poole ei tihanud naine isegi vaadata; piisas sellestki, et ta lausa tundis, kuidas mees teda laua kaugemast otsast tigedalt põrnitseb. Liibuvates nahkpükstes ja mustades lakksaabastes peoperenaine ilmutas igatahes suuremat mõistmist. Ta kargas püsti ja kiirustas ümber laua Angelicat südamlikult embama, nii et käevõrud randmete ümber kõlisesid.
„No tere, nukuke. Kate saatis mulle ka sõnumi, aga ma ei saanud ju täna majast välja.” Scarlet madaldas häält. „Kas tal on ikka kõik korras?”
„Küll ma pärast räägin. See on pikk lugu. Ütleme nii, et ta on vähemalt elus!”
„Noh, see on ka midagi. Sa näed välja nagu inimene, kes peab kiiresti midagi jooma.”
„Ma sain juba klaasikese.”
„Võta teine veel. Sa oled ju lausa näost valge. Ma kavatsen Olivier’ korralikult täis joota. Küll näed, magustoidu ajaks on su mees sentimentaalne nagu noor armastaja!”
„Aitäh, Scarlet. Igatahes parem, kui see praegune tusatsev vanamehenäss!” Olivier oli süvenenud vestlusse veetleva Caterina Tintelloga. Mitte miski ei tõstnud tema tuju sama tõhusalt kui kaunis naine.
„Su paremal käel istub hurmav Jack Meyer Lõuna-Aafrikast – et su abikaasal oleks ka päriselt põhjust pahameelt tunda – ja vasakul mu oma mees, kes on kahjuks natuke vähem hurmav lauanaaber.”
„Mis sa räägid, Scarlet, William on vägagi hurmav!”
„Nojah, minu silmis küll, aga Jack on seda ka kõigi teiste arvates. Tule, ma teen teid tuttavaks.”
Scarlet koputas Jackile õla peale. Mees ütles midagi särtsakale Stash Helmile, oma parempoolsele lauanaabrile, ja tõusis seejärel püsti, kõrgudes naiste kohal nagu ennast tagajalgadele ajanud karu. Angelicat haaras järsku elevus, mehe suur kahupea ja lai nakatav naeratus, saadetud heakskiitvast pilgust, mõjusid tujutõstvalt. Angelica naeratas talle vastu ja südamlik käepigistus maandas viimsegi pinge.
„Jack, see on Angelica Lariviere. Jack on kurikuulus seelikukütt,” narris Scarlet. „Et sa ei saaks hiljem öelda, nagu ma poleks hoiatanud.”
„Kui perenaist parajasti kodus pole…” aasis mees vastu, pilku Angelicalt pööramata. Prilliklaaside taga üleannetult naervad silmad lummasid teda.
„See koer kipub kogu aeg verandalt jalga laskma,” lisas Scarlet naeru kihistades.
„Mõni koer pole lihtsalt loodud kuulekalt verandal konutama,” heitis Angelica.
„Te olete vist koerte alal asjatundja.”
„Angelica on asjatundja igal alal. Ta on kirjanik ja veel väga edukas! Jack jälle armastab lugeda. Sellepärast ma paningi teid kõrvuti istuma.”
Scarlet läks tagasi oma kohale laua ääres ja Jack tõmbas Angelicale tooli välja.
„Te lõhnate apelsinide järele,” ütles ta.
„Loodan, et mitte hingematvalt.”
„Üldsegi mitte. Hoopis meeldivalt.”
Angelica nautis mehe aktsenti. See polnud eriti tugev, kuid naine aimas kõrvale harjumatult kokkusurutud vokaalide taga päikeselõõska ja viljaka punase pinnase lõhna.
Istet võtnud, jäi mees teda tähelepanelikult silmitsema. „Mul on selline tunne, nagu ma tunneksin teid juba varasemast,” pomises ta.
Angelica raputas pead ja pööras pilgu kõrvale, mehe otsekohene silmavaade tegi ta relvituks. „Vaevalt küll.”
„Kas me pole varem kohtunud?”
„Kindlasti mitte.”
Mees ainult naeris selle peale ja laotas salvrätiku põlvele. „Naljakas, mulle tundub ikkagi, et ma mäletan teid kusagilt. Võib-olla eelmisest elust.”
Enne kui Angelica jõudis vastata, pöördus temast vasakul istuv William uut külalist tervitama. Angelica keeras ennast kahetsustundega ringi ja kuulis, kuidas Jack jätkab poolelijäänud vestlust Stashiga. „Sa näed hea välja,” märkis William, pannud tähele sisemist sära, mille Jack oli alles äsja läitnud. „Kus sa oma suve veetsid?” Williamit iseloomustas just selline flegmaatiline tasakaalukus, mille poolest on kurikuulsad kõrgklassi Inglise mehed. Angelica tundis teda ja Scarletit juba aastaid: nad kuulusid Londoni kõrgseltskonda ja Scarletist oli saanud üks ta parimaid sõbrannasid. Ainult praegu, nii armas kui William talle ka polnud, oleks Angelica eelistanud Scarleti abikaasale selga keerata, et Jackiga edasi lobiseda.
Ta jälgis tahes-tahtmata vasakpoolse lauanaabri iga liigutust ja laskis Williami jutu suures osas kõrvust mööda. Eelroog söödud, korjati taldrikud kokku, ja kuigi Jack oli poetanud talle vaid mõne üksiku märkuse toidu ja veini kohta, tundus Angelicale, nagu viibiksid nemad kahekesi ülejäänud külalistest eraldatuna üksikul saarel, teravalt teadlikud teineteise olemasolust. Ta tundis mehe käsivart enda oma vastas, see oli soe ja seletamatult kodune. Kumbki ei tõmbunud eemale ja Angelica mõistatas, kas Jack tunneb sama. Ta kuulis mehe häält, tema võõrapärast hääldust, kuid vajadus Williamile mõistuspäraseid vastuseid anda ei võimaldanud tal Jacki kõnest aru saada. Jacki naer oli tõeliselt nakkav ja Angelica naeris kaasa, teeseldes, et põhjuseks on Williami vaimukus. See tõstis peoperemehe enesehinnangut ja julgust saanuna muutus ta elavamaks kui tavaliselt.
Viimaks taipas William kahetsustundega, et ta ei tohi jätta hooletusse oma teist lauanaabrit, rinnakat punapõskset inglannat Hester Berridge’it, kes kasvatas Suffolkis hobuseid ja kelle abikaasa töötas Tate’is. Angelica jäi veidikeseks omapead, sest Jack jutustas veel Stashiga. Ta nõjatus taha ja rüüpas veini, keha ootusärevusest särisemas. Ta heitis pilgu oma abikaasa poole, kes oli endiselt süvenenud vestlusse Caterinaga. Nende pead puutusid peaaegu kokku ja Olivier’ huultel mängles võrgutav naeratus. Kunagi ammu oli ta vaadanud Angelicat samamoodi, siis kui nad polnud veel abielus ja nende vestlused ei keerelnud veel argiste asjade ümber. Mees heitis pea selga ja lauanaabrid lõkerdasid koos naerda. Angelica ei pannud seda abikaasale pahaks, Olivier oligi hulga meeldivam kaaslane pärast seda, kui oli saanud natuke teiste naistega flirtida.
„Nii, nüüd siis avaneb mul võimalus kirjanikuga juttu puhuda,” ütles Jack ja kinnitas pilgu keskendunult Angelicale, justkui oleks tema see ainus naine, kellega ta selles ruumis vestelda soovib. Naine pani tähele, et Jacki naeratades tekivad tal suu ümber sügavad kurrud, mis jooksevad üles oimukohtadeni, nagu künnivaod ta parkunud näos, ja tundis järsku midagi, mille ta oli juba peaaegu unustada jõudnud: lugematute mesilindude tiibade värelust kõhu sisepinnal. „Milliseid raamatuid te kirjutate?”
„Ulmelisi seiklusjutte lastele. Kardan, et mitte teie maitse, kui teid just ei paelu nõidumine ja ajarännud.”
„See on just minu maitse. Jumaldan Tolkieni ja lugesin läbi kõik Harry Potterid. Ju ma olen üks suur laps.”
„Enamik mehi on seda. Suureks kasvades muutuvad mängukannid ainult kallimaks.” Jacki naerdes süvenesid ka naerukurrud ta silmanurkades. „Ma tahan lihtsalt lõbustada, ei midagi enamat,” lisas Angelica tagasihoidlikult.
„Lastele on tegelikult raskemgi kirjutada kui täiskasvanutele.”
„Ma olen vist selleks liiga tuulepea, et kirjutada tegelikust elust.”
„Milline kirjanik on teie suur eeskuju?”
„Ei tahaks kuidagi ennast sellega
