juba tuttavale diivanile. Istusin, doktor võttis sisse koha mu vastas, krabistas natuke rabedalt paberitega ja vaatas siis mulle otsa. Vaatasin vastu ja nägin teda justkui esimest korda, esmakohtumisel olin täiesti omas mullis olnud. Dr Eisen oli pikk ja üsna sale. Oma tumeda pea, sinakashallide silmade ja põskhabemega meenutas ta pisut Pierce Brosnanit, mu lemmik-Bondi. Bondi karisma säras muidugi eredamalt… Siin oli see ka olemas, aga kerge tolmukorra all? Mulle kippus jälle naeratus näole, appi, niiviisi ta ei usugi, et mul on midagi viga. Äkki polegi midagi, kui ma vananevas psühhiaatris Bondi suudan näha? Või siis ma olen ikkagi hoopis nümfomaan…
„Nagu ma näen, te ei maganudki meie tänast kohtumist sisse,” märkis dr Eisen.
Jube vaimukas, ühe hoobiga suutis osutada nii mu eelmise korra hilinemisele kui ka unetuseprobleemile.
„Tõepoolest,” nentisin neutraalselt. „On see muidu tavaline, et teie unehäiretega patsiendid kohtumised sisse magavad? Kui jaa, siis olete ju lausa superarst!”
„Ei, paraku siiski mitte. Aga näete – mõnikord on probleemidest kasugi,” pareeris dr Eisen. Ja jätkas siis: „Kristin, kas pärast meie esimest kohtumist on teie elus midagi muutunud ka?”
„Märkimisväärselt mitte… Ma olen ikka vallaline ja omadega natuke kaotsis.”
„Tõsi? Et siis enesesidumise probleemid on endistviisi aktuaalsed?”
„Nii võib öelda küll. Paraku kummitavad endiselt ka unehäired ja kerge depressiivsus. Või noh, seda oskate ilmselt teie hinnata, kui kerge või raske.”
„Kena, siis on meil põhjust vestelda küll,” paistis dr Eisen rahulolev. Ta köhatas kergelt.
Ootasin huviga.
„Kuidas te end üldiselt tunnete?” küsis ta järgmiseks.
„Mis mõttes? Füüsiliselt?” sattusin segadusse.
Ta paistis ka korraks segaduses olevat.
„Jah,” vastas ta seejärel.
„Füüsiliselt… energiat on vähevõitu, muidu vist üsna normaalselt,” pakkusin.
„Kristin, me võiksime algul rääkida pisut teie vanematest,” võttis doktor otsustavalt järgmise teema.
Turtsatasin korraks lõbustatult. Selles olukorras oli paras annus absurdihuumorit.
„Noh, minu ema, teie klassiõde…” alustasin veidi provotseerivalt, „on väga eneseteadlik naine, nagu te ehk teate, kes lisaks oma elu korraldamisele teab hästi ka seda, kuidas teised peaksid elama.”
„Me võiksime selle, et ta on minu klassiõde, täiesti kõrvale jätta,” märkis dr Eisen kuivalt.
Nagunii ta korraldab meile mõlemale ülekuulamisi, kuidas kohtumine läks, ma ei tea, kas selles mõttes ikka võime, kõlas mu peas, aga ma ei öelnud seda välja. Eesmärk ei olnud tüli norida.
„Mu ema ja isa läksid lahku, kui ma olin üsna väike. Mõlemal on uus kaaslane ja mõlemad on mu jaoks kogu aeg olemas olnud. Eeskujulik värk selles mõttes, et noh, öeldakse ju, et lahku minna on okei, lapsed on õnnelikud, kui vanemad on õnnelikud, lihtsalt laste jaoks tuleb olemas olla. Aga arvestades ema perfektsionismi on tal endal selle kõigega seoses siiski vist mingeid selliseid tundeid, mis sunnivad mulle korrutama, et ideaal on valida hoolikalt ja abielluda ikkagi ühe ja ainsa Selle Õigega ning siis elada happily ever after. Mis lisab muidugi stressi.”
„Aga isa?” uuris dr Eisen.
„Isa on rohkem chill või noh, tema on oma võimalikke süümepiinu leevendanud rahaga – ma olen saanud tõesti kõik, mida ma olen tahtnud. Ta on kinni maksnud mu huvikoolid ja ma sain teismelisena korralikku taskuraha, ma ei ole pidanud materiaalselt millestki puudust tundma ja samas ta on muidu ka mu jaoks ikka üsnagi olemas olnud, ehkki ma elasin emaga,” jutustasin rahulikult.
„Kas teil on lapsepõlvest meeles ka mõni konkreetsem episood, mis teiega terve elu kaasas käib?” küsis dr Eisen.
„Mingi traumeeriv episood? Mul vist väga polnudki selliseid,” sattusin segadusse.
„Miks traumeeriv? Milline tahes.”
„Ma olin valdavalt selline ilus, rõõmus ja hea laps. Hmm… vanematega oli ükskord selline lugu, et nad läksid köögis tülli, isa seisis pliidi ees ja ema külmkapi juures, toored munad käes. Sõnavahetus läks üha ägedamaks, kuni ema läkitas need munad isa poole lendu, isa astus muidugi eest ära ja pihta ei saanud. Mulle tundus see tookord tohutult naljakas, nagu mingi mäng. Joonistasin pärast sellest veel hulk aega pilte, lasteaias ka, mis ema meelest oli muidugi kohutav.”
Dr Eisen muigas.
„Võita tahtsin väga alati, muide, praegu miskipärast meenus!” jätkasin. „Kui emaga selle peale kabet mängisime, kes nõusid peseb, siis kaotades olin nii vihane, et tahtsin kabelaua ja nupud aknast välja visata,” meenutasin naerma hakates. Ja lisasin siis: „Oma lapsepõlve mäletan ma igal juhul õnnelikuna ja teismelisena olin pigem liidrite seas. Olin täisealine, kui midagi valesti läks.”
„Nii et te tunnete, et täisealiseks saades läks midagi valesti?” jätkas dr Eisen rahulikult.
Keegi neelatas mu sees õõnsalt.
„Jah. Ja ma arvan, et see võib olla seotud karjääri ja eneseteostusega.”
„Eneseteostusega… Tahaksite sellest ehk lähemalt rääkida?”
Muigasin kõveralt hingearstide palju pilatud stampküsimuse peale.
„Millega tegelete? Mida olete õppinud?” täpsustas dr Eisen küsimust.
„Ma arvasin, et ma tahan saada kunstnikuks. Nii et hästi loogiline oli minna kunstiakadeemiasse maali õppima, kõrvalerialaks võtsin graafilise disaini. Seda viimast teatud määral ilmselt mõjutatuna kõikidest nendest arvamustest, et siin riigis ei ole võimalik kunstnikuna ära elada, liiati veel hästi elada – neid arvamusavaldusi tuli vanematelt, aga ka täiesti suvalistelt inimestelt. See on mingi mõttemall? Või tõde? Igal juhul asendus mu esialgne rõõmus „ma suudan kõike”usk mingi hetk kaine pragmaatilisusega. Pärast ülikooli tegin natuke juhutöid, seejärel alustasin ühes reklaamiagentuuris disainerina ja sain hiljuti AD-ks, art director’iks.”
Mulle tundus, et nägin doktori silmis küsivat pilku, nii et lisasin igaks juhuks selgituse: „AD tööks on ideede genereerimine ja kontseptsioonide loomine, veel vaatab ta üle reklaamide teostuse visuaalse poole ja vastutab, olgu tegemist siis bännerite, teleklippide, plakatite või millega tahes. Disainer on pigem teostaja, vormistaja, ehkki AD teeb seda tööd ka.”
„Kas teile meeldib teie töö?” küsis dr Eisen.
Vaikisin.
„Reklaamivaldkond on väidetavalt üks stressirohkemaid üldse ja paljud põlevad seal läbi. Hea reklaam võiks muidugi olla ka kunstiliste ambitsioonidega, aga tegelikult on palju rutiini,” vastasin põiklevalt. Püüdsin keskenduda. „Kui ma olen ise püüdnud oma probleemide juurteni jõuda, siis üks kahtlusalune on just eneseteostus. Kui inimene teeb seda, mida armastab ja armastab seda, mida teeb, siis peaks kõik muu ka sujuma? Aga kui juba pühapäeva lõunast hakkab stress, et homme on esmaspäev ja uus töönädal, siis vist pole asi päris õige.
Samas
