ma siin olen. Olin tulnud teda vabastama tema praegusest ebasurnud olekust ja olin läbi kukkunud, täpselt nagu ta ütles. Nüüd paistab, et võin temaga ühineda. Ja-jah, tubli töö, Rose. Värisesin, püüdes end kujutada ühena neist. Punased rõngad ümber pupillide. Päevitunud nahk kahvatu. Ma ei suutnud seda silme ette manada ja arvasin, et ma ei pea seda tegelikult ise nägema, kui see juhtub. Strigoidel ei ole peegelpilti. Soengu tegemine on siis tõeline nuhtlus.
Kõigest kõige hirmutavam muutus toimub seesmiselt, kaotan sideme oma hingega. Nii Dimitri kui Nathan olid ennist olnud julmad ja vaenulikud. Isegi kui mind poleks olnud, et kaklust alustada, ei oleks neil tõenäoliselt kulunud kaua aega, et leida mingi muu põhjus, miks karvupidi kokku minna. Ma olin võitlushimuline, aga alati tõukas mind tagant kirg teisi kaitsta. Strigoid võitlesid sellepärast, et nad nautisid verevalamist. Ma ei tahtnud selliseks muutuda, otsida verd ja vägivalda, sest ma naudin seda.
Ma ei tahtnud seda ka Dimitrist uskuda, kuid tema tegevus oli märgistanud ta juba strigoina. Ma teadsin veel, mida ta pidi kogu aeg sööma, kui tahtis ellu jääda. Strigoid ei suuda ilma vereta eksisteerida nagu moroidki, kuid tema muundumisest oli rohkem kui kuu aega möödas. Polnud küsimustki – ta oli toitunud, ja strigoid peaaegu alati tapsid oma ohvri, et süüa. Ma ei suutnud seda Dimitrist mõelda… mitte sellest inimesest, keda olin tundnud.
Avasin silmad. Mõte toitumisest meenutas mulle lõunaeinet. Pitsa ja šokolaadikook. Kaks kõige paremat toitu tervel maamunal. Pitsa oli minu põgenemiskatsete ajal ammu ära jahtunud, aga, vaadates taldrikut, tundusid mõlemad nii maitsvad. Kui otsustada väljast paistva valguse järgi, ei olnud veel kahtkümmet nelja tundi möödas sellest, kui Dimitri mu tabas, kuigi aeg oli juba enam-vähem sealmaal. Seda oli päris palju, et söömata olla ja ma tahtsin nii hirmsasti pitsat, olgu ta siis külm või mitte. Tegelikult ma ei tahtnud end surnuks näljutada.
Loomulikult ei tahtnud ma ka strigoiks saada, kuid olukord hakkas kiiresti minu kujutlusest lahku minema. Nälgimine võtab kaua aega ja kahtlustasin, et Dimitril oli õigus: ta pöörab mu enne strigoiks, kui mul on võimalik tõsiselt nälgima hakata. Ma pean leidma mingi muu mooduse, kuidas surra – jumal taevas, seda ma nüüd küll ei taha –, ja otsustasin vahepeal jõudu koguda, et õhkõrna võimaluse tekkides oleksin võimeline põgenema.
Otsus tehtud, kugistasin toidu kolme minutiga alla. Mul polnud aimugi, kelle strigoid olid palganud sööki tegema – pagan, strigoid ei saanud ju moroide kombel tavalist toitu süüa, aga see maitses imehästi. Irooniliselt märkasin, et mulle oli toodud toit, mille söömiseks polnud nuge-kahvleid vaja. Nad tõepoolest olid mõelnud kõigele, et ma ei saaks midagi relvana kasutada. Mul oli viimane hiigelamps šokolaadikooki suus, kui äkki uks avanes. Inna lipsas osavalt sisse ja uks sulgus otsekohe.
„Kuradi kurat!“ Või nii ma vähemalt püüdsin läbi suutäie öelda. Selle asemel et arutleda, kas süüa või mitte, oleksin pidanud ukse juures valvama. Dimitri oli öelnud, et Inna hoiab mul silma peal. Oleksin pidanud ootama ja temast jagu saama. Aga tema lipsas sisse, kui mu tähelepanu oli mujal. Taas kord olin eksinud.
Nagu siis, kui Dimitri ja Nathan olid läheduses olnud, ei tõstnud Inna pilku. Tal oli riidehunnik käes ja ta jäi mu ette seisma, ulatades selle mulle. Võtsin riided ebakindlalt vastu ja panin enda kõrvale diivanile.
„Mm, aitäh,“ ütlesin.
Osutades tühjale kandikule, vaatas ta häbelikult mulle otsa, pruunides silmades küsimus. Nähes teda näost näkku, olin üllatunud, kui kena ta oli. Ta võis minust isegi noorem olla ja ma mõtlesin, kuidas see juhtus, et teda oli sunnitud siin tööle. Sain ta küsimusest aru ja noogutasin.
„Aitäh.“
Ta võttis kandiku ja ootas viivu. Ma ei saanud aru, miks; siis turgatas mulle pähe, et ta ootab, kas ma tahan veel midagi. Olin üsna kindel, et ei suuda tõlkida vene keelde sõna „lukukood“. Kehitasin õlgu ja viipasin talle, et ta võib ära minna, mõtted peas pöörlemas, kui jälgisin teda uksele lähenemas. Peaksin ootama, kuni ta ukse avab, ja siis teda ründama, mõtlesin. Otsekohe tekkis sisemine tõrge, kõhklesin süütule kallale karata. Järgmine mõte lämmatas selle. Kas tema või mina. Ma tõmbusin pingule.
Inna surus end koodi valides tihedalt vastu ust, varjates osavalt ust mu pilgu eest. Otsustades selle järgi, kui kaua ta numbreid valis, paistis kood olevat üsna pikk. Uks klõksatas lahti ja ma seadsin end rünnakuvalmis. Aga viimasel minutil mõtlesin ümber. Niipalju kui mina tean, võib seal olla terve strigoide armee. Kui ma kasutan põgenemisel Innat, on mul tõenäoliselt ainult üks võimalus. Nii et selle asemel, et püsti hüpata, nihutasin end veidi, et saaksin tema tagant midagi näha. Ta oli sama kiire kui enne, lipsates välja, niipea kui uks lukust lahti läks. Kuid sel hetkel silmasin lühikest koridori ja midagi, mis nägi veel ühe raske ukse moodi välja.
Huvitav. Mu vanglal on kahekordsed uksed. Kui ma järgnengi talle, takistavad uksed mul otsekohe välja pääseda. Inna võib teise lukustatud ukse juurde lihtsalt ootama jääda, kuni strigoide abiväed kohale jõuavad. See muutis mu ettevõtmise palju raskemaks, kuid olukorrast arusaamine andis mulle vähemalt mingi lootuse. Pidin vaid välja mõtlema, mida selle teabega peale hakata, juhul kui ma polnud viivitades põgenemist kihva keeranud. Kust ma tean, et Dimitri iga hetk sisse ei astu ega mind strigoiks muuda.
Ohkasin sügavalt. Dimitri, Dimitri, Dimitri.
Langetasin pilgu ja silmitsesin lähemalt riideid, mis Inna oli mulle toonud. Minu praegused kehakatted ei häirinud mind, aga kui ma siia palju kauemaks jään, muutuvad teksad ja T-särk üpris jäledaks.
Keegi tahtis mind Tamara kombel üles lüüa.
Inna toodud riided olid kõik kleidid ja minu suuruses. Punasest siidist tuppkleit. Pikkade varrukatega liibuv atlasskantidega trikotaažkleit. Ampiirlõikega pikk šifoonkleit.
„Noh, suurepärane. Minust saab nukuke.“
Sügavamale hunnikusse kaevudes avastasin sealt veel mõned meeste ja naiste öösärgid, aga ka aluspesu ja rinnahoidjaid. Kõik atlassist või siidist. Kõige igapäevasem riideese selles hunnikus oli metsaroheline sviiterkleit, ent seegi oli ülipehmest kašmiirist. Tõstsin selle üles, püüdes ette kujutada, kuidas ma sellises kleidis oma hulljulge põgenemiskatse ette võtan. Ei. Raputasin pead ja heitsin kõik riided hoolimatult põrandale. Paistab, et kannan oma räpaseid riideid veel mõnda aega.
Pärast seda tammusin ringi, käiates peas juba miljoneid kordi läbimõeldud kasutuid põgenemisplaane. Kõndides tundsin, kui väsinud ma olin. Kui Dimitri hoobist saadud minestus välja arvata, siis polnud ma terve ööpäeva maganud. Otsus, mida selles suhtes ette võtta, sarnases otsusega, mille olin toidu kohta teinud. Kas kaotada valvsust või mitte? Ma vajan jõudu, kuid iga järeleandmine ohustab mind üha enam.
Viimaks andsin alla, ja voodis lamades turgatas mulle äkki pähe üks mõte. Ma ei ole täiesti abitu. Kui Adrian tuleb mulle unes külla, võin talle rääkida, mis on juhtunud. Tõsi, viimasel korral käskisin tal eemale hoida, aga ta pole mind veel kunagi kuulda võtnud. Miks peaks see kord olema erinev? Und oodates keskendusin Adrianile nii kõvasti, kui sain, otsekui võiksid mõtted olla omamoodi nahkhiirelikuks signaaliks ja ta kohale kutsuda.
See ei toiminud. Ta ei külastanud mind mu unenäos ja ärgates olin üllatunud, kui väga see mulle haiget tegi. Vaatamata Adriani armutuhinale Avery vastu, pidin tahes tahtmata meenutama, kui kena ta oli olnud Jilli vastu, kui ma neid viimati nägin. Ka tema muretses Lissa pärast ja ta polnud käitunud oma tavapärasel hooletult väljakutsuval moel. Ta oli olnud tõsine ja… noh, armas. Mu kurku tekkis klomp. Ehkki mul polnud Adriani vastu romantilisi tundeid, olin ikkagi temaga halvasti käitunud. Olin kaotanud nii meie sõpruse kui ka võimaluse tema kaudu abi kutsuda.
Vaikne paberikrabin
