– eks seegi ole tahteavaldus,” oli doktor positiivne.
„Mul on üha sagedamini selline tunne,” jätkasin, „et ma tahaksin heita voodisse ja sealt mitte enam tõusta. Lihtsalt oodata, kuni ma ära suren. Aga see vist ei töötaks? Muretsevad lähedased viiksid mingi hetk kuskile – haiglasse, hullarisse?
Ja endal hakkaks ka võib-olla igav, nii et sirutaks käe oma nutitelefoni järele ja saaks Facebookist jälle annuse mingit pseudovajalikku informatsiooni… mis muidugi taastaks ilmselt kiiresti selle esialgse agenda ja plaani – voodis lebada ja surma oodata.
Lihtsalt… see maailm oli kunagi tore. Lõbus. Ja mul on tõesti selline tunne, et mingi hetk läks midagi valesti, aga millal? Ja – olulisem küsimus – kas ja kuidas on võimalik välja ronida sellest august, kuhu ma kuidagi kukkunud olen?
Kui ma ennast kuulan, siis mul hakkab õudne – kuidas mahub ühe suhteliselt noore inimese sisse nii palju ängi? Tülgastav.”
Nonii, nüüd oli mu tume sisemaailm doktori ette laotatud. Või – stopp – pool sellest.
„Ja siis on see isikliku elu pool ka. Ma olen olnud hulk aastaid kenas kooselus, kus kõik sujus hästi, kuni eelmisel suvel tema pettis ja siis nagu kättemaksuks mina petsin ka ja… kui sinnani püsis kõik veel enam-vähem koos, siis pärast seda on olnud üksainus agoonia. Palju destruktiivseid mõtteid, puurilooma tunne ja nii edasi,” tunnistasin. „Samas on ju ebaküps süüdistada oma probleemides teisi ja kurja maailma. Ma ei taha kindlasti süüdistada oma vanemaid – ilmselt andsid nad mind kasvatades endast parima, tegid nii, nagu oskasid.”
Doktor tundus kuidagi hajevil.
„Ega te magama ei jää? Ma ei tea, kas see minu analüüs on üldse oluline, võib-olla ma ei peaks nendest mõttekäikudest üldse rääkima?” küsisin kõhklevalt.
„Ei-ei, ükski detail patsiendi eluloost pole ebaoluline, palun jätkake,” virgus dr Eisen.
„Nojah, ma olen mõelnud, et ma ei taha süüdistada ka üsna kohutava õhkkonnaga kunstiakadeemiat, kus üliõpilasi pidevalt maha tambiti ja end tõestama sunniti. Ilmselt olid ka neil parimad kavatsused – karastada noori olelusvõitluseks… Noh, jah, võib-olla see on ka mingi nõukogude aja taak, mis sealses suhtumises läbi lööb. Üks mu kursusekaaslane veetis ühe semestri teisel pool lahte Helsingi kunstiülikoolis ja ütles, et see oli nagu öö ja päev – seal pälvis kõik tunnustust, kõik oli hea, mida ta tegi ning julget ja vaba eneseväljendust julgustas iga õppejõud kahel käel. Aga siin polnud miski kunagi piisavalt hea.”
Doktor kuulas ja tegi märkmeid, aga kuna oli ilmselge, et ta lasi mul lihtsalt rääkida, ütlesin veel viimase peas keerleva mõtte siia otsa.
„See on ehk ka perfektsionism, kui ma mõtlen, et ma tahan täiuslikku lugu, kus inimesed kohtuvad, armuvad, abielluvad ja siis elavad õnnelikult surmani, aga… selliseid lugusid ju on ka? Ja üks asi on pisitülid ja neist ülesaamine, teine petmine. Jah, mul võis ju teoreetiliselt ka olla oma roll selles, äkki ma pidasin teda liiga iseenesestmõistetavaks, samas oli meil voodis kõik korras minu arust… Ja ikkagi on mul küsimus, kas selliseid asju saab andestada ja unustada? Ja kas peaks? Ja kuidas saab pärast seda veel usaldada?”
Ja selle asemel et omavahel asjadest päriselt rääkida, elasime me Henriga lihtsalt külg külje kõrval edasi ja olime nüüd hoopis kihlatud, aga seda ei paindunud mu keel enam ütlema.
„Kas ma saan õigesti aru, et tegelikult te tahate end siduda küll, aga kõhklete, kas mees on õige?” uuris dr Eisen.
Kuidas ta nüüd sellise järelduse tegi? Olin segaduses.
„See variant on ka võimalik jah,” vastasin lõpuks. Ja lisasin pärast mõttepausi: „Või siis hakkas mul või meil mõlemal lihtsalt igav? Alguses oli põnevust ja elevust, me viitsisime teineteist üllatada – ja mitte ainult nii, et ta tõi lilli, vaid muud armsad loomingulised pisiasjad ka. Näiteks ma nägin linnas juhuslikult ta autot tänava äärde pargituna ja jätsin talle tuuleklaasile kojamehe vahele kiirelt improviseeritud joonistuse koos kirjaga „ma armastan Sind” … Aga mingi hetk jäi ainult hall rutiin, töö-kodu-töö-kodu marsruut, mis tappis loomingulisuse ja romantika.”
Vaatasin doktorit ja mul tuli mõte küsida, millised on tema kogemused selliste asjadega. Ema oli jutu sees maininud, et dr Eisen on pikas õnnelikus abielus ja üldse üks väga stabiilne inimene. Aga lõin siiski korraks põnnama. Aga samas – miks mitte?
„Te paistate päris elukogenud ja olete pikalt abielus olnud – millised on teie kogemused selliste küsimustega?” vormisid mu huuled küsimuse.
Dr Eisen paistis sügavalt jahmunud.
„Ee… Milliste küsimustega?” võttis ta endale aega.
„Armastus ja abielu ja nii edasi…”
„Ja nii edasi… Ehk lükkaksime sellele küsimusele vastamise edasi, kui te ei pahanda,” tuli pärast mõõdukat pausi vastuseks.
Nojah. Hea küll.
„Kristin, kas teil on keegi, kellega rääkida oma asjadest? Lähedasi sõbrannasid?” küsis dr Eisen.
„Mitte eriti, või noh… muidugi mul on sõbrannasid, aga ma olen nendega üsna lahku triivinud. Erinevad elud – need, kellega kunagi lähedane olin, on nüüd valdavalt abielus ja väikeste lastega ja seega on nende jaoks aktuaalsed hoopis teistsugused teemad,” selgitasin.
Vaatasin kella.
„Meie aeg hakkab vist lõppema, aga mis edasi saab?” küsisin. „Kas me peaksime veel kohtuma?”
„Jah, võiksime küll,” vastas dr Eisen pärast järjekordset väikest pausi. Ta köhatas. „Ja teate, ma annan teile oma mobiilinumbri. Lihtsalt igaks juhuks.”
Olen kõiksugu kokkutulekutest, kus püütakse aega tagasi kerida, alati eemale hoidnud. Lihtsalt naeruväärne ju! Sellal kui piirid olid äsja lahti läinud, tulid isegi ühisele välisreisile sattunud suvalised inimesed uuesti kokku, et läbi elada „elu kauneimad hetked” Montmartre’il, Hiina müüril või Bulgaaria Kuldsetel Liivadel. Igas kollektiivis – klassis, kursusel, rühmas, grupis – leidub mõni paadunud aktivist, igiliikuv korraldaja, kelle pühaks ülesandeks on muuta juhuse tahtel moodustunud kooslus regulaarselt koos käivaks eluvormiks. Minu jaoks tüütu suhtlemine. Ja ärritav sentimentaalsus.
Niipea kui Pirita jõe käärus asuva Viikingite taverni puituks mu järel kinni paugatas, oli selge, et nõusolek klassi kokkutulekule tulla oli olnud andestamatu viga. Olin korraldajale – omaaegsele peenepihalisele komsomolisekretärile, kelle aeg oli kujundanud trullakaks mammiks – peaaegu võitluseta järele andnud. Ma ei olnud kunagi reageerinud tema e-kutsetele, olin pildilt pikki aastaid puudunud, aga kui ta sel õnnetul päeval mulle väikeloomade erakliiniku fuajees sülle veeres, siis olin sunnitud vahelejäämist tunnistama. Mul ei olnud aega ega indu vastu puigelda, sest kandsin kaenla all Amazoni pappkasti, kuhu oli kunagi olnud pakitud mu lapselapse jõulukink ja kuhu nüüd olin peitnud musta kilekoti surnud Kassiga, kelle tõin loomakliinikusse tuhastamisele. (Selgus, et kliinik on ainult vahetalitaja, kes saadab surnukeha edasi krematooriumi ja kasseerib teenuse eest sada nelikümmend neli eurot.)
„Ennäe, doktorihärra ise teeb meile au!” põmatas üle taverni mees, keda arvasin olevat kooli toonane parim sportlane. Ujuja laiad õlad olid ainsad märgid kunagisest hiilgusest. Punnis kõht ja lott lõua all panid mõistatama, millega see mees võiks praegu tegelda. Esimene mõte oli – parklavalvur.
„Hulluarst
