on hirmus kõhnaks jäänud,” leidis Letizia oma roheliste silmade pilku üle toa ukse poole libistades. „Pole vist mitu nädalat ühtegi süsivesikut alla neelanud. Ma olen ausalt öeldes natuke kade.”
„Hingepiin,” torkas Candace. „Nad võiksid seda pudelitesse villida ja müüma hakata.”
„Mis sa arvad, kas Pete jättis ta maha?” oletas Angelica.
„Muidugi mitte. Nad vajavad teineteist nagu narkootikumi. Selles suhtes kannatavad mõlemad võrdselt.” Candace uuris kärsitult oma kenasid roosasid küüsi. „Mis asja ta seal kohmitseb? Sõtkub viinamarju?”
„Sellest tuleb pikk õhtu, ma juba aiman,” ohkas Letizia.
Viimaks tuli Kate veinipudeliga tagasi. „Korgitser oli kuhugi kadunud,” teatas ta purjus inimese ebamäärase naerupahvaku saatel ja kimus sigaretti. „Te kindlasti mõistatate, miks te kõik praegu siin olete?”
„Täna on sinu sünnipäev ja meie unustasime ära!”
Letizia heitis Candace’ile hoiatava pilgu. „Räägi, mis sulle muret teeb?” küsis ta hoolitsevalt ja patsutas diivanit enda kõrval. Kate vajus ohates istuma.
Candace võttis pudeli ja korgitseri enda kätte. „Ma juba aiman, et vajan pisut turgutust.”
„Mul on aeg üle läinud,” ütles Kate süngelt.
„Kullake, kellelgi meist pole aega ülearu,” märkis Candace.
„Ma ei räägi siin mingist teatrisse jõudmisest. Mul on aeg üle läinud.” Ta ilme oli tähendusrikas.
„Ah, sa mõtled päevi. Vaat see on nüüd küll üllatav!” jätkas Candace. „Mina oletasin, et te pöörasite tülli ega jaga enam ajutiselt voodirõõme!”
„Oled juba testi teinud?” küsis Angelica.
„Ei, sellepärast ma teid kutsusingi. Vajan selleks teie moraalset tuge.”
„Sa pole tõesti veel testi teinud?” Angelica sai pahaseks. Kui tulemus osutub negatiivseks, siis milleks oli vaja neid kõiki kohale kamandada?
„Sa saad ilmselt veel ühe lapse, eks ole, ja mis selles halba on?” nõudis Candace endale veini kallates.
„Just, see uus tita lepitab teid kindla peale jälle ära. Kullake, mitte miski ei saaks teie suhtele enam paremini mõjuda,” nurrus Letizia julgustavalt.
Kate raputas pead, ta silmad valgusid pisaraid täis. „Antud juhul mitte.” Ta pures alumist huult. „Kui ma tõesti rase olen, siis ma ei tea ise ka, kelle oma see laps on.”
„Kas mul jäi mõni peatükk vahele?” ei saanud Candace enam millestki aru.
„Paistab, et mitte ainult sinul,” märkis Angelica. Kõik kolm puurisid pilguga Kate’i.
„Mul oli üheöösuhe. See oli viga. Pete ripsutas Vana Mõrraga tiiba ja mina sattusin masendusse. Ma olen viimane loll. Te ainult vaadake mind. Minust on riismed järel. Ise veel modell. Mitte keegi ei anna mulle enam tööd, ainult need koledate inimeste agentuurid.”
„Sellisena, nagu sa praegu oled? Vaevalt, et nemadki,” arvas Candace sõbrannat heatahtlikult aasides.
„Ainult see üks kord, ja nüüd ma pean kogu ülejäänud elu karistust kandma.”
„Olgu, kes see mees on?”
„Ma ei saa öelda. Nii häbi on.”
Angelica vidutas võimalikke kandidaate kaaludes silmi. Letizia pani käe Kate’i kondiste õlgade ümber ja embas teda lohutuseks, nii et viimane kadus hetkeks pastelsesse kašmiiri- ja parfüümipilve.
Candace vaatas kella. „Vabandust, kui see kõlab pisut jõhkralt, aga Jeremy Irons vist ei kavatse oodata, kuni ma teise vaatuse alguseks kohale jõuan. Palun, kas me võiksime selle asja siin natuke kiiremini ära klaarida?”
„Anna andeks, Candace, sa oled mu kindel kalju.” Kate tõusis, ta püüdis ennast tõe selgumise hetkeks koguda.
„Tehniline varustus on ikka hangitud?” muretses Letizia. „Ega see ootamisega kergemaks lähe!”
Kate viipas nelja karbi poole, mis lebasid sealsamas kummutil. „Igaks juhuks… te ju mõistate…”
„Muidugi, need kipuvad ju valetama!” kuulutas Candace ja astus pikal sammul karpide juurde. „Las käia, Kate. Liigume nüüd ülemisele korrusele.”
Letizia tõi köögist klaasi, Candace ulatas talle testid, Angelica aitas sõbranna trepist üles ja lükkas ta magamistoa kõrval asuvasse luksuslikku vannituppa.
„No nii, näita meile, milleks sa võimeline oled!” hõikas Candace ja viskus Kate’i ekstra laiale, uhket saani meenutavale abieluvoodile. Ta libistas peoga üle pruuni karvase päevateki. „Mõnus.”
„Kes see võiks olla?” arutles Angelica valju sosinaga.
„Vean kihla, et Ralph Lauren,” oletas Candace.
„Ei, mitte päevatekk. Kate’i armuke!”
„Ah, kes teab…”
„Robbie?” mõistatas Letizia.
„Milline Robbie?”
„Tema isiklik treener!”
„Oo ei! See oleks liiga mage! Pealegi ta poleks pidanud vajalikuks seda varjata.” Candace vehkis tõrjuvalt käega. „Pigem on see keegi, keda me kõik teame. Üks meie pundist.”
„Ma ei saa kuidagi pissitud! Olen liiga närvis!” kaebles Kate vannitoas.
„Keera kraan jooksma,” soovitas Letizia.
„Ma löön ta maha, kui see osutub valehäireks,” lubas Candace.
Angelica viskas pilgu kellale. „Olivier võib sinust ette jõuda. Peaaegu pool üheksa!”
„Kas tuleb juba?”
Pärast pikemat pausi kostis kiljatus: „Nüüd ma ei saa enam pidama! Appi, see klaas on liiga väike!”
Nad ootasid vaikides. Viimaks piilus Kate ukse vahelt välja. „Te olete ikka veel siin?”
„Muidugi me oleme ikka veel siin. Meil pole ju midagi targemat teha!” kähvas Candace.
„Noh? Mida test näitab?” päris Letizia murelikult.
„Ma veel ei teinud. See on liiga hirmus.” Ta astus tuppa, klaas käes.
„Jumala pärast! Ma ei pea ka kõike nägema!” hüüdis Candace ja kattis silmad kinni.
„Las igaüks teeb ühe testi,” nõudis Kate ning jagas karbid laiali.
„See on lihtsalt jabur!” Candace võttis siiski karbi vastu ja tõmbas selle lahti.
Letizia viskas oma tühja karbi voodile.
