unetult ja vahtisin lakke, laitmatust orgasmist ja kogu joodud alkoholist hoolimata. Nüüd ma tundsin enda vastu vastikust – nojah, seks oli hea, aga mida ma tegin? Magasin mehega, keda ma tund aega tagasi niimoodi vihkasin, et oleksin võinud talle kätega kallale minna? Miks? Äkki ma polnud mitte commitment phobia küüsis, vaid olin hoopis mingi kuramuse nümfomaan? Käitusin küll sedamoodi… Selle peale keris end mälust välja veel ka too õnnetu juhuvahekord, kihutasin jälle täiskiirusel veel sügavama masenduse poole. Mis inimene ma küll olen, et ma selliseid asju teen… On mu elus üldse mõni valdkond, kus kõik on hästi? Meenutasin püüdlikult. Lõpuks ometi oli peas vaikus.
Avasin võpatades silmad. Toas oli ikka pime, ma olin vist vahepeal korraks uinunud? Igatahes olin jõudnud und näha, sellest oli jäänud hea tunne mu sisse. Keskendusin ja püüdsin meenutada, mida ma täpselt nägin.
Olin olnud suure valge kruiisilaeva ülemisel tekil ja seal päikest võtnud, tuli mulle meelde. Kui rahvas uudishimulikult ühe reelingu äärde kogunes ja seal midagi uudistas, tõusin ja läksin ka. Laeva kõrvale oli sõitnud vana kahemastiline purjekas, justkui piraadilaev. Endalegi ootamatult hüppasin julgelt, pea ees, sooja türkiissinisesse merre, pärast pikka õhulendu ja sukeldumist tulin pinnale, ujusin kuunari juurde ning mind tõmmati pardale.
Naeratasin endamisi. Ma teadsin küll, kust see unenägu tuli, mulle oli päeval näppu sattunud mingi startup-ettevõtte flaier kirjaga „Milleks liituda mereväega, kui võib hakata piraadiks?” – ju see oli selle järelkaja. Aga ilmselgelt resoneerus unenägu ka mu mõtetega, et ma ei taha olla nagu kõik teised…
Kolmveerand kuus hakkas mu nelinurkset ravioolit meenutava padja all tukslema hääletuks seatud mobiil. Äratus. Hiilisin magamistoast välja kikivarvul nagu pidžaamas balletitantsija. Anu otsis unesegasena minu käsivart, mille ümber end põimida, aga kui ta seda eest ei leidnud, võttis vabanenud padja ja surus selle vastu kõhtu. Oli natuke naljakas, et just siis, kui võinuks voodis laiutada, tõmbas tema end kerra. Küllap püüab inimene üksi jäädes kehasoojust sälitada.
Kass lipsas koos minuga kööki. Me kutsumegi teda Kassiks – ühtaegu tagasihoidlik ja paljutähendav sootu nimi, mitte millelegi ja samas kõiksusele pretendeeriv. Nagu kõik maailma kassid, hõõrus ka Kass end ühekülgselt vastu mu säärt, lootuses värsket toitu välja nurruda. Meie kass põlgab ära toidu, mis on üle öö põrandal kausis seisnud.
Siis pidin järjekordselt tunnistama, et alati, kui tahan külmkapist midagi hiirvaikselt võtta, vajub kapiuks kõrvulukustava pauguga kinni. Vajuski. Vandusin sosinal. Ühekordne pauk on siiski parem kui kõige ebamugaval helisagedusel vallanduv alarmsignaal, mis käivitub ette hoiatamata pärast seda, kui olen kapiust kümme sekundit lahti hoidnud, et otsida hapukoore, süldi ja singi tagant üles kodujuustu karp.
Kuivõrd olin lärmilimiidi juba ammendanud, ei julgenud enam kohviautomaati käivitada. Automaat purustab kohviube raginaga, mis ajab pool maja üles. Linnuunega Anu oleks kohe püsti. Kui ta mõnikord vastu hommikut sügavasse unne langeb, siis üksnes seetõttu, et on pool ööd raamatuid neelanud ja pärast seda rahusteid ka.
Anu oli jäänud normaalsest unest ilma juba aastaid tagasi, võib-olla kohe pärast laste sünnitamist. Mõnikord Anu lihtsalt teeskles magamist – et ma ei hakkaks tema unehäireid üle tähtsustama. Vidutavad silmalaud enamasti reetsid ärkveloleku. Õnneks võimaldas õppejõu elu (Anu on ülikoolis sotsiaaltöö dotsent) tal tavaliselt hiljem kodunt väljuda. Mina pean olema haiglas kell kaheksa hommikul – see on sama kindel nagu aamen kirikus.
Sel hommikul pidin teki alt välja pugema eriti vara, sest olin lubanud asendada haigestunud kolleegi televisiooni hommikuprogrammis. Dr Karl Kompus on televisioonis sage ning oodatud esineja. Justkui valveekspeert, kel jätkub hinnanguid nii sarimõrvari oletatava profiili kui ka kümne mõjusama seksinipi kohta. Ega ta rumalusi räägi. Vastupidi, ta räägib keerulised asjad tavalisele inimesele arusaadavateks, mis on suur kunst. Mina seda ei oska.
Mul polnud õrna aimugi, milleks pean varahommikul valmis olema, aga Karlile (ja tema kaudu rahvuslikule televisioonile) oli raske ära öelda. Maarjamäelt kesklinna sõiduks kulus kõigest kümme minutit – varajase liikleja kasu. Ma ei olnud nii kiire kohalejõudmisega arvestanud ning ka minuga ei olnud enne kella seitset arvestatud. Pika prõmmimise peale lasi telemaja valvur mu lõpuks sisse („Käivad siin ka igasugused… ”), punapäine assistent tuvastas mu tagasihoidliku isiku („Ah teie oletegi doktor Kompuse asendaja, mis teie nimi nüüd oligi?”) ning grimeerija, kes võis olla assistendi vanaema, tupsutas mu turses silmaalustele puudrit, kinkides mulle Brad Pitti või vähemalt Marko Matvere väljanägemise. Tass kohvi, mida salamisi lootsin oma mõtteaparaadi ergutamiseks, jäi saamata. Asjatu oli ka lootus enne otsesaadet kuulda, milliste küsimustega mind kavatsetakse pommitada. Avalik-õiguslik institutsioon on vist selline, millel on õigus kodanikud avalikult õigustest ilma jätta.
Ja siis lükati mind palavasse stuudiosse, kaamerate ja prožektorite ette. Suu tõmbus korrapealt kuivaks – janunesin klaasi vee järele nagu kõrbekuuma tuppa toodud jõulukuusk. Assistent sisistas pahaselt, et enam ei jõua. Diivanil lösutav tüse staar-saatejuht tervitas mind joviaalselt ning kukkus vatrama mingist skandaalsest filmist, mis oli äsja meie kinoekraanidele jõudnud ja mille kangelaseks oli nümfomaan. Selgus, et olime juba otsepildis. Ma ei käi kinos, aga see polnudki oluline, sest saatejuht tahtis teada, põhimõtteliselt – iga tema teine sõna oligi „põhimõtteliselt”, mis, muide, iseloomustab põhimõttelagedate inimeste kõnepruuki –, ta tahtis teada, kes nood nümfomaanid põhimõtteliselt on: kas nad on normaalsed või ebanormaalsed naised?
Rääkisin, et põhimõtteliselt ei saa ühegi nähtuse normaalsust või ebanormaalsust hinnata lahus ühiskonnast ja kultuurist ega loomulikult mitte ka lahus iga inimese individuaalsusest. Ja abstraktsele küsimusele ei saa anda konkreetset vastust, rõhutasin. Saatejuht märkas monitoris suurt plaani mu matiks puuderdatud näost ja haigutas. Pealegi ei ole kontrollimatu seksuaaliha üksnes naiste teema, lisasin. Kas meestel on ka nümfomaania, elavnes saatejuht. Jah, ka meestel esineb ülemäärast seksuaalset aktiivsust. Selle nähtuse nimi on satüriaas.
„Misasi on ülemäärane? Kas… ütleme… seitse korda päevas on põhimõtteliselt ülemäärane?” kihistas staar-saatejuht. Kuidas teile endale tundub, vastasin. Saatejuhile tundus järsku, et aeg on läbi. Olimegi juba ilmaennustusele jalgu jäänud. Assistent talutas mu stuudiost välja, aga nii kergelt ta must ei vabanenud. Kuivõrd telemaja välisuks oli endiselt lukus – arusaamatu, kell oli juba veerand kaheksa –, tolgendasin nõutult stuudiosse tagasi. Oma naeruväärses kohtluses avastasin end ühtäkki tsüklonite kaardi kõrvalt, et küsida parajasti otse-eetris rääkivalt nägusalt ilmateadustajalt, kustkohast võiks leida valvuri. Põhjustasin ilmateadustajale ilmselt närvišoki ja assistendile menstruatsioonitsükli häired.
Kell kaheksa hommikul olin juba psühhiaatriahaiglas, mis – nagu rõõmsalt tõdesin – on minu jaoks siiski sobivam koht kui telemaja.
Ülemajaline kliiniline konverents tekitab paljudes arstides ärevushäireid. Pensionieas, kuid püsivalt nõudliku ülemarsti juhtimisel arutatakse läbi keerulisemad haigusjuhud ja probleemsemad otsustused. Miks haiglasse võeti sisse bussipeatusest leitud dementne vanainimene, kes oli unustanud oma nime ja kodukoha? Me ei ole hooldekodu, toonitas ülemarst. Vanamees ei väsi karm olemast, mõtlesin. Siis küsis ülemarst rangelt, kas 15-aastane tüdruk, kes oli end Mustamäel kuuenda korruse aknast surnuks hüpanud, oli varem psühhiaatrilist abi vajanud? Kõik me saime aru küsimuse ähvardavast suunitlusest: kas meil oli võimalus tüdrukut hospitaliseerida, seega tema surma ära hoida? Ent ei see tüdruk ega ka tema vanemad polnud kunagi meie haiglasse pöördunud. Järelikult ei saa mitte keegi meid milleski süüdistada. Juhtunu ei ole meie probleem. Saali läbis impulsiivne kergendusohe.
Tüdruku kohutav surm jäi mind siiski häirima. Mu enda lapsed – tütar ja poeg – olid kriitilisest east väljas,
