äri, oletasin.
Mõned viisakamad klassikaaslased astusid ligi kättpidi tervitama. Mõnele viipasin sõbralikult. Mõnele naisele andsin põsemusi. Mõned ootasid kallistamist, aga ma jäin jäigaks. Koolis nad ei lubanud end niisama heast peast katsuda – miks peaksin neid enda vastu suruma nüüd, kui kehaline kontakt on pigem kainestav kui ahvatlev?
Helle Aristo oli klassiõdedega võrreldes hästi säilinud. Küllap on ta oma näonahka ilukirurgia abil trimminud. Ning fitness kuulub tema päevakavva. Eneseteadlik perfektsionist, nagu mu noor patsient Kristin irooniliselt iseloomustas. Keerulised suhted näikse valitsevat ema ja tütre vahel. Erinevad natuurid. Ema kõkutab vahetpidamata, tütar naeratab harva. Tütres on ühtaegu häbematust – no ei ole tema asi arsti abielu kohta pärida! – ja häbelikkust. Räägib justkui avameelselt, aga hoiab pilku kõrval või vaatab ainiti põrandale. Aga kui korrakski oma tumedate silmadega otsa vaatab, söövitab su ihule jälje. Ema pilk on tütre omast tuhmim ja laialivalguvam.
„Hannes, täna sa minu käest ei pääse!” hoiatas Helle Aristo ja sosistas mulle kõrva sisse: „Mis mulje sul Kristinist jäi?”
Tahtnuksin öelda, et lühikeses kleidis veel parem mulje kui teksapükstes. Aga emad selliseid nalju – tegelikult see ju polegi nali! – ei mõistaks.
„Helle, mis lõhnaõli sa kasutad?” leidsin tagavaraväljapääsu.
Ta tõmbus üllatunult tagasi.
„Pure Poison?” astusin sammu edasi.
„Sa oled võimatu!” raksatas Helle Aristo.
Mulle meenus anekdoot – psühhiaatrite kohta on neid käibel piiramatus koguses – hoolitsevast emast, kes kurtis arstile, et tema tütar peab end linnuks. Las tuleb vastuvõtule, soovitas arst. Ta ei saa tulla, hädaldas ema seepeale – tütar olevat lõunasse ära lennanud.
„Nii tore, et sa tulid!” rõõmustas kartulikoorepruunis seelikus korraldaja ja embas mind ise.
Meid oli Viikingite taverni väikesesse söögisaali kogunenud üle paarikümne. Kolmandikku teadsin kõhkluseta nii nime- kui ka nägupidi, olin nendega aeg-ajalt kokku puutunud. Kolmandiku nime arvasin mäletavat, kuid ei riskinud kedagi nimepidi kõnetada – äkki panen puusse. Viimasest kolmandikust ei tulnud midagi tuttavat ette. Uskumatu, et need võõrad inimesed olid neli aastakümmet tagasi sama tihedalt koos eksisteerinud nagu pliiatsid pinalis.
Hämmastav, kui palju võib välimus muutuda. Ja sama üllatav, kui vähe muutub inimese kõnnak. Kes tippis lühikeste sammudega koolis, see tipib tervest elust graatsiliselt läbi. Ühel on keha eluaeg ettepoole kaldu olnud, teine liigub alati, pea kuklas, kolmas vajutab taldu vastu maad raskelt nagu tööhärg. Ning mis eriti imelik – kõige vähem muudab aeg inimese iseloomu. Flegmaatikud jäävad nohisema, arad värisema, unelejad unistama, rutakad tõttama, ülbitsejad praalima.
„Hannes, sa oled ikka samasugune,” meelitas mind kunagine klassi iludus. Ta oli üheksandas klassis kinkinud mulle oma naiseliku väärtuse, kui kasutada tüdruku enda sõnu. Ma ei ole tänini kindel, kas olin tõesti esimene, kes lõhkus tema süütuse müüri. Kõik käis liiga lihtsalt, kogemata. Ühel tavalisel labrakal klassikaaslase vanemate suvemaja tagatoas. Ettevalmistuse ja pühalikkuseta, Led Zeppelini saatel põrandal püherdades ja hingeldades. Esimesele vahekorrale ei järgnenud midagi, isegi mitte musitamist, teineteise sõrmeotstest õrnalt kinnivõtmist ega peolt üheskoos ärahiilimist. Mulle meenus, et rohkem kui pooled tüdrukutest peavad esimest armuühet ebameeldivaks kogemuseks. (Ei ole kuulnud, et oleks uuritud, mitu protsenti naisi peab viimast suguühet meeldivaks elamuseks. Pean küsima Karli käest, ta tunneb end statistikas kodusemalt.)
Olin toona juhuse eest. Iludusel oli vanemaid ja tugevamaid poisse ootelehel. Ta noppis neid, keda vaid tahtis. Jah, hakkajad jäävad hakkajateks. Aga iludus ei hakanud näitlejaks, kelle glamuurset karjääri talle ennustati. Temast sai meie klassi ainus professor, filoloogiadoktor. Tsiteeritud teadlane. Miskipärast ma ei usu, et ta on naisena õnnelik. Ta oli liiga auahne, et ennastunustavalt armuda. Nüüd, klassikokkutulekul, settis minus koguni arusaam, et tema järelejätmatu poisteapluse põhjuseks ei pruukinud olla ihulise küllastumise vajadus, vaid soov kätte maksta sellele osale naissoost, kellele oli kingitud seksuaalse tundlikkuse võime. Mehi langes iluduse ees nagu loogu, aga ta ei nautinud kellegi intiimset lähedust. Ta oli frigiidne naine.
„Olen jah samast soost,” vaatasin professorile silma. Mis olnud, see olnud. Tal ei olnud enam pikki heledaid juukseid ega loomulikult mitte ka lühikest seelikut. Mida naisemaks saavad tüdrukud, seda lühemaks jääb nende pats ning seda pikemaks venib seelik. Mõnel, kes eluaeg suitsu tõmmanud, läheb hääl ka madalamaks. Aga üldiselt – kummaline seegi – räägivad inimesed terve elu ühe ja sama häälega. Hääle järgi võiks koolikaaslasi pimesilmi ära tunda. Samas ei ole äratundmisest suurt kasu, kui nimi meelde ei tule.
„Kuidas endal hästi läheb?” küsis diplomaat, suursaadik suures riigis. Ta on professori järel tuntuselt vahest teine tegelane meie klassis. Vähemalt diplomaatilistes ringkondades. Meie klass ei kinkinud ühiskonnale vaimustavaid olümpiasangareid, tähtsaid poliitikuid ega mersunäolisi miljonäre, ei karismaatilisi kunstnikke ega andekaid kirjanikke. Ega isegi mitte andetuid ajakirjanikke. Meie klass ei olnud eliitklass. Olime üldklass. Mina olin sinna läinud sellepärast, et ei tahtnud kooli vahetada ega tundnud huvi reaalainete süvaõppe vastu, milleks meie keskkooli eriklass oleks kohustanud. Arstid, kes ei ole geeniused milleski, tihtipeale just sellistest üldklassidest tulevadki. Psühhiaatrid omakorda selekteeruvad nendest, kellel ei ole kirurgi kuldseid käsi või anestesioloogi silmapaistmatut töökust, kuid kellel on kalduvus üldistest asjadest üldjoontes üldinimlikult mõelda ja rääkida.
Diplomaat oli tasakaalukas juba poisina. Sündinud intelligent. Mulle jäi mulje, et ta ei julgenud mind Viikingite küla tavernis avalikult sinatada, aga teietada olnuks veel pentsikum. Ta on minu patsient.
„Läheb hästi,” vastasin protokolli kohaselt.
„Hannes on meil telestaar!” kädistas keegi, kes ilmselt unetusest vahib televisiooni hommikuprogrammi. Ma teadsin, kellele see hääl kuulub. Tüdrukule, kellest sai usin müüja kaubamajas. Võimalik, et isegi osakonnajuhataja. Varasematel aastatel tundsid ja vajasid teda peaaegu kõik vilistlased ja ka õpetajad. Uus aeg täitis kaubamaja kaubaga ning võttis mu klassikaaslaselt populaarsuse.
„Ütle siis meile, mitu korda päevas peab seksima?” lõõpis ujuja.
„Sina võiksid parem küsida, mitu korda aastas,” kihistas müüja. Millise lapsiku vabaduse pikantseteks allapoole vööd naljadeks annavad ühised kooliaastad! Keegi ei punasta. Omade vahel, võiks õigustada, kuigi need ühised aastad moodustavad ju vaid üürikese aja inimese tõeliselt teadlikust elust. Ja kust otsast üldse omad? Võib-olla kaovad suhtluse seinad eluks ajaks seetõttu, et koolieas ollakse tunnistajaks üksteise ihulisele küpsemisele, mis on ju inimese kõige intiimsem elujärk. Klassiõde, kes on märganud klassivenna esimesi udemeid ülahuulel, ei saa toda poissi isegi vanuigi näha üksnes asjaliku poliitiku, ärimehe või arstina. Ja nood lugupeetud inimesed ei saa kunagi lahti kutsikanimedest: Pavka, Raika, Muks, Toits, Arts. Et mind kõnetati õige nimega, näis olevat minu kui arsti privileeg.
„Seks ei ole minu eriala,” ütlesin. Tõsine vastus totrale küsimusele tekitab naeruväärse ebakõla. Seepärast lisasin kahemõtteliselt: „Olen sellel alal ainult asendaja.”
„Heake küll, aga mitu korda aastas sa asendad?” põrutas ujuja edasi. Ootasin seda laadi küsimust, millele vastust ei oodanud enam keegi. Pääsesin kerge kahinguga seltskonna tähelepanu alt. Minu sees ja minu jaoks ei olnud viisakuse ega häbelikkuse seinad kusagile kadunud.
Korraldaja
