olete väga järjekindel.”
„Siis, kui tean, mida tahan.”
„Olgu pealegi.” Vein oli muutnud ta ettevaatamatuks. „Ma vist ei taha enam kirjutada lasteraamatuid, mis pole muud, kui ainult head seiklusjutud. Tahaksin jõuda lähemale elu mõttele. Lisada jutustusele uue mõõtme, umbes nagu mõistujutu, mis pakuks peamurdmist nii mulle endale kui ka lugejale. Tahaksin tabada seda alati viimsel hetkel käest lipsavat täiuslikku õnne, mida me kõik ju taga ajame.” Ta ei lasknud mehel ennast katkestada, vaid tõstis tõrjuvalt käe ning jätkas kiirustades, soovides samal ajal, et poleks kunagi suud lahti teinud. „Enne kui te mind välja naerate, tahaksin veel lisada, et olen lugenud kõiki neid eneseabi- ja esoteerikateoseid. Ma tean peast iga viimast kui kulunud tõde. Nagu me kõik. Nõks on selles, kuidas neid teadmisi elus ära kasutada. Kogu inimkond ei saa ju hakata erakuteks ja kolida kuhugi koobastesse mediteerima. Peab ju ometigi olema mingi tee, kuidas saavutada taevalikku rahu ka täiesti tavalist elu elades. Mulle lihtsalt tundub, et elu mõte on midagi enamat, kui monotoonne päevast päeva kulgemine. Nii, saingi selle välja öeldud. Võite nüüd vabalt naerma hakata.”
Oodanud ära, kuni naine on lõpetanud, noogutas Jack surmtõsiselt pead. „Mul pole mõtteski teid välja naerda. See võib väga hästi osutuda parimaks ideeks, mis teile kunagi on pähe torganud.”
Ootamatu heakskiit pani Angelica näo särama. „Kas te tõesti arvate nii?”
„Kaljukindlalt. Igaüht meist ajendab kustumatu soov õnne leida.”
„Ja ometi on nii palju muserdatud inimesi.”
„Vastus, mida te otsite, on armastus.”
„Vähemalt niipalju tean ma isegi.”
„Siis polegi teil vaja seda raamatut kirjutada.”
„Kõik pole siiski nii lihtne. Puhas, tingimusteta armastus on peaaegu võimatu.”
„Sugugi mitte. Te tunnete seda oma laste vastu, kas pole?”
„On see ikka nii? Muidugi, ma oleksin valmis nende nimel tapma ja nende eest surema. Aga on siis emaarmastus täiesti omakasupüüdmatu? Ma vajan oma lapsi. Minu enda pärast, mõistate? Näiteks, nende endi seisukohalt oleks võib-olla kasulikum käia internaatkoolis, aga ma ei suuda neist lahkuda ja nii peavadki nad käima Londoni koolides. See on ju tingimustega armastus, eks ole? Tõelist õnne võib saavutada vaid tõeliselt omakasupüüdmatu armastus, kusjuures ma ei pea silmas mitte ainult vanemate armastust oma laste vastu, vaid armastust kõigi inimeste vastu.”
„Paistab, et siin ongi komistuskivi. Mina näiteks ei suuda enamikku inimesi üldse taluda.”
„Näete nüüd? Jeesuse armastus oli tingimusteta. Kõik suured õpetajad ja vaimsed juhid jutlustavad isekuseta, kõikehõlmavat, tingimusteta armastust. Sellist armastust, mis püsib kõige kiuste. Meile, lihtsurelikele, on see kättesaamatu ideaal.” Ta kinkis mehele vallatu naeratuse. „Minu armastus Olivier’ vastu pole kindlasti mitte tingimusteta.”
Jack lagistas naerda ja vaatas korraks üle laua Olivier’ poole, kes vestles nüüd elavalt Scarletiga. „Noh, millised on siis need tingimused?”
„Neid on liiga palju, et jõuaks üles lugeda. Ega meil tervet õhtut siis aega ole.”
„Millest on tuline kahju.” Mees kinnitas jälle pilgu Angelica näole ja madaldas häält. „Armastus oma mehe vastu sõltub sellest, kuidas tema paneb teid ennast tundma. Järelikult te armastate teda tingimusel, et tänu temale elate teie tundega, et olete tõeliselt elus, kaunis ja kõrgelt hinnatud.” Selline sügavuti minev analüüs pani Angelica õhku ahmima – Olivier poleks nõustunud seda teemat üldse puudutama. „Kui juhtub nii, et mees ei lase teil ennast enam erilisena tunda, saab armastus otsa. Te ei pruugi teda maha jätta, kuid teie tunded pole enam endised.”
„Teil on täiesti õigus. Olivier’ võimuses on mõjutada minu enesehinnangut mõlemas suunas. Tema armastus võib mind nii haavata kui ka tiivustada. Tingimusteta armastust ei suudaks mitte miski kustutada, isegi mitte teadmine, et mees mind vastu ei armasta.”
„Kõige ehedam tunne on see, mis armastab isegi kätt, mis teda lööb.”
„Mina ei suudaks niimoodi armastada.”
Jack kummardus vandeseltslaslikult lähemale ja Angelica tundis tema karisma kõrvetust, nagu ta oleks lõkkele liiga lähedale sattunud. „Minu meelest on see väga nutikas mõttekäik.”
„Kena teist niimoodi arvata.”
„Teie nimi oleks pidanud olema hoopis Salvei3, mitte Angelica.”
Naine naeris üllatunult. „Väga vähesed üldse teavad, et „angelica” on heinputk.”
„Mina olen maainimene. Tunnen hästi kõiksugu ürte, lilli, põõsaid ja puid. Samuti linde. Armastan kirglikult loodust. Ei saa kunagi kauaks linna jääda, betoon mõjub liiga masendavalt.”
„Ka mina armastan loodust. Ainult ei pääse just kuigi tihti looduse rüppe.”
„Oletan, et pargis jalutamisest teile ei piisa.”
„Kindlasti mitte. Aga üles kasvanud olen Norfolkis. Mu vanemad elavad praegugi seal. Väga ilusas kohas, lahesuudme lähedal. Rannikul võib näha palju linnuliike.”
„Oo, Norfolk – Suurbritannia ornitoloogiapealinn.”
„Kuidas teie seda teate?”
„Ma ju armastan linde ja olen Norfolkis käinud. Mäletan, et talvel oli seal tuhandeid metshanesid, loorkulle, roohabekaid, naaskelnokki, tiire ja isegi mõni hüüp.”
„Te teete nalja!”
Mees muheles, rahul sellega, et suutis vestluskaaslasele muljet avaldada. „Kas pole võrratud nimed?”
„Ja teie tunnete nad kõik looduses ära?”
„Muidugi. Nagu juba mainisin, linde tunnen ma päris hästi.”
„Paistab nii.”
„Tulge Lõuna-Aafrikasse. Meil on seal hulgaliselt eksootilisi sulelisi, nagu näiteks tilluke jäälind oma elektersinise sulestikuga ja jultunud vaenukägu, kes tuleb su aeda lärmi lööma.”
„On teil alles laialdased teadmised! Millest see tuleb, et te teate nii palju lindudest ja elust enesest?”
„Kui armastad loodust, hakkad otsekui iseenesest suuri küsimusi esitama. Näed ju kogu aeg puude ja lillede surma ja uuestisündi. Ja kui su pilk haarab lõputut avarust, mõtiskled peagi omaenese surelikkuse üle ja tajud oma eksistentsi tühisust.”
„Pean vist endagi pikksilma tolmust puhtaks pühkima.”
„Tore, kui suutsin teid innustada.”
Angelica lonksas mõtlikult veini. „Te tõepoolest suutsite mind innustada, Jack, ja mitte ainult linnuvaatluste osas. Püüan edaspidi oma raamatutele sügavama ulatuse anda. Tahan püüelda täiusliku õnne poole.”
„Te peaksitegi seda tegema. Ja ma ei ütle seda mitte ainult sellepärast, et te nii võluv olete. Enamik inimesi kulgeb läbi elu nagu pimedad,
Salveil on piiblilegendi järgi võime teha inimestele head ning toetada sümpaatiat ja armastust.
