style="font-size:15px;"> Jäin järjest kõhnemaks ja mu silmade ümber olid tekkinud tumedad ringid. Lähedased hakkasid ettevaatlikult mureliku tooniga küsima, kas kõik on hästi, see tundus banaalne ja tüütas mind. Mida see „hästi” tähendas? Standardmustri kool-ülikool-hea töökoht-abielu-lapsed järgimist? Mingis mängus osalemist, kus edukamatel õnnestus ehitada üha säravam fassaad aina suuremate majade, uhkemate autode ning glamuursemate peo- ja reisipiltidega Facebookis? Oli ju ka neid, kes olid vähem edukad, kes harrastasid standardmudeliga mittesobivaid suhteid või ei mahtunudki kasumile keskendunud maailma, aga nemad olid pigem vait ja nähtamatud.
Nojah, see kõik oli mäng. Mäng, mida ma olin ka ise algul üsna edukalt mänginud. Ja loomulikult tingis mu kibestumise esimene tõeline tagasilöök, mida ma kogesin. Või oli asi siiski selles, et ma olin selle mängu läbi näinud ja seetõttu kaotanud huvi? Või usu inimestesse? Eelkõige meestesse.
Tööl kiskus ka keeruliseks. AD positsioon reklaamiagentuuris, mis oli algusaegadel tore ja piisavalt loominguline paistnud, tundus nüüd samuti mõttetu mänguna. Jah, seltskonnal polnud viga, raha sai hästi ja reklaamide kujundamine on ju ka justkui natuke nagu kunst? Seda viimast juttu ei suutnud ma endale enam hästi maha müüa, peas kippusid vasardama pigem mõtted sellest, kuidas ma kulutan oma päevi selleks, et risustada üldist inforuumi ja aidata mingit saasta müüa. Ma oleksin tahtnud teha midagi, millesse ma usun, millel on mõte… aga kas midagi sellist oli üldse olemas?
Kõik tundus nii võlts.
Ja nüüd, sama päeva hommikul, oli ema mind otsustavalt ette võtnud.
„Kullake, palun räägi nüüd, mis sul viga on!” tabas mind ema otserünnak, kui vanemate juures pühapäevahommikusi pannkooke sõime ja mehed õue olid läinud.
„Ema, ma ei taha…”
„Aga mina tahan. Ma ei saa sind sellisena vaadata, sul on silmade ümber tumedad ringid ja sa näed üldse välja täiesti äravaevatud. Räägi nüüd!” jätkas ta.
„Ma ei maga eriti. Ja ma ei tea, mida oma eluga peale hakata,” tunnistasin vastumeelselt.
„Kallikene, mis mõttes? Kõik on ju superhästi, sa hakkad abielluma, sul on hea töökoht, ilus kodu, armastavad lähedased… paljud inimesed maailmas oleksid väga õnnelikud, kui neil oleks kõik see, mis sul!” võttis ema tuurid üles.
„Jah, aga mina ei ole. See on kaunis fassaad, aga mis selle taga on? Ma ei tea, kas ma tahan üldse seda kõike ja kas see kõik on päris ja mis üldse on päris. Mis selle kõige mõte on?!” ägestusin.
Ema vaatas mind pika pilguga ja korrigeeris ilmselgelt mõttes strateegiat.
„Üks mu vana klassivend on psühhiaater, äkki ma helistan talle ja sa käid korra tema juures?” pakkus ta pärast väikest pausi.
„Ema, ma ei ole ju hull!”
„Ma ei öelnudki, et sa hull oled, unehäired on täiesti tavaline asi ja ta võiks sulle unerohtu kirjutada, et sa saaksid magada ja normaalselt funktsioneerida!” teatas ema. „Igatahes ma helistan talle ja siis vaatame edasi! Pealegi on doktor Eisen väga kena inimene!”
„Kui kena? Vana arm ei roosteta?” nokkisin.
Ema vakatas, üsna haruldane juhtum. Hiljem meenutades natuke kahtlane ka.
Olin kiidetud doktori juurde minekuga nõustunud ainult selleks, et ema mu rahule jätaks, aga võib-olla oli see tõesti lahendus, pidin nüüd, enne uut töönädalat endale tunnistama, vahtides pimeduses unetuna lakke, eluisu napimast napim.
Ma ei ole punktuaalse täpsuse tagaajaja, ometi on mind alati häirinud, kui patsiendid vastuvõtule hilinevad. Võtan seda isiklikult. Eriti siis, kui vastuvõtt ongi isiklik, järjekorraväline, mis tähendab seda, et abipaluja ei pea kolm kuud ootama pääsu psühhiaatri juurde ega kartma jälje jäämist haiguslukku või registratuuri elektroonilisse mällu. Lubasin Helle Aristole, oma klassiõele, et kui tema tütrel mingeid tõsisemaid probleeme ei ole, milles ma olin ema kirjelduse järgi üsna kindel, siis jääb see kohtumine rangelt asjaosaliste teada – kui ei ole haigust, siis ei ole ka haiguslugu.
Ema püüdis mind veenda, et veel parem oleks, kui ma saaksin tema tütrega vestelda mõnes privaatsemas kohas kui seda on haigemaja, ja soovitavalt tema juuresolekul. Näiteks mõnes vanalinna kohvikus. Selles punktis lõppes minu vastutulek. Ema võib ju olla tähtis tegelane kusagil ministeeriumis – ma isegi ei tea, millises –, aga tema täiskasvanud tütrega kohtun ma tingimata ainult nelja silma all. Siin ei ole midagi kaubelda. See on arsti ja patsiendi suhe. Ning see kohvikujutt unustagu ka ära. Esiteks ei ole mul aega mööda linna jalutada („Arusaadav, ma kompenseerin sinu aja!” praalis Helle Aristo seepeale), teiseks on isegi vaikne kohvik suurusjärk avalikum kui minu kabinet Paldiski maanteel.
Leppisime kokku, et ootan klassiõe tütart polikliiniku fuajees. See samm oli minu poolt suur järeleandmine. Ikka selleks, et noor neiu ei peaks end arstikabineti ukse taga oodates ebamugavalt tundma. Kui arst ise fuajees ootab, siis jääb mulje, et hoopis temal on külalist vaja.
Patsientide häbelikkuses pole tegelikult midagi iseäralikku. Keegi ei taha tervele ilmale kuulutada – jah, ma olen tulnud arsti vastuvõtule sellepärast, et mul on sundmõtted, luulud ja paanikahood. Kui keegi mind selles majas juhtumisi näeb, mõtleb patsient, siis teadku, et ma olen siin ainult selleks, et mul võetakse näpu otsast verd. Ja las mõtlevad nii, mõtlesin mina. Kui sõnade kustutamisest on kasu, siis ärme räägime hullumeelsusest, ärme räägime vaimuhaigustest ega isegi mitte psüühikahäiretest. Ütleme lihtsalt: inimene tunneb ennast kehvasti. Ja arsti asi on välja selgitada, kui kehvasti, ning otsida võimalusi parema enesetunde saavutamiseks. Lihtne, eks ole?
Kui mu klassiõe tütar viimaks välja ilmus, tundsin ennast üsna kehvasti. Veidi solvununa või lollitatuna. Noor naine ei hingeldanud, ju siis ei olnud tormanud. Pigem jäi mulje, et ta oli ukse taga aega parajaks teinud. Mõõdukas hilinemine andis talle justkui garantii, et ei pea mind oodates ise fuajees ebalema. Aga see oli kõigest oletus. Mis parata, oletused on minu leib.
„Doktor Eisen?”
Ta tuli rahulikul sammul otse minu juuurde. Ta võinuks ka eksida, sest ma ei kanna polikliinikus kitlit. Ma ei usu, et meditsiinitöötaja staatus on mulle otsaette kirjutatud. Muidugi, kuivõrd seisin fuajees ainsana, siis hakanuks ta pikemalt kaalutlema vaid sel juhul, kui oleks kahelnud, kas ma ikka viitsin hilinetud minutite kiuste teda kannatlikult oodata. Aga ta ilmselt ei kahelnud selles, et ma seisan siin kuulekalt nagu arstiabi ausammas. Ta tundus olevat päris enesekindel noor daam.
„Kristin, kui ma ei eksi?” küsisin vastu. Tegelikult võinuksin ka mina mööda panna, kui oleksin taibanud kahelda, et kõik noored naised, kes välisuksest sisse astuvad ja mind küsivad, ei pruugi olla Helle Aristo tütred.
Aga me mõlemad tajusime, et ei eksi. Mina tajusin veel, et taskutega kitlit kanda oleks mõnikord siiski mõistlik – oleks, kuhu tegevusetuid käsi varjule panna.
„Kas ma pean… midagi garderoobi jätma?” küsis Kristin Aristo ja heitis pilgu riidehoiutädi suunas. Tädi ootas tööd. Porisel aastaajal oli tema lemmikliigutuseks siniseid kilesusse jagada.
Garderoobile osutamine andis mulle võimaluse noort naist pilguga pisut mõõta. Naine mustas. Ta kandis musti kõrge kontsaga saapaid, mis tõstsid ta peaaegu minu pikkuseks (harva õnnestub naistel mulle samalt kõrguselt silma vaadata), musti teksaseid ja musta nahkjakki, ning tal olid peadligi tihedaks patsiks põimitud tumeruuged juuksed. Tumedad sõõrid silmade all kinnitasid ema lähetuskõne paikapidavust.
