallistas kõvasti. „Sa oled nii tark!” hüüdis ta, hingas mõnuga sisse poja juuste lõhna ja tundis ta pehmet nahka oma põse vastas. Praegu olid lapsed veel väikesed, kuid enam polnud kaugel see aeg, mil nad tõukavad ta eemale ega lase ennast enam kallistada, ja siis pole tal enam kedagi, kellele saaks käed ümber põimida, sest Olivier’d polnud kunagi kodus ja isegi kui oli, tegelesid ta mõtted ikkagi tööasjadega.
„Kas ma saan nüüd minna Ben 10’i vaatama?”
„Olgu pealegi. Ütle Isabelile, et nüüd on tema kord.” Angelica vaatas, kuidas poeg kaob koridori. Minu õnn sõltub mu laste tervisest, mõtles ta. Mitte just püsiv seisund, sest seda õnne varjutab pidev kartus. Ma kardan pidevalt õnnetusi, mis neid suure tõenäosusega mitte kunagi ei taba. Tean, et raiskan niimoodi asjatult energiat, kuid ei suuda seda kartust peast välja tõrjuda. Iga õnnega täidetud hetk kannab endas hirmu kaotusvalu ees. Kuidas ma suudaksin ilma nendeta elada? Mu õnn on nagu väikesed saared suures hirmude meres. Miks ei võiks hoopis hirm olla nagu väikesed saared suures õnnemeres? Milleks üldse karta? Miks ma ei võiks võtta asju sellistena, nagu nad on ja muretseda alles siis, kui selleks on põhjust? Ta naeratas heldinult, kui Isabel tema juurde tatsas.
Kui Olivier koju jõudis, oli Angelica juba lapsed magama pannud ja õhtusöögi valmis teinud. Köögis oli laud kaetud, linikute ja salvrättide ja veiniklaasidega, küünal põlemas.
„Väga romantiline,” ütles Olivier portfelli esikulauale langetades.
„Ainult meile kahele.” Angelica märkas siidist ja kašmiirist salli mehe kaela ümber.
„Suurepärane. Ma olen liiga väsinud, et vestelda kellegi teisega peale sinu ja mu peas löövad ikka veel elevandid tantsu.”
„Kas sa võtsid peavalu vastu üldse midagi peale aspiriini?”
„Ainult nurofeeni. Enne magaminekut peaks vist veel auru hingama.”
„Võta Night Nurse’i ka.”
„Olgu pealegi. Ma võtan. Ja homme komberdan uimasena tööle, nagu oleksin öö otsa pummeldanud.”
„Kuidas seal olukord on?”
„Kohutav. Ja läheb aina hullemaks. Asi on tõsine, Angelica.”
„Tean, ma ju loen lehti.”
Olivier vajus ohates toolile. Angelica kallas talle bordood. Mees võttis lonksu ja laskis end viimaks lõdvaks.
„Võta sall ja pintsak ära, et ma saaksin su õlgu masseerida.”
„Mis toimub?” küsis Olivier salli lahti harutades. „Kas sa lööd mul üle aisa?”
„Ära räägi rumalusi! Sa lihtsalt oled nii pinges.” Angelica tundis, kuidas ta põsed õhetama löövad.
„Ma olen tõesti pinges.” Salli ja pintsaku tooli seljatoele laotanud, hakkas Angelica mehe kaela masseerima. „Küll on hea.” Naise sõrmed mudisid lihaseid ja tundsid, kuidas pinge vähehaaval järgi annab. Mahasalatud meilid põhjustasid süümepiinu ja tegid temast geiša, kes püüab kõigest hingest mehele meeldida.
„Ma pole vist juba aastaid sind masseerinud.”
Olivier naeris. „Sa ei masseerinud mind isegi meie
