seas leidus julgeid, kes sidusid uppunu kaluripaadi külge köitega kinni – et meri ei heidaks teda rannaliival lesijate peale. Mees oli tohutult suureks paisunud. Nagu tsepeliin või sinine allveelaev. Või nagu valaskala, kelle selg oli libedate adrudega kokku mähkunud. Tema tursunud turi loksus lainete vahel üles-alla, veretavad puusad vastu paadiserva pekslemas.
Jõime poistega sealsamas „Kellukest”, ehitasime liivalosse ja mängisime vutti. Kui pall vette lendas ja mina sellele uljalt järele sumpasin, avastasin end ühtäkki loksuva mammutmehe kõrvalt. Kangestusin. Mõnes mõttes kogu eluks.
Anonüümne inimkeha kümbles madalas merevees pool päeva. Noort naist, keda uppunu oli veel hiljaaegu kudistanud, ei olnud kusagil näha. Miilitsal oli tähtsamatki teha, kui välja uurida, kas tegu oli õnnetuse, enesetapu või mõrvaga. Või kes too mees üldse oli. Keegi ei võtnud teda isiklikult. Inimene ja koolnu on kaks ise asja, isegi kui tänane koolnu on eilne inimene, teadvustus mulle.
Ei ole välistatud, et just Kabli rannast sai alguse minu huvi meditsiini, eeskätt psühhiaatria vastu. Olen üha otsinud seletust vaimu iseseisvale jõule ega ole tahtnud leppida neurobioloogide ja biokeemikute üdini biologiseeritud seisukohtadega. Loomulikult pean tunnistama, et inimese aju on täidetud mikromateeriaga – saja miljardi rakuga, milledest sõltuvad meie mõtted ja tunded. Jah, ma tean, et geenid kujundavad meie harjumusi ja haigusi ning et meie tuju määrab kilpnäärme ja neerupealiste seisund, mitte see, kas astume hommikul voodist välja parema või vasaku jalaga. Olen lugenud, et isegi armumine on keemiliselt tõestatav (norepinifriini, dopariini, fenüüldülamiini taseme tõus organismis). Olen õppinud, et paljud psüühikaprobleemid on tingitud aju ainevahetuse häiretest. Ent samas sõltub ajukeemia ise millestki, mida ma ei mõista. Siiamaani ei mõista.
Ma ei ole idealist. Ma ei ole primitiivne materialist nagu see ogar inglise teadlane, kes asus sonkima surnud Haydni ajukägaraid, et leida üles energeetiline koht, kus peitub kuulsa helilooja muusikuanne. Samas ma ei eita, et igal andel võib olla füüsiline asukoht. Nagu on täpselt teada, kus paikneb meie ajus hirm. Hirmukeskus on inimese aju vanim osa. Hirm on inimese ürgomadus. Oleme miljoneid aastaid millegi või kellegi eest põgenenud. Hirm põhjustab adrenaliinierituse suurenemist ja paiskab segamini suguhormoonide tegevuse. Kas siit peaksingi alustama eneseanalüüsi?
Ma olen hirmule liiga vähe tähelepanu pööranud. Nähtavasti põgenen iseenda eest. Võib-olla kardan tunnistada, et alateadvuse mahitusel on kogu mu teadlikku elu pimendanud surmahirm? Selles valguses oleks enesetapp tõeline eneseületus, jagusaamine painajalikust hirmude hirmust.
Istudes Rahumäe leinamaja pikal pingil justkui piinapingil mõtlesin kahele naisele. Anule ja Kristinile. Dante arvates – kui mul on õigesti meeles – leidub iga mehe jaoks naine, kes on tema ja taeva isiklik vahendaja ning kes tagab mehele otsetee lunastusse. Tõenäoselt on iga mehe jaoks loodud ka naine, kes juhatab ta otseteed põrgusse.
Mehe ja naise vahelise sõpruse üle on tüütuseni arutletud. Ma arvan, et sellist sõprust ei ole olemas. Välja arvatud juhul, kui füüsiline tõmme on mingil põhjusel paralüseeritud ning kui suhtlust korraldab aju otsmikusagaras pesitsev mõistus. Siis jääb tõesti üle vaid sõprus, kui seegi, sest mõistus elimineerib ehedad tunded. Mõistus soosib sõprust, ja sõprus, kui seda õigesti tõlgendada, nõuab ustavust. See on puhtalt meeste mängumaa, sest mehed vajavad ustavaid mehi, et nende najal võimule tõusta ja seal püsida. Ma ei usu, et naisi võiks omavahel siduda lojaalsusele kohustav sõprus. Muidugi võib latti allapoole lasta ja tõdeda, et parem juba kehv sõber kui mitte kedagi.
Üks on selge: mees ja naine ei saa teineteisele ustavad olla, kui nad tajuvad teineteist mehena ja naisena, misjärel tekivad vastastikused tunded. Tunded ei ole kunagi ustavad. Tundeid ei ole võimalik vangistada ega kontrollida. Nad võivad tulla siis, kui neid kõige vähem ootad, ja kaduda siis, kui neid kõige rohkem vajad. Tundeid ei saa asjaolusid arvestades välja lülitada. Nad saevad inimese südant ööpäev läbi.
Kas tunded võivad tuhmuda sõpruseks ja kas sõprus võib areneda armastuseks, ülimaks tundeks, mis inimesele antud? Vesi võib ju külmuda jääks ja jää sulada veeks. Ning kõik keemilised reaktsioonid, mis on võimalikud looduses, võivad aset leida ka meie ajus. See tähendab, et kui vesi ei jäätu seni, kuni ta voolab, siis ei jahtu ka tunded seni, kuni nad ammutavad energiat naturaalsest kiremahlast. Ent kui tõesti juhtub nii, et kärestikuline jõgi või vulisev oja kohtab ees takistust ning rahuneb konnatiigiks või umbjärveks, siis ei sümboliseeri seisev veekogu mitte nõudlikku sõprust, vaid leiget sümpaatiat. Aga just leige sümpaatia on armastuse vaenlane, sest tõelisi tundeid markeerides petab ta siirast armastust. Igatahes seisab viha armastusele lähemal kui sümpaatia. Viha eostub armastuse riismetest ja mõnikord ka vastupidi.
Muidugi võib armastuse ja sõpruse, sümpaatia ja viha piiritlemist pidada mitte kuhugi viivaks skolastikaks. Asjad (ja ka tunded!) eksisteerivad sõltumata sellest, millise nime me neile anname. Ei ole vaja heietada. Aga ma siiski kardan, et tunded kaotavad suurema osa oma väärtusest, kui nad ei leia sõnades adekvaatset väljendust. Inimene ei ole ju pelgalt keemiliste reaktsioonide aparaat. Ei ole. Juurdlemine kuulub inimese juurde.
Olen selles päris kindel, et too Kabli mees kadus kummimadratsiga lainetesse valesti mõeldud või valesti vormistatud mõtete sunnil. Kas ka mina olen sattunud sõrmedega avamerele sõudma? See hirmutab.
Kui ma olingi milleski eksinud, siis mitte valede tunnete, vaid tunnete valesti mõistmise tagajärjel. Ja sellisesse olukorda olin sattunud mina, kõrge kvalifikatsiooniga psühhiaater, kes ma olin pühendanud oma elu inimeste hingesoppides orienteerumisele. Nüüd ei tundnud ma enam omigi tundeid ära.
Ma ei teadnud enam, mida mõelda. Must ülikond, mida viimati kandsin siis, kui president mu pintsakureväärile ordeni kinnitas, ahistas kohutavalt.
Õnneks ilmus tagatoast välja leinatalitaja. Talitaja oli räsitud moega. Võib-olla vabanes ta alles hommikul pulmavanema rollist. Ta võttis oma kortsunud viigipükste taskust järelehüüde. Juhtus olema õige tekst toonela teest. Jah, isegi nii tundeline üritus nagu matusetseremoonia vajab õigete sõnade tuge.
Viiulipoogen tegi esimese kääksu. Publik võpatas. Heliteraapiast oli asi kaugel. Elav muusika – olgu viiuli, oreli või meeskoori esituses – ei sobi kohtumiseks teispoolsusega. Muusikaline leinarüü võiks olla impersonaalne, mitte kohalike haltuurategijate kuube kandev.
Doktor Karl Kompus astus kirstu kõrvale, heites volksamisi pilgu kadunukese lohku vajunud põskedele. Karl on kosunud, täheldasin. Karl ei vaja kirjalikke abivahendeid. Ta on alati peast rääkinud. Ta on vaimukas improviseerija.
Ülemarst turtsuks pahaselt, kui saaks. Aga temast ei ole enam asja. Ainult unenägudes muutuvad surnud elavateks ja elavad surnuteks, nagu ütles… kes ütles?
Tunnen higi peopesades. Süda klopib, suu kuivab. Olen end matustel alati kehvasti tundnud. Need on tülgastavad liturgiad, nagu mõne tudiseva saja-aastase sünnipäevapidu – räägitakse üht, mõeldakse teist. Ei kadunuke ega juubilar kuule midagi.
Pean siit ruumist välja pääsema. Lilled on ära antud, mida veel? Tajun uudishimulikke pilke. Nad jälgivad, kuidas ma erutunult ukse poole suundun. Olen neil kirbul. Tegelikult huvitab neid ainult see, kellega ma nüüd koos elan. See on neile tohutu pettumus, et olen siin üksinda. Suur pettumus. Pole millestki lahverdada.
Vaevu suudan kabeli tinaraske ukse avada ja vajun värske õhu kätte. Päästan lipsusõlme valla. Olin tõepoolest lämbumas. Terav maipäike tungib silma. Kissitan silmi ja näen enda ees kahte noort naist isekeskis jutlemas. Karli elukaaslane Reelika ja Kristin. Reelika astub kõrvale, Kristin tuleb mulle vastu. Ta on võrratult kaunis oma sirelisinises kevadkleidis. Kaunim kui kunagi varem.
See ei saa talle olla
