pähe tungis õudne mõte: mis siis, kui Kristin Aristo, kelle ma eile kergel käel ja naerusui koju tagasi saatsin, lõikab täna oma veenid läbi? Depressioon on salakaval. Mürgitab inimese apaatseks ja siis kägistab ta ära. Muidugi, ametlikult ei ole ta minu juures käinudki. Aga ema ei jäta meie eilset vestlust enda teada. Tema juba ei jäta. Helle Aristo korraldab minu avaliku hukkamise.
„Riskigruppidega tuleb tegelda. Noorte naiste ja vanemate meeste seas on enim enesetapjaid,” süvendas ülemarst minus ärevust. „Kusjuures mehi tõukavad elust lahkuma peamiselt nende füüsise probleemid, naisi vaimuhäired.”
„Viimased andmed seda teesi ei kinnita,” julges sõnakas naisresident vastu vaielda.
„Mu noor kolleeg, kui te leiate, et eksisteerib suitsidaalne võrdõiguslikkus, siis peaksite töötama sotsiaalministeeriumis, mitte haiglas,” kihvatas ülemarst.
„Miks siis kunstnike ja kirjanike hulgas on enesetapjaid kordades rohkem kui teiste inimeste seas?” ei jätnud resident jonni. „Kas neil pigistab king või hing?”
„Väga terane tähelepanek. Aga ma rääkisin meestest, mitte kirjanikest,” pani ülemarst asjad otsustavalt paika.
Sellal kui jutt enesetappude ümber keerles, keris mu silme ees meenutus hommikuprogrammi saatejuhist, kes hoolimatu lodevusega uurib, kas seitse korda päevas keppida on ikka ülemäära palju. Oleksin pidanud kuidagi resoluutsemalt vastama. Ma ei ole kuldsuu nagu kolleeg Karl Kompus, aga mõnigi kord võin terase killuga üllatada. Seekord olin abitu nagu pügatud lammas. Tass kohvi oleks ehk elu sisse ajanud.
Kliiniline koosolek jätkus valvearsti etteastega. See tõstis koosolijate tuju. Valvearst jutustas, kuidas sugulased tõid haiglasse mehe, kes keeldus ehituskiivrit peast võtmast – kiiver pidi meest kaitsma kosmiliste kiirte eest, sest kogu õhk olevat kosmilisest energiast ohtlikult paks. Kuulajad muhelesid. Sihukeste tõsielulugude rääkimine haiglaseinte vahel ei ole enam tabu. Ei peagi olema. Parem pidada vaimuhädasid natuke naljakateks kui põlastusväärseteks. Ka sõna „hull” ei ole õnneks enam põletusmärk ihul nagu veel paar aastakümmet tagasi. Haiglaakendel ei ole enam trelle ega haigetel hullusärke. Hullumeelsus ja vabameelsus on teineteisele käe ulatanud. Kõik me oleme omamoodi hullud, nagu Helle Aristo kihvatas, ainult et osal meist on selle kohta paber.
Lõpuks lasi ka ülemarst end lõdvaks. Ta jutustas õiguskantsleri eilsest reidist krooniliste osakonda. Õiguskantsler oli tulnud kohale kaebekirja peale, milles üks haige süüdistas haigla juhtkonda patsientide liikumisvabaduse piiramises ja katses klimbisupiga mürgitada neid, kes ei ole nõus Eesti Vabariigi tervishoiupoliitikaga. Võimumees kutsus ülemarsti kabinetti neli haiget, et rühmavestluse käigus teha kindlaks õigusnormide rikkumise ulatus ja ohtlikkus. „Häda oli ainult selles, et haiged ei võtnud tähtsat meest tõsiselt,” muigas ülemarst läbi vuntside. Haiged olid targemad, mõtlesin. Õiguskantsler oli vaevu oma uhket ametinimetust tutvustada jõudnud, kui patsiendid mühinal naerma pahvatasid. No muidugi, no muidugi… „Olete tulnud õigesse kohta, härra kantsler,” ütles neist jutukaim. „Lubage mul end esitleda – Toomas Hendrik Ilves. President.”
Nüüd naersid kõik arstid. Mina ka. Miskipärast arvasin, et end presidendina esitlenud haige oli samuti nalja teinud.
Pärast kliinilise koosoleku lõppu tiris ülemarst mind pintsakunööpi pidi – tal oli selline kummaline komme – kõrvale. Mõnikord kruttis ta kolleegi nööpi senikaua, kuni see eest ära tuli. Seekord ta nii järjekindel polnud.
„Doktor Eisen,” alustas ülemarst tõsiselt. „Teile on kindlasti teada, et ma lähen kevadel pensionile. Tagumine aeg minna. Varsti enam ei taipagi jalga lasta. Tassitakse jalad ees minema.”
„Mu meelest teil küll energiast puudust pole,” kiitsin tragi vanameest. Peaaegu oleks üle huulte lipsanud „kosmilisest energiast”.
„Olen juhatajaga nõu pidanud ja meil on selles asjas ühine arvamus,” ei teinud ülemarst mu komplimendikatsest välja. „Teie oleksite parim variant ülemarsti kohale.”
Oleks silmakirjalik kuulutada, et ma pole karjäärile mõelnud. Olen mõelnud, kuid kõrgemale astmepulgale jõudmiseks pole ma kunagi kavaldanud, nihveldanud, lipitsenud, koogutanud, ennast esile upitanud. Võib-olla kardan kõrgusi. Tean mehi, kes pärast hiilgavat karjääri on liidripositsioonilt taandatud. Kinga saanud, otse öeldes. Nüüd on nad minu patsiendid. Nad ei vabane kujutlusest, et kõnnivad rahva seas ringi, porine saapajälg tagumikul. Ja terve ilm irvitab nende üle. Tegelikult ei huvita nende käekäik enam kedagi. Seda ei saa ma neile muidugi öelda. Ma ei saa neile öelda, et neid tabab sama saatus, mis mahakukkunud õuna, mille viljalihas ei viitsi keegi enam noaga urgitseda, et sööbikut välja lõigata. Mahakukkunud õun jäetakse mädanema. Mis on muidugi traagiline hooletus – puu, mille alla ladestub vetruv mädakiht, kaotab viljakuse.
Aga see on juba aiandus, mitte psühhiaatria. Minu kohuseks on soovitada aupaiste rajalt kõrvale lükatud meestele uusi hasartseid sihte (suusamaraton või rattaralli, näiteks). Ning vähemalt ise julma olelusvõitlust vältida. Mu praegune positsioon annab vajaliku sissetuleku koos vabadusega, teiseks, õige aeg administratiivseks eneseteostuseks on juba lootusetult mööda läinud. Ma pole veel vanamees, ent vana mees olen ikkagi.
„Nooremate edutamisest oleks rohkem kasu,” arvasin. „Või miks mitte doktor Kompus – ta ongi nagu haigla visiitkaart.”
„Karl on tubli mees ja ta on väljaspool maja väga populaarne, aga seespool ei ole ta, olgem ausad, autoriteet. Eriti noorematele kolleegidele. Teie olete.”
„Ma tänan,” ei hakanud ma tunnustust pirtsakalt eitama. „Ma mõtlen sellele pakkumisele.”
Olin meelitatud ja samas endalegi seletamatult pahur. Mulle tundus, justkui oleks minuga tahetud paigata pragulist asfalti. Parim variant!? Uue tee ehitamiseks polnud otsustajatel julgust, mugavam oli leida ajutine, lühiajaline lahendus. Sest minus võisid ju kõik enam-vähem kindlad olla: ma ei pööra midagi pea peale. Ma ei valeta ega varasta – need head omadused polegi nii endastmõistetavad. Minu laitmatu renomee nurgakivideks olid tasakaalukus ja tagasihoidlikkus. Ent ma ise teadsin ja küllap ka abikaasa Anu oli märganud, et vaid tunnete sügav allasurutus tagas mu näilise rahulikkuse. Ma ei ole stressitaluja tüüp.
Enne keskpäeva helistaski Anu.
„Kas sa lasid Kassi hommikul õue?”
„Jah. Mis siis lahti on?”
„Teda ei ole toas,” kostis kurblik hääl. „Maja ümbruses ka ei paista kusagil.”
„Ta on ennegi päevaks välja jäänud,” lohutasin.
„Viimasel ajal on ta kohe tagasi tulnud. Ta ju ei näe ega kuule õieti,” hädaldas Anu.
„Päris pime ta ka ei ole.”
„Ta võib auto alla jääda. Või purevad koerad ta tükkideks.”
„Ole nüüd – kassil on teravad küüned, kass ronib puu otsa,” rahustasin.
„Temast ei ole enam ronijat. Või kukub puu otsast alla,” kaebles Anu.
„Ma arvan, et meil pole praegu muud teha, kui oodata.”
„Nojah,” nõustus naine.
Kassid on intelligentsed loomad, teadsin. Tajudes surma saabumist ei jää nad pererahvale kaela ega sülle. Nad lähevad eemale surema. Kaovad ära. Sellise sünge aimdusega ei tahtnud ma mõistagi Anu hirmutada. Meie isane, pärast
