tulek on ootamatu. Liigutavalt ootamatu. Tunnen, kuidas mu silmad lähevad märjaks. Pisarate varjamine on viimasel ajal mu kõige tõsisem probleem. Panen vanad päikeseprillid ette. Neil on tuhmistunud klaasid, milledest paistab läbi ainult päike.
„Miks sa nutad?” kuulen väikest printsi küsivat.
„Mul on häbi,” vastan, vana mees.
„Miks sul on häbi?” küsib väike prints.
„Sellepärast, et ma nutan.”
Siis kuulen, kuidas kägu kukub. Kuidagi kentsakas on surnuaial käolaulu kuulda.
„Hannes, kas sul on halb olla?” küsib Kristin.
„Enam mitte,” vastan.
„Läheks jalutaks natuke?” teeb ta ettepaneku.
Kägu kukub väsimatult. Ilmselt otsib partnerit, isendit üheks pärastlõunaks. Kägu ei pea püsisuhtest lugu. Suve teisel poolel – kui munad on juba võõrastesse pesadesse sokutatud – kaob tal ülepea motivatsioon sulgi väristada ja laulda. Looma- ja linnuriigis kehtib absoluutne tsüklilisus. Igaks toiminguks sobiv aeg. Midagi ei saa ette ära teha. Hilineda ka ei tohi. Kes kevade maha magab, peab ootama järgmist aastat. Või järgmist elu.
Ma ei tea, mida teeksin, kui mul jääks elada ainult üks aasta. Kaaluksin ja kalkuleeriksin. Aga ma teadsin sel maikuu hetkel täpselt, mida teeksin, kui mul jääks elada vaid üks tund. Siis ei kardaks ma enam midagi. Ma ei peaks enam tagajärgedega arvestama, sest ma ise oleksingi tagajärg.
Eelmisel sügisel oli kõik teisiti. Ta oli veel tulemata.
Vahtisin lakke. Toas oli pime, nii et laelambist paistsid vaid ähmased kontuurid, nagu ka ülejäänud sisustusest. Henri hingamine mu kõrval oli rahulik ja korrapärane. See ärritas mind. Tema kokku keeratud jamast sai kõik alguse, aga nüüd magab nagu beebi… samal ajal kui mina vaikselt hulluks lähen.
Võtsin öökapilt telefoni. Vabastasin selle kerge näpuliigutusega klahvilukust ja puudutasin sõrmeotsaga Facebooki f-tähe kujulist ikooni. Ekraanile ilmus ühe pooltuttava vaimukapoolne sissekanne pidutsemise teemal ja kunagise töökaaslase seksikat päevitunud keha eri nurkade alt presenteerivad puhkusepildid, sellele järgnes allpool mitu reklaampostitust. Mõttetu. Miskipärast meenus infokild ülikooli kunstiajaloo loengust. Professor rääkis, kuidas keskajal, kui kunstis ja tänaval oli surm esil ja seks tabu, oli iibega kõik hästi. Tänapäeval on aga neis riikides, kui seks on kõikjal esil ja surm tabuteema, meedias pidevalt aktuaalne ka liiga suur suremus ja vajadus kasvatada sündide arvu.
Lülitasin kerge ohke saatel telefoni tagasi unerežiimile. Kahjuks ei saanud endaga sama teha.
Tõusin püsti ja kõndisin vaikselt avatud köök-elutuppa. Võtsin ilusast valgest kapist tumesinise läbipaistva Iittala klaasi, valasin endale kannust vett, jõin. Vaatasin aknast välja, seal oli rahulik vaikelu tänavalaterna, mõne puu, majade ja aedadega – täiuslik väikekodanlik idüll. Panin klaasi ära ja läksin voodisse tagasi. Und ei olnud ikka ja mu aju hakkas uuesti kogu seda viimaste kuude lugu ketrama.
Henri oli mind suvel petnud. Jäi rumalalt vahele, mille peale ta kinnitas palavikuliselt, et see oli talle endalegi arusaamatu viga ja et olen ainus naine, keda ta on eales armastanud. Esialgu aitasid üleüldine muretu suvine õhustik ja peatselt järgnenud abieluettepanek, mille ma kõhklustest hoolimata vastu olin võtnud, asjad kiiresti pealtnäha korda saada, aga sügise süvenedes sain aru, et midagi on minus väga katki. Ma ei usaldanud teda enam, ja mis veel hullem, ma ei usaldanud enam eriti kedagi. Iseennast vist ka mitte?
Eriti pärast seda, kui ühel varasügisesel reedeõhtul sõpradega ööklubis pidutsedes olin lasknud end voolul kaasa viia ja kena võõra noormehega kaasa läinud. Mööda vanalinna uidates ja aeg-ajalt kangialustes suudlemiseks peatudes oli kõik olnud romantiline ja naljakas. Olime end ühe väikese hotelli ees kirglikult suudlema unustanud, kui meie joobnud päid tabas ideevälgatus minna ja uurida, kas hotellis on vabu tube. Et anda juhusele võimalus – kui ei ole, lähme kumbki oma koju magama, kui on…
„Oota… mul on selline asi, et kui sa oled seotud, siis… mul on põhimõte, et ma ei taha kellegi kaaslasele mingeid kannatusi põhjustada!” ütlesin, teda käest kergelt pidurdada püüdes.
„Mul küll midagi sellist ei ole!” vastas ta, mulle korraks vilksamisi otsa vaadates ja mind siis edasi hotelli ukse poole tõmmates.
Vastuvõtus oli sõbralik tütarlaps, kes teatas pärast väikest arvutis klõbistamist, et neil on hotellis täpselt üks vaba tuba, laia voodiga. Olime hoos ja see tundus suurepärane nali, hind sobis ja natukese aja pärast hullasime juba linade vahel. Mul vedas, ta oli suurepärane ja me klappisime hästi, aga hiljem, viie paiku varahommikul taksoga kodu poole sõites küsisin endalt, kas see oli nüüd kättemaks ja oli see siis magus.
Ja ma ei tahtnud endale vastata. Vallalisena oleks see olnud imetore seiklus, aga niiviisi…
Pärast üheöösuhteid ei oodata Facebooki sõbrakutseid ega telefonikõnesid, ometi tulid mu eelmise öö kaaslaselt järgmisel päeval mõlemad. Ta elas teises linnas, aga sõnumid olid ühemõttelised – tore oli ja võiksime edaspidigi kohtuda. Välistasin selle otsustavalt, oleksin igasuguse edaspidise suhtlemise enda ja Henri pärast nagunii välistanud, aga lisaks oli mind tabanud kerge šokk, kui vaatasin ta profiili Facebookis. Hulganisti armsaid perepilte naeratava naise ja kahe lapsega. Mu esimene reaktsioon oli, et ta valetas mulle, ent mõttes eelmise õhtu vestlust taastades sain aru, et mind oli peenelt orki tõmmatud – tema vastus mu küsimusele tähendas, et temal ei ole sellist probleemi, et ta muretseks partneri kaaslase haavamise pärast. Mina olin seda aga tõlgendanud nii, et ta ei ole suhtes.
Suurepärane! Mu nirule enesetundele – olin lihtlabaselt kätte maksnud inimesele, keda ma armastasin (armastasin ju?) – lisandus süütunne selle teise naise ees, kes ilmselt elas rahulikult oma roosas mullis ega teadnud millestki midagi. Võib-olla ei tahtnudki teada? Võib-olla teadis, aga ei lasknud ennast sellest häirida? Nojah, variante võis ju olla igasuguseid. Aga ikkagi. Ma olin oma võrrandi veel mitme muutuja võrra keerulisemaks teinud.
Me olime olnud Henriga algusest peale kõigi meelest hästi armas paar, kaks enam-vähem ühevanust kena vaba noort inimest, kes tutvusid, said kokku ning pärast algusaegade sõbralikke tedremänge kokku jäidki. Ma olin pidanud meie suhte tugevuseks seda, et olimegi algusest peale olnud ka sõbrad. Voodis oli ka hea, algul kahvatum, aegamööda üha parem. Ma olin enne Henrit kogenud eredamat tulevärki, aga igaühega ongi ju isemoodi? Ja temaga oli lihtsalt teistmoodi hea. Rahulikumalt.
Olime korduvalt rääkinud abiellumisest ja lastesaamisest, viimast kordamööda soovides ja siis jälle kõheldes. Nojah, mina olin rohkem see kõhklev pool olnud, kahekümnendates oli mul olnud tunne, et tahan veel noor olla ja elu nautida. Ja lastesaamine tundus nii lõpliku käiguna, see sidus rohkem kui kooselu, abielu või ühine eluasemelaen. Tundus oluline teha seda õigel ajal ja õige inimesega, olla kindel. Endas ja teises. Nüüd oli Henri laste teemat mitu korda uuesti tõstatanud, minu kahtlused aga aina süvenesid. Ta oli kena ja tark, geenide headuses polnud küsimus, aga milles siis?
„Armastusest sündinud lastest saavad õnnelikud inimesed,” oli keegi öelnud. See kummitas mind. Kas ma armastasin Henrit? Ja tema mind? Aga kuidas siis olid saanud juhtuda need asjad, mida oli teinud tema ja mida olin teinud mina?
Mulle meeldis hoida asjad lihtsad, võib-olla oli mu maailmapilt liiga must-valge, aga… ma tahtsingi, et elu oleks lihtne.
Nüüd, oktoobri algul, pidin endale tunnistama, et olin rohkem katki, kui see mulle
