mure mu hingelt maha. Ainult selleks ma tema mobiilikõne vastu võtsingi, et kuulda, kuidas Kristiniga on. Okei, sain kohe aru.
„Mis mulje sul temast jäi?” päris ema.
„Noor kena inimene,” ütlesin napilt.
„Ma mõtlen tema haigust.”
„Kas ta on siis haige?”
„Hannes, ma tahaksin kuulda sinu kui arsti arvamust,” ütles klassiõde tungivalt.
„Helle, su tütar on kolmekümnene. Sa peaksid mõistma, et arsti ja patsiendi suhetes eksisteerib teatud diskreetsus ja konfidentsiaalsus.”
„Kas temaga on nii halvasti, et sa pead seda juba varjama?”
„Mida varjama?”
„Kristin ei ole viimasel ajal päris… normaalne või adekvaatne, ütleme nii.”
„Ta on normaalsem kui sina või mina,” laususin.
„Te olete seal psühhis tõega peast segi läinud,” ahhetas Helle Aristo.
„Täiesti võimalik,” leppisin kahtlustusega.
Jutt oli läbi.
Ma ei saanud lahti kiusatusest pisut guugeldada. Kes ikkagi on Kristin Aristo? Esimene materjal, mille tema nime alt leidsin, üllatas. See oli YouTube’i kolm aastat vana video televisiooni ilmaennustajate konkursilt, kus osales ka Kristin Aristo. Arvatavasti ei osutunud ta valituks – prooviteksti mahalugemine oli tõesti rabe. Aga tema pikad sirged juuksed, šatäänid muidugi, kavalad silmad ja ülespidi otstega ripsmed, nõtke keha ja veatud jalad, mille ilu lühike teksaseelik rõhutas – see pilt tarretas mu arvuti ette. Õlgade nõksutamine ei läinud žüriile tõenäoselt peale, aga mind paelus. Koketne nurgelisus. Vajutasin pausile ja suurendasin kaadrit. 150 %.
Pärastlõunal helistas Karl Kompus, kes tänas, et ma tema asemel telesse esinema läksin – ta ise oli küll hommikuprogrammi sisse maganud, aga naine Reelika nägi ja olevat minust vaimustuses olnud. Siis uuris kolleeg, kas minust on täna õhtul sulkatrenni tulijat. (Olen temaga juba mitu aastat kaks korda nädalas sulgpalli mängimas käinud.) Olin sellest küsimusest hämmingus, sest alles hommikul oli ta haigena voodis siruli. Loomulikult ei jõudnud ta ka tööle. Ütlen sulle ausalt, pihtis Karl, et ma olen praegu terve nagu purikas. Ja tunnistas, et oli eile kärakat võtma sattunud. (See viga lõi temas aeg-ajalt tõesti välja.) Sulgpall on parim viis pohmellihigi organismist välja joosta, teatas ta lõbusalt.
Ma ei viitsinud solvuda. Karl on isevärki mees, aga ta on huvitav ja tema elurõõm nakatab. Igas olukorras abivalmis. Ta on palju lugenud, kuigi kõike, mida ta on lugenud, ei ole ta läbi lugenud.
Kohtusime hapult lehkavas hallis õhtul kell seitse.
Väljak oli meie päralt, nagu ikka, tund aega. Rohkemaks ei jätkuks meil kummalgi võhma. Karl rabeleb alati iga punkti pärast ja surub täie jõuga. Mina olen säästlikum ning loodan rohkem nipitamisele. Mõnikord kogun pooled punktid osava madala serviga. Kui pall salakavalalt otse Karli nina ette langeb – ta on kogukas mees ega paindu kuigi hästi –, siis lendab lakke piiramatu kogus räigeid vandesõnu. Kui ta ise palli võimsa rabakuga maha lööb, kargab joovastusest nagu Wimbledoni võitja. Talle meeldib võita ja ma luban talle seda rõõmu üsna tihti, vahel nimmegi – ma ei vaidle otsajoone taha lennanud pallide punktiks lugemise pärast. Ma ei mängi mõisa peale. Ma ei riski hüppeliigese vigastamisega (sellepärast loobusingi korvpallist, oma lemmikharrastusest, sest seal rüseldakse elu ja surma peale).
Naaberplatsil mängivad sel hooajal kaks neljakümnendates naist. Üks on natuke matsakas, teine päris normaalne. Pean silmas välimust – lühikesed sportpüksid pikendavad normaalse naise niigi sihvakaid jalgu. Huvitav, miks ilusatel naistel on alati inetud sõbrannad?
Karlil tuli kord idee proovida naaberväljaku naistega segapaarismängu, aga ma laitsin selle mõtte kohe maha. Nägin ette, kuidas mu kolleeg kukuks selles segases olukorras pidurdamatult perutama. See, et Karl oleks oma partneriks tõenäoselt angažeerinud ilusama naise, mind ei häirinud. Kui siresäär jäänuks teisele poole võrku, võinuksin talle palju sagedamini pilku heita.
„Oled sa mõelnud, miks mehed ei mängi oma naistega ja naised oma meestega sulgpalli?” küsisin Karlilt duširuumis.
„Miks? See oleks ebavõrdne mäng. Poleks pinget,” arvas kolleeg.
„Aga sul on ju noor naine,” koukisin edasi. „Reelika pole veel neljakümmetki, eks ole. Ta võiks sinuga võidu joosta küll. Isegi võita.”
„On asju, mida on oma naisega hea teha ja on asju, mida ei ole oma naisega hea teha,” esitas Karl oma ilmavaate. „Naisega käiakse seenel, aga mitte kalal.”
„Oma naisega võiks küll kalale minna. Harukordne võimalus segamatult vait olla,” ütlesin.
„Kui valida, läheksin pigem võõra naisega seenele.”
„Kuule, kas sul on commitment phobia patsiente olnud?” vahetasin äkitselt teemat.
„Sa mõtled seda vanatüdrukute foobiat?” hõõrus ta šampooni oma pealaele, mida kattis hall, lainetava faktuuriga juuksemassiiv.
„Vanatüdrukute?” imestasin.
„Nojah. See pole mingi foobia,” selgitas Karl. „See on rohkem kapriis. Muudkui valivad ja valivad, ootavad oma printsi valgel hobusel. Lõpuks jäävad kõigest ilma. Vanatüdrukute sündroom. Vanasti olid vanatüdrukud ainult nunnad, nõiad või need, kes olid ära nõiutud. Haletsus- või põlastusväärne seisund igal juhul. Nüüd on meheta elu justkui norm.”
„Kes teab,” ütlesin. „Mõnikord ikka võibki põhjuseks olla see, et õiget meest, kellega end siduda, pole noorele naisele lihtsalt ette juhtunud.”
„Kuhu need õiged mehed siis on kadunud? Naine peab noorena riskima,” leidis Karl. „Vanemast peast on naine tarkust nii täis, et kõik mehed tunduvad talle lollid. Siis ei taha enam kedagi enda kõrvale. Laseb ainult lapse teha, kui sedagi.”
„Kes teab,” ütlesin väsinult.
See uniselt alanud päev ei olnud kaugeltki veel läbi. Tõeline vapustus ootas mind alles ees.
Tagurdasin auto ettevaatlikult korterelamu keldrigaraaži. Mazda 626 juhil ei pea silmad kuklas olema – autol on nii ees kui ka taga parkimisandurid. Neid võib usaldada. Aga nagu selgus, neile ei saa alati loota. Nad ei hoiata sind selle eest, kui miski jääb ratastele ette. Ja miski jäi – tundsin, kuidas tagumine ratas korraks tõusis ja siis jälle pehmelt alla vajus. Keegi on jälle prügikoti garaaži jätnud, mõtlesin. Ning tagurdasin edasi. Nüüd sõitis imelikust mütakast üle ka esiratas.
Kui olin auto oma õigele kohale seina äärde paigutanud, märkasin garaažipõrandal tuledevihus kahtlast tompu. See oli, kurat võtaks, meie kass. Meie paks Kass… Ta oli laiaks muljutud. Ainsagi näuksatuseta surnud. Kuidas, kurat, ta siia garaaži oli hiilinud? Ja kas ta siis tõesti oli nii pime ja nii kurt, et ei kuulnud auto lähenemist? Mille kuradi pärast pidi ta end just minu Mazda alla heitma?
Edasi toimisin instinktiivselt. Kiirelt, silmanurgast ümbrust piieldes. Nagu roimar, kes püüab oma tapatöö jälgi likvideerida. Võtsin autost töökindad ja tõstsin elutu looma musta prügikotti (hea, et keegi oli selle garaažinurka unustanud). Kassi viimne teekond oli lühike – prügikonteinerisse. Sain aru, et talitan
