minu oma endale saada,” oigas Kate.
„Ära räägi niimoodi, kullake. Sa ei pruugi isegi rase olla.” Letizia oli sündinud optimist.
„Olgu, vaatame, mis saab,” ütles Angelica. „Kõik korraga.”
„Issand, ma ei pea ju selleks silmi avama, ega ju?” palus Candace.
„Sa teed sellest veel suurema numbri, kui ma ise,” leidis Kate.
„Mis pole siiski füüsiliselt võimalik!” vaidles Candace vastu.
Kõik neli kastsid testiriba Kate’i uriini sisse. „Appi, mul läheb süda pahaks,” oigas Kate.
„Ah et sinul läheb süda pahaks. See on vähemalt su oma piss!” Candace krimpsutas nägu.
Angelica tõmbas oma pulga välja ja vaatas, kuidas väike aken aeglaselt siniseks muutub. Ta tundis sõbrannale siiralt kaasa. „Aga see on ikkagi sinu laps, Kate,” lausus ta vaikselt.
Kõik kolm põrnitsesid oma testipulki. Ja pöörasid seejärel pilgud Kate’ile.
„Kas mõni näitab negatiivset ka?” küsis Letizia lootusrikkalt. Teised raputasid vastuseks pead.
Kate vajus voodile. „Põrgu päralt! Mis ma nüüd siis teen?”
„Mida sa tahaksid teha?” küsis Letizia, istus Kate’i kõrvale ja võttis tal jälle ümbert kinni.
„Te üldse ei kujuta ette, millist vaeva ma olen näinud sellise kõhu saavutamiseks,” karjatas Kate nutma pursates. „Ja nüüd on siis selgus käes ja ma ei saa enam isegi ühte armetut sigaretti läita ega endale klaasikest veini lubada. Võiksin sama hästi kloostrisse nunnaks minna!”
„Jäid sellega natuke hiljaks!” torkas Candace.
Kate asetas käe kõhu peale. „Kui ma vaid kindlalt teaksin, et laps on Pete’i oma, siis polekski asi nii väga hull, eks ju? Aga mis siis, kui ei ole? Sest vaadake, ta teab kohe, kui ei ole. Mehed teavad alati. Kõik titad on ju oma isa nägu, on ju?”
„Mitte alati,” lohutas Letizia.
„Oo, alati. Loodus on nii seadnud, ikka selleks, et isa kogemata kombel omaenese last ära ei sööks,” torkas Candace vahele.
„Kate, sa ei pea kohe praegu mitte midagi ära otsustama,” ütles Angelica, ülimalt teadlik sellest, et nüüd on ta juba väga hiljaks jäänud. „Võta endale paar päevagi mõtlemisaega.”
Kate libistas häguseks nutetud pilgu üle Angelica kleidi. „Sa peaksid selle peal vööd kandma,” ütles ta nina löristades.
„Ma isegi proovisin ühte ja Olivier küsis, miks ma tahan rõhutada oma kõige laiemat kohta.”
Kate unustas hetkeks isiklikud mured. „Ta küsis mida?”
„Loodan, et sa võtsid tal selle peale munad maha!” hüüdis Candace.
„Ei, ma võtsin ainult vöö ära.”
„Kuidas sa võisid! Kelleks sa ennast pead? Uksematiks?” Candace’i naer kõlas siiski sõbralikult. „Mis me küll sinuga peale hakkame?”
„Ma vajan vist uut keha.”
Letizia ohkas. „Ei, kullake, sa vajad ainult uut meest.”
Kate komberdas vaevaliselt kapi juurde ja võttis sahtlist vöö. „Ära mõtlegi vastu vaielda. Ma muutun joomase peaga ohtlikuks.” Ta libistas vöö Angelica piha ümber. „See ei ole sinu kõige laiem koht, öelgu Olivier mis tahab. Sa näed ju lausa vaimustav välja!”
„Tõsijutt,” kiitis Letizia takka. „Olivier’l peaks häbi olema. Sa oleksid pidanud hoopis itaallasele mehele minema. Neile meeldivad vormikad naised.”
„Ah et sinu kõige laiem koht, no andke andeks! Su mehel on endal nii ülemõõduline ego, et see kipub tal ukseavasse kinni jääma! Sa ütle talle seda ja vaata, mis nägu ta teeb.” Candace naeratas südamlikult. „Aga kõigepealt mine ja pimesta neid oma iluga!”
„Kena, nüüd on Angelica probleem lahendatud ja me võime jälle minu omale keskenduda,” teatas Kate.
Candace kallistas teda kõvasti. „Angelical on õigus. Võta endale paar päeva mõtlemisaega. Hommikul helistad mulle. Letizia paneb su nüüd magama.”
„Ja teie lähete ära?” küsis Kate vaevukuuldvalt.
„Mina jään,” lubas Letizia kohusetundlikult.
Candace viipas rutakalt Angelicale. „Tule, tibuke, meie sinuga laseme nüüd varvast.”
Angelica embuses virildus Kate’i nägu justkui lapsel, kes peab vanemate lahkudes internaatkooli jääma. „Ma helistan sulle hommikul, kui mind täna õhtul maha ei lööda!”
„Aitäh, et te siiski tulite, teie mõlemad. Ma nii oskan teie toetust hinnata.”
„Selge see,” hüüdis Candace trepist alla tõtates. „Me muidugi loodame pärast surma taevas heldelt tasustatud saada! Võime vist arvestada tervete koormatäite Birkini kottide ja Louboutini kingadega, kõigis mõeldavates värvitoonides!”
„No küll nüüd keetis endale supi kokku!” ohkas Angelica, kui nad juba kõnniteel seisid.
„Seekord on probleem tõeline,”nõustus Candace. „Kuhu kanti sa lähed?”
„Cadogani väljakule.”
„Ma viskan su ära.” Ta viipas autojuhile. Läikiv must Mercedes sõitis ette.
„Aga siis sa ei jõua teatrisse.”
„Luiskan, et hiilisin poole pealt kuhugi tagaritta, kuigi, mis tähtsust sel on? Ta on mul nagunii juba marus. Üleüldse, tead mis? Mul on tänaseks teatrist kõrini.”
„Sa kahtlustad, et ta tegi meile teatrit?”
„Kogu ta elu on üks suur etendus, olgu issand talle armuline. Aga meile on ta kallis nii või teisiti, eks ole?”
Nad ronisid parajasti autosse, kui Kate’i välisuks lahti lendas ja Letizia Angelica käekotiga vehkides trepist alla jooksis.
„Issand jumal!” oigas Angelica. „Juba jälle!”
„Poleks su arunatuke kindlas kohas ajukoore all, sa vist unustaksid selle alalõpmata kuhugi linna peale,” märkis Candace.
„Sa räägid ju täitsa nagu Olivier.”
„Ei, tibuke. Olivier ei usu üldse, et sul on ajud!”
Teine peatükk
„Buddha ütleb, et valu või kannatused on iha või täitumata soovide põhjustatud ja seetõttu peab valust vabanemiseks tahtmiste ahelad läbi raiuma.”
Angelica saabudes olid teised
