eeskõndija rolli, siis tunnetasin selja tagant kostvate saapatallanaksatuste järgi, et noorele naisele ei istu etteantud kindel rütm – kord jäi ta must maha, siis jälle ligines puudutuse kaugusele.
Mu kabinet koosneb kahest kitsukesest toast. Ühes teen laua taga arvutitööd, teises vestlen patsientidega. Pruun plüüsist nurgadiivan on piisavalt mugav ja kodune, et vabastada patsient ärevusest ning tekitada usaldustunne arsti vastu.
„Siin on hästi soe,” ütles Kristin. „See sügis on üldse hästi soe.”
„Jah, te võite jaki seljast võtta,” lugesin tema mõtteid. Tean oma kogemustest, kui keeruline on nahktagide puhul otsustada, kas need kuuluvad ülerõivaste kategooriasse ja tuleks seega restoranis, spordihallis ja näitusesaalis seljast võtta, või kõlbab nendega ka ruumis olla.
Ta võttis jaki seljast. Kõrge kaelusega valge džemper tõi pringid rinnad tema saledast kehast korrapealt esile. Ma ei ole mingi sülge nõristav kiimakott, aga ma pidin endale mõningase piinlikkustundega tunnistama, et vähemalt paariks-kolmeks sekundiks jäi mu pilk peatuma naise strateegilistele piirkondadele, millel ei ole patsiendi psüühilise seisundiga vähimatki pistmist. Tõenäoselt ei ole, vähendasin oma mõtte resoluutsust.
Siis avastasin, et mul ei ole toas ainsatki riidepuud.
„Ei ole hullu,” luges Kristin omakorda minu mõtteid. Riputasin tema nahkjaki konksu otsa oma musta nahktagi kõrvale.
Istun alati diivani aknapoolsesse nurka, patsiendile jääb uksepoolne ots. Nii on tal tulekuks ja minekuks lühem maa. Mis muidugi ei ole kohaeelistuse õige seletus. Õige on see, et tunnen end paremini, kui uks ei jää mulle selja taha. Ukse hoidmine vaateväljas vähendab olukorra kontrolli alt väljumise ohtu (kui kutsumata külaline pea sisse pistab).
Viimaks võisin sissejuhatusega alustada.
„Teie ema helistas mulle.”
„Ma tean.”
„Ta arvas, et on hea, kui me natuke räägime,” sõnasin vilunult.
„Kui ta nii arvas.”
„Te ise ei arva nii?” küsisin.
„Mida?”
„Et me võiksime rääkida.”
„Millest?” küsis ta võrdlemisi ükskõikselt.
„Hea küsimus – millest?”
Jäin teda rahulikult silmitsema. Võtsin lugemisprillid eest, et vestluskaaslane näeks mu silmi. Võrdsed võimalused teineteist tajuda aitavad kaasa vastastikuse usalduse tekkimisele. Seda enam, et ilma prillideta nägin teda paremini.
„Mida ema rääkis teile?” uuris Kristin.
Tal olid suured tumedad silmad. Hoolikalt meigitud ripsmed. Vikatteravad kulmukaared. Pisikesed kõrvalestad, iseäranis armsad. Suureline nina, Kleopatra nina. (Arvatakse, et kui Kleopatral olnuks nöbinina, kujunenuks maailma ajalugu teistsuguseks.) Aeg-ajalt, imestust väljendades, ilmusid tema laubale eakohatud kortsud. Kas ta on oma äkk-kortsudest teadlik? Vaevalt. Loomulike reaktsioonide hetkil me ei näe iseennast. Aga paari punetavat vistrikku põsel on ta kindlasti märganud. Vallatu lohuke lõual. Ja siis need roosakad pehmed huuled, mis torutades meenutavad kooritud, isuäratavalt rammusaid krevette.
Ta ei näinud üldsegi ema moodi välja. Kooli ajal meenutas Kristini ema mulle kajakat. Tal oli kajaka kile hääl.
„Ema rääkis, et teil on unega justkui probleem,” ütlesin nii mahedalt kui võimalik. Võimalikke häireid ei tohi kunagi üle tähtsustada. Ebanormaalsus tuleb sulatada normaalsuse konteksti. See annab võimaluse ebanormaalsust hinnata. Kümne palli skaalal.
„Justkui on probleem,” kordas ta mu sõnu.
„Kas uni ei tule peale või läheb ära?”
„Kui ta peale ei tule, kuidas ta siis ära saab minna?” küsis ta targalt, õigemini ninatargalt.
„Ma mõtlesin, et kas uinumine võtab liiga kaua aega või ärkate liiga vara üles?” täpsustasin oma ebaloogilisena näivat küsimust.
„Nii ja naa,” vastas Kristin.
Ammendav vastus, mõtlesin sarkasmiga pooleks. Olen kolmkümmend aastat kliinilisi intervjuusid läbi viinud ja tean, kui oluline on esimesel kohtumisel küsimuste ja hinnangutega tagasi hoida. Eelkõige tuleks luua õhkkond, kus patsient ise tahab ennast avada ja haigust kirjeldada. Aga Kristin Aristo jäi avamatuks nagu šokolaadikommidega täidetud vaakumpakend, mis tuleb kääridega katki lõigata. Otsustasin taktikat muuta.
„Kas kass kraapis teid?” küsisin.
Olin märganud tema käeseljal pikka punast triipu.
„Jah? Miks te arvate, et kass?”
„Kassi küüntest jääb just selline sirge jutt. See paraneb väga visalt,” teadsin. Kristini enda tumelillad kunstküüned näisid olevat veel ohtlikumad.
„See oli tõesti kass,” naeratas ta nüüd, lõpuks ometi. „Ema kass.”
„Emakass, emane kass?”
„Ei, see kass elab ema juures.”
„Teile meeldivad loomad?” pärisin edasi. Tean, et psühholoogid kasutavad isiksuse profiili testides õige sageli küsimusi loomadest.
„Ma vist õrritasin teda liiga palju,” libises ta vastusest kõrvale.
„Meil oli ka kunagi kass,” jätkasin. „Hakkas vanas eas kräunuma. Õudselt kräunuma. Oli nagu ulgumise moodi. Mu abikaasal tekkisid unehäired.”
„Tõesti?” üllatus noor naine.
„Miks ei? Teate, Kristin, inimesi, kes magavad hästi, olen ma vähem kohanud kui neid, kes ei maga hästi.”
„Need, kel probleeme pole, hullumajja ju ei satu,” lausus ta tõsinedes.
„See ei ole hullumaja. Ma arvan, et neil, kes väldivad siia majja tulekut, võivad olla kõige suuremad probleemid. Probleemi teadvustamine on mõnikord julgustükk, mida vaid terved inimesed suudavad.”
„Võib-olla,” nõustus Kristin.
Olin rahul, et vähemalt millegagi oli ta nõustunud.
„Kuidas teie abikaasa oma unetusest lahti sai?” ei jätnud ta uneteemat ripakile. Täheldasin, et ujedus ja järjekindlus käisid Kristini loomuses käsikäes.
„Kass suri ära,” sõnasin aeglaselt. Jätsin lisamata, et mu abikaasa Anu oli kohe uue kassi majja toonud. Ning seegi kass polnud just tummfilmist.
„Nojah, see retsept minu jaoks ei toimi,” naeratas ta taas. „Mina vajan unerohtu. Ema ütles, et te võite mulle kirjutada tablette, mis tõepoolest aitavad. Mitte neid, mida apteegist vabalt osta saab.”
„Jah, võin küll kirjutada,” tunnistasin. „Aga te peaksite alustama rahustavast teest, näiteks. Vältima õhtust tugevat trenni ja õudusfilmide vaatamist, näiteks.”
„Nüüd ütlete kindlasti, et kohv ja alkohol tuleks ka õhtul ära
