temas tühipaljast koera mängukanni! Ja mis puudutab millegi ihaldamist, siis kuulub see kindlalt elu suurimate mõnude hulka. Ilma igatsuseta pole ka unistusi – ja kirjanikuna peaksite teie ometi mõistma unistuste tähtsust – ja ilma unistusteta ei saavutaks inimene iialgi oma täit potentsiaali. Magage hästi, armas Salvei. Mina jään oma verandale, kuid mu unistused teevad minust õnneliku koera.
KV
Angelica hammustas huulde, järsku ehmunud. Kui see oli mäng, siis igatahes sugugi mitte süütu. Finantsmaailm võib ju tema abikaasa ümber kokku variseda, ta ise peab võib-olla loobuma poodlemisest, suure tõenäosusega ootavad ees närvesöövad jõulupühad vanematekodus, kuid Jack laskis tal tunda ennast jälle ihaldusväärsena. Jack oli suunanud heleda valguskiire tema sellele varjatud küljele, mis oli kõigil teistel märkamata jäänud, ja nüüd tundis Angelica, kuidas seal miski liigutas ja tasapisi ellu ärkas.
Kuues peatükk
„See, kes on suuremeelne ja armastav, jagab laiali õnnetunnet, mille ta ise kümnekordselt tagasi saab.”
Olivier oli jälle läinud külalistetuppa ja Angelica lamas üksinda voodis ning koostas mõttes Jackile vastust. Ta soovis, et Joe või Isabel tuleks praegu talle seltsiks. Ta tundis puudust laste rahuliku hingamise vaiksest helist ja nende kehasoojusest enda kõrval. Olivier’st ta puudust ei tundnud – mees lõhnas tugevalt Vicksi kurgupastillide järele ja norskas.
Laupäeva hommikuks oli Angelical samuti kurk valus – Olivier oli teda nakatanud. Ta ohkas sügavalt ja läks tuikudes vannituppa, silmad väljamagamatusest poolkinni, et otsida arstimikapist Day Nurse’i nimelist gripirohtu. Erinevalt Olivier’st ei kavatsenud tema viriseda, vaid tohterdada ennast asjakohaste ravimitega ja tulla toime kõigi päevaste kohustustega nagu ühele vaprale inglasele kohane. Ta neelas alla väikse topsitäie oranži vedelikku ja surus okserefleksi pingutusega maha.
Voodis tagasi, surus ta ennast laste vahele, kes olid vahepeal tema juurde pugenud, ja kattis pea padjaga, summutamaks telerist kostvaid helisid multikast „Putukate elu”. Ta mõtted rändasid ülakorrusel magava Olivier’ juurde ja ta lausa tundis, kuidas süda kalestub. Abikaasa leidis, et Angelica laseb Kate’il ennast jooksutada nagu kuulekat õukonnadaami, kuid ise ta eeldas, et naine ümmardab teda nagu hoolitsev ema. Ja ometi olid nad kunagi olnud kirglikud armastajad.
Nad olid kohtunud ühes suvises pulmas Pariisis ja tantsinud terve õhtu munakivisillutisega õuel kummuva tähistaeva all. Teades, kui väga Angelica armastab raamatuid, oli Olivier näinud vaeva, et leida midagi sellist, mida tema väljavalitu tahaks lugeda. Neil algusaegadel oli Olivier spontaanne, luges soove naise silmist ja üllatas teda hoolikalt läbimõeldud tähelepanuavaldustega. Ta oli viinud Angelicat ooperit ja balletti vaatama, sööma kuulsasse Ivy restorani, korraldanud romantilisi nädalalõpureise ja puhkuseveetmist Rivieral. Kõigilt oma väliskomandeeringutelt oli ta toonud armsamale kingitusi ja jätnud padjale kirjakesi, mis kiitsid Angelica ilu ja vandusid talle armastust. Mõnikord oli naine saanud temalt salapäraseid teateid stiilis Claridge’i hotell, 15.30, tuba 305, ja siis olid nad kokku saades võõraid teeselnud, et seejärel terve õhtu armatseda, vahepeal toateenindusest õhtusööki tellides. Aga lõpuks olid nad abiellunud ja kaks last saanud ja Angelicast oli saanud oma mehele ema aseaine. Enam ei viinud Olivier teda välja sööma ega korraldanud talle meeldivaid üllatusi, vaid kaebas muudkui oma kurguvalu või kõhuvalu või mida iganes ja küsis nõu, kuidas neid hädasid ravida. Oo jaa, Angelica polnud abikaasa silmis enam muud, kui hoolitsev ema. Mõni ime siis, et Jack andis talle tagasi tunde, et ta on siiski veel ihaldusväärne – polnudki palju vaja, et Angelica tunneks ennast jälle naisena.
Ilm oli ilus ja taevas selge ning Angelica otsustas lapsed Kensington Gardensi parki viia. Päike paistis soojalt ja park kihas tõukeratastega sõitvatest lastest, koertega jalutajatest, puude vahel mööda vilksatavatest tervisejooksjatest ja jalgrattateel kimavatest ratturitest. Oleks ometi suvi olnud sama ilus, mõtles Angelica päikesepaistet nautides. Isabel ja Joe võtsid kiiresti suuna printsess Diana mälestuseks rajatud laste mänguväljakule, kus nad ahvi osavusega piraadilaeva masti otsa ronisid. Angelica imestas neid vaadates enda ette, kui palju nad olid suve jooksul kasvanud. Kuid siis ekslesid ta mõtted jälle Jacki juurde ja asusid koostama meili, mille ta kavatses mehele saata. Ootusärevus pani ta isegi kipitavat kurku unustama.
Koju jõudnud, leidis ta köögilaualt Olivier’ teate. „Läksin välja kohvi jooma. Lõunaks tagasi. Mida me sööme?” Angelica kujutas elavalt ette, kuidas Olivier istub peatänava ääres Starbucksi kohvikus, loeb lehti ja mugib Prantsuse sarvesaia, jakk tihedalt ümber ja sall kaelas, ning soovis, et tal jätkuks jultumust minna koos lastega Birdworldi linnuparki ja jätta mees ise endale süüa tegema. Kuid selle asemel viis ta lapsed aeda magnoolia otsa turnima ja lippas üles oma kirjutustuppa.
Tema pahameel haihtus kohe, kui ta arvuti kohale kummardus, et kas või vähetähtsa, kuid see-eest salajase teoga oma vastuhakku väljendada.
Kallis Koer Verandal, te peate ometi mõistma, kui keeruline on selliseid ideid ellu rakendada!
Olgu öeldud justkui vahemärkuseks ja selleks, et teile uut probleemi puremiseks pakkuda: kas pole siis kannatused elu tähtis õppetund? Kas ei muuda need siis meid targemaks, tugevamaks ja kaastundlikumaks? Kui elu oleks ainult üks suur lust ja lillepidu, kas oleks siis üldse mõtet seda surmani välja venitada?
Siin Londonis on täna ilus päev; loodan, et päike paistab ka teie verandale ja kõik jänesed on turvaliselt oma urgudes. Teie üha enam segadusse sattuv Salvei.
Ta sulges arvuti ja läks tagasi laste juurde, istus laua äärde päikese kätte ja vaatas, kuidas nad mängivad. Õige pea naasis Olivier, ajaleht käes. Nagu Angelica oli arvanud, kandis ta salli, mis pidi rõhutama, kui haige ta on.
„Mul oli kohutav öö. Hommikul oli enesetunne nii vilets, et ei saanud pikemalt voodisse jääda. Nüüd on juba palju parem, pärast seda kui sain üles tõustud ja kohvi joodud.”
„Ma mõtlesin viia lapsed Birdworldi linnuparki.”
„Hea mõte. Ma jään koju ja katsun pisut puhata.” Angelica ei hakanud isegi mainima, et nüüd on ka temal kurk haige. Olivier’le ei meeldinud, kui keegi püüdis tema haiguse ajal teda oma hädadega üle trumbata.
„Me vist asume kohe teele. Saame seal lõunat süüa.”
„Kas minu jaoks on kodus midagi süüa?”
„Külmikus peaks natuke suppi olema. See teeb su kipitavale kurgule head.”
„Mis ajal te tagasi tulete?”
„Ei oska öelda. Nelja paiku ehk.”
„Okei.” Olivier’ ilme väljendas pettumust.
„Sa võid ju meiega kaasa tulla. Birdworldis ringi kõndimine ei nõua kuigi suurt füüsilist ponnistust.”
Mees tõstis käe kaelale. „Ei, ma siiski parem puhkan. Sa ju tead, kuidas valutav kurk mulle mõjub.” Ta tõmbus kühmu, endale ise ilmselgelt kaasa tundes.
„Võiksid vaadata DVD-sid või midagi. Anna organismile aega jõudu koguda. Ma teen sulle enne väljaminekut veel kuuma jooki.” Naise hoolitsus mõjus kohe turgutavalt.
„Peaksin vist võtma sisse lusikatäie seda Manuka mett.” Kuid ta ei liigutanud ennast, et imerohtu ise kätte saada.
„Väärt mõte,” kiitis Angelica kohusetundlikult püsti tõustes. „See pidavat kurguvalu puhul väga kasulik olema.”
