sellele hammustusele. See oli taevalik.
„Las ma vaatan su kaela,“ ütles ta ükskord.
Lamasime koos nagu tavaliselt. Mina olin oma poolel ja tema oli surunud end vastu mu selga, üks käsi üle mu piha. Veeretasin end ringi ja lükkasin juuksed kaelalt ja rindadelt. Täna oli mul seljas meresinine õlapaeltega rannakleit, mis oli õmmeldud kergest, liibuvast riidest.
„Juba?“ küsisin. Tavaliselt ta hammustas mind külastuse lõpus. Kuigi osa minust seda igatses ja ootas, et saaks taas tunda seda ülendatud meeleolu, nautisin omamoodi sellele eelnenud hetki. Sel hetkel oli endorfiinitase mu kehas kõige madalamal tasemel, seetõttu õnnestus mul mingil moel siiski vestelda. Me rääkisime võitlustest, milles olime osalenud, või elust, mida ta meile ette kujutas, kui ma olen strigoi. Ei midagi sentimentaalset, kuid sellegipoolest mõnus.
Nüüd valmistusin hammustuseks, kergitades end ootuses. Minu üllatuseks ta ei kummardunud ega löönud hambaid mu kaela. Ta pani käe taskusse ja võttis välja kaelakee. See võis olla valgest kullast või plaatinast – mul polnud nii palju teadmisi, et neid eristada – ja sellel oli kolm tumesinist veeranddollarilise mündi suurust safiiri. Sel nädalal oli ta mulle toonud palju ehteid ja võisin vanduda, et iga järgmine oli eelmisest ilusam.
Imetlesin hämmastunult kaelakee ilu ja seda, kuidas sinised kivid sädelesid valguse käes. Ta pani kee mulle kaela ja kinnitas selle. Libistanud sõrmedega üle kee serva, ta noogutas heakskiitvalt.
„Kaunis.“ Dimitri sõrmed liikusid mu õlapaelale. Ta lükkas käe selle alla ja naudinguvõdin kandus üle mu naha. „See sobib sulle.“
Naeratasin. Vanasti ei toonud ta mulle peaaegu kunagi kingitusi. Tal polnud selleks võimalusi ja ega ma neid tahtnudki. Nüüd pimestasid mind kingitused, mida ta tõi pea igal külastusel.
„Kust sa selle said?“ pärisin. Metall oli mu kuumaval nahal külm, kuid pooltki mitte nii külm kui Dimitri sõrmed.
Ta naeratas salakavalalt. „Mul on oma allikad.“
Mõnikord läbistas seda hägu, milles elasin, noomiv hääl mu peas, mis ütles, et olin seotud vampiirist gangsteriga. Hoiatused suruti otsekohe alla ja vajusin tagasi unenäolisse olekusse. Kuidas saaksin ärrituda, kui kaelakee on nii ilus? Äkki torkas mulle pähe midagi naljakat.
„Sa oled täpselt nagu Abe.“
„Kes?“
„Üks mees, kellega ma tutvusin. Abe Mazur. Ta on vist maffiapealik… ta jälitas mind kogu aeg.“
Dimitri kangestus. „Abe Mazur jälitas sind?“
Mulle ei meeldinud tema näole ilmunud sünge ilme. „Jah. Mis siis?“
„Miks? Mida ta sinust tahtis?“
„Ei tea. Ta muudkui päris, miks ma Venemaal olen, aga lõpuks loobus ja tahtis lihtsalt, et ma lahkuksin. Arvasin, et keegi kodust palkas ta mind otsima.“
„Ma ei taha, et sa kusagil Abe Mazuri lähedusse satuksid. Ta on ohtlik.“ Dimitri oli vihane ja ma vihkasin seda. Hetk hiljem raev vaibus ja ta libistas uuesti sõrmedega üle mu käsivarre, lükates õlapaela allapoole. „Kui sa oled äratatud, ei kujuta sellised inimesed enam ohtu.“
Kusagil kaugemas ajusopis tekkis mõte, kas Dimitril äkki ei olnud vastuseid sellele, mida ma Abe’i kohta teada tahtsin, nimelt, millega Abe tegeles. Kuid Abe’ist rääkimine oli Dimitri rööpast välja viinud ja tõmbusin kiiresti teemat vahetades tagasi.
„Mida sa täna tegid?“ küsisin, üllatunud oma võimest tühjast-tähjast juttu teha. Endorfiinide ja Dimitri puudutuste tõttu oli mul raske end selgelt väljendada.
„Täitsin Galina antud ülesandeid. Toitusin.“
Toitus. Ohver. Kortsutasin kulme. See polnud vastikus, mis minus pead tõstis… pigem armukadedus.
„Kas sa jood nendelt… lõbu pärast?“
Ta rändas huultega üle mu kaela, ta hambad õrritasid nahka, kuid ta ei hammustanud. Ahmisin õhku ja surusin end talle lähemale.
„Ei, Roza. Nad on toit, muud midagi. See on ruttu läbi. Sina oled ainuke, kes mulle rõõmu valmistab.“
Tundsin ülbet rahulolu ja too ärritav sisehääl teatas, et see oli uskumatult haige ja väärastunud arvamus. Ma lootsin, et ta hammustab mind peatselt. See pani tavaliselt mu sisehäälel suu kinni.
Sirutasin käe ja puudutasin ta nägu, siis lükkasin käe läbi ta ilusate, siidiste juuste, mida olin alati armastanud. „Sa tahad kogu aeg mind äratada… aga me ei saa siis seda enam teha. Strigoid ei joo üksteiselt, eks ole?“
„Ei,“ oli Dimitri nõus. „Aga asi on seda väärt. Me suudame nii palju enam korda saata…“
Ta jättis sõnad „palju enam“ kujutlusvõime hooleks ja mõnus värin läbistas mu keha. Suudlused ja verevõtmine olid joovastavad, ent oli päevi, mil ihaldasin… ah, enamat. Niimoodi teineteise embuses lebades tulid mälestused meie ainsast armuööst mind kummitama ja sageli igatsesin seda korrata. Ei tea, mis põhjusel, aga ta ei nõudnud kunagi seksi, ükskõik kui kirglikuks olukord muutus. Ma polnud kindel, kas ta kasutas seda peibutusena minu pööramiseks või siis oli dampiiri ja strigoi vahel mingi sobimatus. Kas elav ja surnu saavad seda teha? Kunagi oleksin leidnud seksi strigoiga jube vastiku olevat. Nüüd… ma enam nii palju olukorra keerukusele ei mõelnud.
Ehkki Dimitri ei üritanud seksida, õrritas ta siiski mind hellitustega, puudutades mu reisi ja rindu ning teisi ohtlikke kohti. Lisaks meenutas ta mulle seda esimese korra tunnet, kui hämmastav see oli, kuidas olid meie kehad tundunud teineteise vastas… Ent tema jutt nendest asjadest oli pigem pilklik kui armastav.
Poolselgetel hetkedel mõtlesin tõsiselt, kui imelik see oli, et ma ei olnud veel nõustunud strigoiks pöörduma. Endorfiiniudu sundis mind nõustuma peaaegu kõige muuga, mida ta tahtis. Olin rõõmuga nõus ennast tema jaoks üles lööma, jääma siia kuldsesse puuri ja leppima sellega, et ta võtab iga paari päeva tagant ohvri. Ometi ei suutnud ma isegi kõige hägusematel hetkedel nõustuda pöördumisega, isegi siis mitte, kui ihaldasin Dimitrit kogu hingest. Mingi sisemine sundus minus keeldus järele andmast. Enamasti ei pannud ta mu keeldumist millekski, võttes seda naljana. Kuid vahetevahel nägin keeldumishetkel ta silmis vihavälgatust. Need hetked kohutasid mind.
„Siit see nüüd tulebki,“ narritasin teda. „Reklaam. Igavene elu. Võitmatu. Mitte miski ei saa meile vastu.“
„See ei ole nali,“ sõnas ta. Ups. Minu kergemeelsus oli kalkuse ta ilmesse tagasi toonud. Iha ja armastus, mida olin äsja näinud, purunesid miljoniks killuks ja haihtusid. Käed, mis alles äsja olid mind hellitanud, haarasid äkki mul randmeist ja surusid mu paigale, kui ta lähemale kummardus. „Me ei saa niimoodi igavesti olla. Sa ei saa siia igaveseks jääda.“
Ohoo, ütles sisehääl. Ole ettevaatlik. See ei kõla hästi. Ta tegi mulle haiget ja ma pidin tahtmatult mõtlema, kas see oli meelega või ta lihtsalt ei suutnud vägivaldsust alla suruda.
Kui ta mu lõpuks vabastas, panin käe ta kaela ümber ja püüdsin teda suudelda. „Kas me võiksime sellest hiljem rääkida?“ Meie huuled kohtusid, tuli lõi lõkkele ja kiresööst voogas minust läbi. Sain aru, et ka Dimitri vastas samasuguse kirega, ent vaid mõne hetke pärast tõmbus ta eemale. Kalk ärritus ei olnud ta näolt kadunud.
„Tule,“
