voodis istuli, hämmastusest sõnatu. „Välja… päris välja? Aga… seda ei lubata. Me ei või.“
„Me võime teha kõike, mida tahame,“ sähvas ta.
Ta sirutas käe ja aitas mu üles. Järgnesin talle ukseni. Ta oli uksekoodi varjates sama osav kui Inna, aga nüüd ei olnud sel mingit tähtsust. Mitte mingil juhul ei suuda ma enam nii pikka numbrijada meelde jätta.
Uks läks kõlksatusega lahti ja Dimitri juhtis mu välja. Vaatasin imestades ringi, mu uimastunud aju püüdis vabadusega harjuda. Nagu olin esimesel päeval tähele pannud, viis uks väiksesse koridori, mille lõpus oli veel üks uks. See oli liiga raske ja seegi oli koodi all. Dimitri avas ukse ja oleksin võinud pea anda, et mõlemal uksel on erinev kood.
Võtnud mul käsivarrest, juhtis Dimitri mind uksest välja järgmisse koridori. Hoolimata ta kindlast haardest, jäin tahtmatult liikumatult paigale. Võib-olla poleks rikkus, millega ootamatult silmitsi seisin, pidanud mind üllatama. Lõppude lõpuks elasin ju sellesama maja katusekorteris. Ent koridor, mis minu toast välja viis, oli kõle ja tööstusliku välimusega ning millegipärast olin arvanud, et ülejäänud maja on samamoodi asutustele või vanglale sarnase sisekujundusega.
Sugugi mitte. Selle asemel oli mul tunne, otsekui oleksin sattunud vanasse filmi, sellisesse, kus inimesed joovad võõrastetoas teed. Luksuslikul põrandakattel ilutses kuldse mustriga kitsas vaip, mis kulges üle terve halli. Siin-seal seintel rippusid vanaaegse väljanägemisega maalid, kujutades sajanditetaguseid inimesi nii uhkeis rõivais, et minu kleidid tundusid nende kõrval odavate ja tavalistena. Ruumi valgustasid tillukesed lühtrid, mis olid laes iga kahe meetri tagant. Pisarakujulised kristallid peegeldasid valgust, paisates seintele pisikesi vikerkaarevärvilisi täppe. Vahtisin pärani silmi, võlutud sädelusest ja värvidemängust, ilmselt sellepärast ei pannudki ma tähele veel üht kuju.
„Mida sa teed?“
Nathani kalk hääl tõi mu kristallide imetlemise juurest tagasi maa peale. Ta oli seisnud, toetudes seinale minu ukse vastas ja ajas end meid nähes otsekohe sirgu. Tal oli seesama strigoile omane julm ilme, mida ma vahetevahel nägin ka Dimitri näol, ükskõik kui võluv ja lahke ta mõnikord ka välja ei näinud.
Dimitri kangestus ja võttis kaitseasendi. „Ma viin ta jalutama.“ See kõlas, nagu ta oleks koerast rääkinud, kuid mu hirm Nathani ees ületas solvumise.
„See ei ole lubatud,“ ütles Nathan. „Juba see on halb, et ta ikka veel siin on. Galina käskis sul ta luku taga hoida. Meil ei ole vaja, et üks metsik dampiir siin ringi jookseb.“
Dimitri viipas minu poole. „Kas ta näeb välja, nagu ähvardaks meid?“
Nathani pilk pöördus minule. Ma ei ole päris kindel, mida ta nägi. Enda arvates ma ei näinud teistsugune välja, kuid ta huuled kõverdusid tillukeses irves, mis kadus kohe, kui ta Dimitri poole tagasi pöördus. „Ei, aga mul kästi seda ust valvata ja ma ei kavatse sinu ekskursioonide pärast jamasse sattuda.“
„Ma ajan ise asja Galinaga korda. Ütlen kõigile, et sain sinust jagu.“ Dimitri naeratas kihvu irevile ajades. „Seda pole tal ju väga raske uskuma jääda.“
Pilk, mille Nathan Dimitrile heitis, sundis mind alateadlikult taganema, kuni põrkusin vastu seina. „Sa oled nii ennasttäis. Ma ei äratanud sind selleks, et sa võiksid siin peremehetseda. Tegin seda selleks, et saaksime kasutada sinu jõudu ja teadmisi. Sina peaksid minule alluma.“
Dimitri kehitas õlgu. Mul käest kinni võttes hakkas ta ümber pöörduma. „Pole minu süü, kui sa pole piisavalt tugev, et mind selleks sundida.“
Sel hetkel tormas Nathan Dimitrile kallale. Dimitri reageeris rünnakule nii kiiresti, et ma teadsin, et ta oli seda oodanud. Ta lasi mu käe kohe lahti, pöördus ja haaras Nathanist ning heitis teise strigoi vastu seina. Nathan tõusis kiiresti – sedasorti hoop temasugust ei kohuta –, kuid Dimitri oli valmis. Ta lõi Nathanile vastu nina – ühe, teise ja siis veel kolmandatki korda, kõik hoobid maandusid üksteise järel kiiresti. Nathan kukkus, nägu verine. Dimitri andis talle tugeva jalahoobi ja kummardus ta kohale. „Ma ütlesin, et ajan Galinaga ise asjad korda. Aga suur tänu, et muretsesid.“
Dimitri pöördus taas minekule, tundes ilmselt, et rohkem rünnakuid ei tule. Ei tulnudki. Talle järgnedes heitsin kiire pilgu üle õla sinnapoole, kus Nathan istus põrandal. Tema pilk oleks võinud tappa, kui ta Dimitrit põrnitses, ja olin täiesti kindel, et polnud varem nii tulist vihkamist täis pilku näinud – vähemalt selle hetkeni, mil ta minu poole vaatas. Tõmbusin üle kere külmaks ja komistasin, et Dimitriga sammu pidada.
Nathani hääl saatis meid. „Te ei ole väljaspool hädaohtu! Mitte kumbki teist. Ta on toit, Belikov. Toit.“
Dimitri pigistas tugevasti mu kätt ja kiirendas sammu. Tundsin temast õhkuvat raevu ja äkitselt ma polnud enam kindel, keda peaksin rohkem kartma: Nathanit või Dimitrit. Dimitri on karm kutt, olgu elusa või ebasurnuna. Olin varasematel aegadel näinud, kuidas ta hirmu ja kõhkluseta vaenlasi ründas. Ta oli alati olnud suurepärane, käitunud täpselt nii vapralt, nagu ma tema perekonnale jutustasin. Aga nondel juhtudel oli tal alati olnud võitluseks õigustatud põhjus – enamasti enesekaitse. Ent tema praegune vastasseis Nathaniga oli hõlmanud endas palju enamat. See oli olnud ülemvõimu kehtestamine ja võimalus verd valada. Paistis, et Dimitri nautis seda. Mis siis, kui ta otsustab mind samamoodi rünnata? Mis siis, kui minu pidev keeldumine tõukab teda piinamiseni ja ta teeb mulle nii kaua haiget, kuni ma nõustun?
„Nathan ajab mulle hirmu nahka,“ ütlesin, tahtmata Dimitrile näidata, et ka tema ajab mulle hirmu peale. Tundsin end nõrga ja täiesti kaitsetuna, mida ei juhtunud just tihti. Tavaliselt olin valmis kõiksugusteks väljakutseteks, ükskõik kui meeleheitlikud need ka polnud.
„Ta ei puuduta sind,“ lausus Dimitri karedalt. „Sul pole vaja millegi pärast muretseda.“
Jõudsime trepini. Mõne sammu järel oli selge, et ma ei suuda nelja trepivahet käia. Kui tema hammustustest tekkinud uimane tardumus kõrvale heita, nõrgestas mind ka sage verekaotus, võttes oma osa. Sõnagi lausumata haaras Dimitri mu sülle ja kandis pingutuseta alla ning kui olime jõudnud trepimademele, pani mu õrnalt maha.
Häärberi peakorrusel valitses samasugune rikkus nagu ülemise korruse hallis. Sissekäigu kohal oli tohutu võlvlagi keeruka lühtriga, mis muutis seninähtud lühtrid kääbusteks. Meie vastas olid külluslikult kaunistatud kahepoolsed vitraažklaasiga uksed. Ent meie vastas oli veel üks strigoi, toolil istuv mees, kes ilmselt pidas vahti. Tema kõrval oli seina sees nuppude ja välkuvate tulukestega paneel. Moodne turvasüsteem vanaaegses sarmikas ümbruses. Meie lähenedes tõmbus ta jäigaks ja alguses arvasin, et see oli loomulik kaitsjavaist – kuni nägin ta nägu. See oli sama strigoi, keda olin Novosibirskis esimesel ööl piinanud, seesama, kelle olin saatnud Dimitrile teatama, et ma otsin teda. Ta huuled kõverdusid veidi, kui ta mulle silma vaatas.
„Rose Hathaway,“ sõnas ta. „Ma mäletan su nime – täpselt, nagu sa käskisid.“
Rohkem ta ei lisanud, kuid möödudes haarasin Dimitril käest tugevamini kinni. Strigoi pilk ei lahkunud minult, kuni olime väljas ja sulgesime enda järel ukse.
„Ta tahab mind tappa,“ ütlesin Dimitrile.
„Kõk strigoid tahavad sind tappa,“ vastas Dimitri.
„Tema tahab seda tõsiselt… ma piinasin teda.“
„Ma tean. Ta on sellest saati põlu all ja kaotas siin osaliselt ka oma staatuse.“
„Sellest mul
