sind juba lõunale kutsunud?”
„Muidugi mitte. Ta elab Lõuna-Aafrikas.”
„Pea meeles, ma olen sind hoiatanud.”
„Nii, tüdrukud!” David astus pikkade sammudega saali, mis oli nüüdseks täis venitusharjutusi tegevaid naisi. Ta keeras muusika valjuks – Madonna laulis Abba meloodia järgi Hung Up’i. „Hakkame pihta. Üks jalg kangile ja surume!”
„Minu jalad valutavad juba praegu,” kurtis Angelica.
Candace tegi harjutusi mängleva kergusega. „Ära unusta Higginsi kümmet.” Angelica keha kattus higiga. „Muuseas, praegu me alles soojendame.”
„Ma olen sattunud põrgusse. Kas sa ütlesid, et trenn kestab terve tunni?”
„Veidi vähem. Aga mõtle sellele, millise figuuri sa endale välja võimled.”
„Loodan, et tasub vähemalt ära.” Mõtle Jackile. Ma teen seda sinu pärast, Jack. Üks, kaks, kolm, neli… Tunni lõpuks suutis Angelica vaevalt ennast püsti ajada, jalad värisesid ja kõhulihased olid isegi puhkeasendis valusad. Reie sisekülje lihased polnud veel kunagi elus nii palju liikuda saanud. „Kuidas teile tundus?” küsis David. Ta naeratas pisut üleannetult.
„Ma vist läheksin parema meelega uuesti sünnitama, kui teeksin veel midagi niisugust läbi.”
„Teil tarvitseb vaid paar nädalat vastu pidada, siis harjub keha juba ära ja see ei tundu enam nii raske.”
„Ega valus?”
„Ega valus.”
„Noormees sündis valel sajandil,” teatas Candace. „Ta oleks leidnud oma kutsumuse Toweri vanglas piinapingi ülemana – ja tundnud oma tööst täit rahuldust!” Candace lonksas pudelist vett. „Te ainult vaadake teda! Milline pettumus teda valdaks, kui me tema tunnis isegi higistama ei hakkaks.”
„Seda juba ei juhtu!”
„Me tuleme alati tagasi, sest sa oled parim, David,” kiitis Candace pudelit kergitades, nagu ütleks toosti.
„Kui ma näeksin välja sama hea kui sina, Candace, siis mina ka tuleksin muudkui uuesti,” teatas Angelica.
„Küll te tulete,” julgustas David.
„Ükskõik kui suureks ma oma kopsumahtu ka ei arendaks, ei kasva mulle iialgi samasuguseid jalgu alla.” Ta vaatas sõbranna poole, kes nägi isegi higiplekilises T-särgis ahvatlev välja.
„Kõik me oleme erinevad,” ütles David. „Mõte on selles, et saavutada etteantud materjaliga parim võimalik tulemus. Kuidas siis jääb, kas panete ennast veel mõneks tunniks kirja?”
„Ma maksan kohe viiekümne tunni eest,” ütles Angelica. „Aidaku mind jumal!”
„Naine, kellel on kindel siht silme ees.” Candace vaatas teda teadja pilguga. „Võib-olla mul õnnestub meelitada sind ka Richard Wardi salongi?”
„Mitte siis, kui seal tehakse minust Jenna Elrichi koopia.”
„Ainult Jenna Elrich võib näha välja nagu tema ja miski vägi ei suuda seda õnnetut naist teistsuguseks teha!”
Koju jõudnud, pani Angelica vannivee jooksma ja tühjendas sinna terve paki Elemise lihaselõdvestajat. Pruuniks värvunud vesi lõhnas sama vängelt arstirohu järele nagu Olivier’ Karvol, mida ta sisse hingas. Ta pidas paremaks mitte tõtata kohe üles meile lugema, kuigi kiusatus oli suur – ta lihtsalt ei uskunud, et jaksab oma valusate reitega trepist üles ronida. Ta pani mängima Dolly Partoni, süütas küünlad ja keeras lambid hämaraks, sest ei tahtnud näha oma alasti keha halastamatult ereda valguse käes. Ta laskus ohates vanni, toetas pea selle servale ja tundis, kuidas soojus silitab valutavaid liikmeid. Kuigi piinarikas, oli pilatesetund mõjunud talle ergutavalt. Davidil oli eriline oskus oma õpilasi motiveerida ja Angelica lahkus tema juurest tiivustatuna, täis otsustavust ennast vormi ajada. Candace oli teda hoiatanud, et alles kolme nädala pärast on märgata mingeid tulemusi, kuid Angelica tundis juba praegu, et midagi oleks nagu muutunud. Ta sulges silmad ja tundis kimbatust, kui Jacki nägu kerkis kohe esimesena ta mõtteisse nagu veepinnale karanud kork. Järjekordse teravmeelse meili ootuses tundis ta valusate kõhulihaste kiuste selles piirkonnas erutusvärinaid.
Vannist välja roninud, asus ta ennast kiirustamata kuivatama. Ootamine võis ainult suurendada naudingut, mida uus meil tõotas pakkuda. Ta kreemitas keha, lisades kreemile mõned tilgad kadakaessentsi kestva niisutuse tagamiseks ja lõhnastas end üleni Jo Malone Red Roses aroomiga. Ta andis järele sensuaalsele kiusatusele avada Calvin Kleini pesusahtel ning valis sealt kahvaturoosa komplekti. Teadmine, et ta kannab teksade ja särgi all luksuspesu, mõjus erutavalt.
Angelica ei kasutanud kunagi palju meiki. Ta nägi niigi nooruslik välja ja põsed olid tal roosad nagu värskes õhus kasvanud maalapsel. Vaid veidike ripsmetušši ja huuleläiget ja Angelica oli valmis meile lugema. Erutus kasvas iga trepiastmega ja ta kiirendas valusaid lihaseid trotsides sammu. Arvuti käivitus talumatu aeglusega, kuid viimaks muutus ekraan siniseks ja sinna ilmusid sirgetes rivides logod. Ta valis noolega postkasti ja nägi nimekirja saabunud teadetest. Ta libistas pilgu üle saatjanimede, kuid Jackilt polnud midagi uut. Ta vajutas veel igaks juhuks käsule „saada ja võta vastu”, kuid nimekirja lõppu ilmusid vaid sõnad „pole uusi meile”.
Tühjus hinges, ei jäänud tal muud üle, kui avada uue romaani tühi leht. Hetkeks kaalus Angelica isegi võimalust, et vastust ära ootamata Jackile ise meil saata. Oli see siis nii oluline, et mees polnud talle vastanud? Kas nad pidid siis kirjutama, nagu mängiksid tennist – ikka kordamööda üle väljaku? Kuid isegi tennises ei saatnud vastane alati palli tagasi, mõnikord ta ju lihtsalt ei tabanud või lennutas selle võrku. See oligi tegelikult rohkem nagu sõbralik tennisemäng, võit polnud eesmärk. Angelica ei püüdnud jätta muljet, et tema kindlust on raske vallutada, sest ta ei kavatsenud ju üle piiri minna. Nad olid Jackiga lihtsalt sõbrad, ja sõbrad võivad teineteisele kirjutada, millal vaid tahavad.
Kohe seejärel haarasid Angelicat kahtlused. Jack võis olla nende mängust juba tüdinenud. Või oli naine ta meile lugenud ja jätkamise ära keelanud. Või oli Jack paariks päevaks kuhugi sõitnud ja oma Blackberry koju unustanud. Mis aastaaeg neil seal Lõuna-Aafrikas ongi? Jack oli vist maininud, et kevad. Tal on oma viinamarjaistanduses kindlasti palju tööd. Jumal küll, seletusi leidus lõputult. Kõik taandus ikkagi sellele, et Jack polnud talle vastanud ja kogu lugu. Angelica pani isegi imeks, et ta nii sügavat pettumust tunneb.
Ta vajutas aknale, mille taga ootas „Täiusliku õnne otsinguil”, autor Angelica Garner, ning jäi tühja lehe ülaservas ilutsevaid roosasid tähti põrnitsema. Ta istus seal niimoodi pool tundi, ilma et oleks sõnagi kirja pannud. Väljas hakkas vihma sadama. Tuul pihustas kerge sabina märjaks uduks. Mariah Carey laulis: „Täiesti üksi… Ei taha olla täiesti üksi…” Ja Angelica tundis sees õõnsat tühjust, nagu uute mõtete kaev oleks ära kuivanud. Ta võis ju jäädagi ämbrit alla laskma, kuid see tuli ikka sama kergena tagasi. Agent ootas temalt järjekordset imede ja koletistega vürtsitatud seiklusjuttu lastele, mille tegevus toimub väljamõeldud maailmas. Ja kuigi Angelica teadis, et temast ei saa mitte kunagi uut Tolkieni – ta polnud nii suurejooneliste allegooriate väljatöötamiseks ei piisavalt kannatlik ega andekas –, siis harilikult nautis ta võimalust hüljata realism ja ehitada üles just selline võluilm, nagu ta ise heaks arvas. Kuid praegu oli tema kujutlusvõime hägus nagu lillkapsasupp.
Ta sõrmed ebalesid klaviatuuri kohal. Tühi lehekülg näis teda õrritavat. Ja siis kargas talle ei tea kust
