kuni sa üles ärkad,“ ütles ta, vaevumata ümber pöörama. Ta oli nii kindel minu võimetuses talle häda teha – nagu ta pidigi olema.
„Tundub igavavõitu.“
Astusin elutuppa, liikusin temast võimalikult kaugele ja nõjatusin vastu seina. Panin käsivarred rinnal risti, leides tähtsusetust kaitseasendist lohutust.
„Mitte nii väga igav. Mul oli seltsi.“
Ta heitis pilgu minu poole ja tõstis raamatu üles. Vestern. See vist šokeeris mind sama palju kui tema muutunud välimus. Selles kõiges oli midagi nii… normaalset. Vesternid olid talle juba dampiirina meeldinud, ja ma olin teda tihti nöökinud, et ta tahab olla kauboi. Millegipärast olin arvanud, et see hobi kadus tema pöördumisel strigoiks. Ebamõistlikult lootusrikkana uurisin ta nägu, otsekui võiksin näha mingit põhjalikku muutust − ehk ta on minu magamise ajal muutunud selliseks nagu varem. Ehk oli viimane poolteist kuud unenägu.
Ei, seda mitte. Mulle vaatasid vastu punased silmad ja kalk ilme. Mu lootused purunesid.
„Sa magasid kaua,“ lisas ta. Söandasin heita kiire pilgu aknast välja. Täiesti pime. Oli öö. Kurat. Olin tahtnud jõudu kogudes ainult kaks tundi magada. „Ja sa sõid.“
Lõbus alatoon ta hääles käis mulle närvidele. „Jah, noh, ma ei suuda tšillipiprast keelduda. Mida sa tahad?“
Ta torkas järjehoidja raamatu vahele ning pani raamatu lauale. „Sind vaadata.“
„Tõesti? Ja mina arvasin, et su ainuke eesmärk on muuta mind elavaks surnuks.“
Dimitri ei tunnistanud seda, mis oli pisut nörritav. Ma vihkasin, kui mu sõnu ignoreeriti. Selle asemel püüdis ta mind istuma sundida.
„Kas sa pole juba seismisest väsinud?“
„Ma ärkasin äsja. Pealegi, kui ma jaksan terve tunni mööblit loopida, mis rasket saab siis seismises olla.“
Ma ei teadnud, miks ma pildusin oma tavapäraseid vaimukusi. Ausalt, arvestades olukorda, oleksin pidanud teda eirama. Oleksin pidanud vait olema ja mitte tema mängu kaasa tegema. Ilmselt lootsin, et kui naljatan nagu vanasti, saan mingi vastuse endiselt Dimitrilt. Surusin ohke alla. Juba jälle olin unustanud Dimitri enda õpetused. Strigoid ei ole needsamad, kes nad inimestena olid.
„Istumises ei ole ka midagi rasket,“ vastas ta. „Ma ütlesin sulle juba enne – ma ei tee sulle haiget.“
„„Haiget tegema“ on subjektiivne määratlus.“ Äkitselt otsustasin näida kartmatuna, astusin lähemale ja istusin tugitooli tema vastas. „Kas oled nüüd õnnelik?“
Dimitri kallutas pead ja mõned pruunid juuksesalgud pääsesid kuklasse seotud hobusesabast valla. “Sa jääd ikka kauniks, isegi magades ja võideldes.“ Ta pilk vilksas riidehunniku poole, mille olin põrandale virutanud. „Kas nendest ei meeldinud sulle midagi?“
„Ma ei ole siin selleks, et sulle moešõud etendada. Moekunstnike loominguga sa mind strigoiklubisse astuma ei meelita.“
Ta puuris mind pika, läbitungiva pilguga. „Miks sa mind ei usalda?“
Vaatasin vastu, ainult et minu pilk oli üksainus uskmatus. „Kuidas sa võid seda küsida? Sa röövisid mu. Sa tapad süütuid inimesi, et hinges püsida. Sa ei ole enam endine.“
„Ma ütlesin sulle, ma olen parem. Ja mis süütutesse inimestesse puutub…“ Ta kehitas õlgu. „Mitte keegi ei ole üdini süütu. Pealegi, maailm koosneb kiskjatest ja saakloomadest. Tugevad võidavad nõrgemaid. See on osa loodusseadusest. Kui ma õigesti mäletan, siis kunagi sa ju uskusid seda.“
Pöörasin pilgu kõrvale. Koolis olles oli bioloogia olnud mu lemmikaine nendest, mis ei puudutanud kaitsjatööd. Mulle meeldis lugeda loomade käitumisest, tugevate ellujäämisest. Dimitri oli olnud minu jaoks alfamees, tugevaim kõigist teistest võistlejaist.
„See on midagi muud,“ vastasin.
„Aga mitte sel moel, nagu sina arvad. Miks peaks vere joomine sulle nii veider tunduma? Sa oled näinud moroisid verd joomas. Sa oled ise lasknud endalt verd juua.“
Ma võpatasin, tahtmata mõelda sellele, kuidas olin lubanud Lissal endast juua, kui me inimeste seas elasime. Päris kindlasti ei tahtnud ma mõelda endorfiinisööstule, mis sellega kaasnes, ega sellele, kuidas minust oleks äärepealt sõltlane saanud.
„Moroid ei tapa.“
„Nad ei tea, millest nad ilma jäävad. See on uskumatu tunne,“ ohkas Dimitri. Ta sulges hetkeks silmad, siis avas taas. „Juua teise verd… jälgida, kuidas elu temast kaob ja tunda, kuidas see sinu sisse voolab… see oli maailma parim kogemus.“
Mu iiveldus kasvas, kuulates teda rääkimas teiste tapmisest. „See on haige ja vale.“
See juhtus nii kiiresti, et mul polnud aega reageerida. Dimitri kargas püsti ja haaras minust kinni, ta tõmbas mu enda vastu ja lükkas diivanile pikali. Hoides mul ühe käega ümbert kinni, asetus ta nii, et oli pooleldi mu kõrval ja poole kehaga mu peal. Olin liiga rabatud, et liigutada.
„Ei ole. Ja selles suhtes peadki sa mind usaldama. Sulle hakkab see meeldima. Ma tahan sinuga olla, Rose. Tõeliselt sinuga olla. Me oleme vabad reeglitest, mida teised on meile peale surunud. Me võime nüüd olla koos – tugevamatest tugevamad, me võtame kõike, mida tahame. Pikapeale võime saada sama tugevaks kui Galina. Me saaksime endale just sellise koha nagu see siin, päris endale.“
Tema paljas nahk oli külm, kuid ülejäänud keha mu vastas tundus soe. Nii lähedalt oli näha, kuidas ta silmad sõna otseses mõttes hiilgasid punaselt, ja kui ta rääkis, nägin ta suus kihvu. Olin harjunud moroide kihvadega, kuid temal tundusid need… jälgid. Mängisin üürikest aega mõttega end lahti rabelda, kuid heitsin selle kohe kõrvale. Kui Dimitri ikka tahab mind kinni hoida, siis ei ole mul sellest pääsu.
„Ma ei taha midagi sellist,“ ütlesin.
„Kas sa mind ei tahagi?“ küsis ta õela naeratusega. „Kunagi sa ju tahtsid.“
„Ei,“ vastasin, teades, et valetan.
„Mida sa siis tahad? Tagasi akadeemiasse minna? Teenida moroisid, kes saadavad su pikemalt mõtlemata hädaohtu? Kui sa tahad seda elu, miks sa siis siia tulid?“
„Ma tulin sind vabastama.“
„Ma olengi vaba,“ vastas ta. „Ja kui sa tõepoolest kavatsesid mu tappa, siis sa oleksid seda ka teinud.“ Ta kergitas end veidi, toetades näo mu kaela juurde. „Sa ei suutnud.“
„Ma keerasin nässu. Seda ei juhtu enam.“
„Oletame, et see on tõsi. Oletame, et sa saad mu nüüd tappa. Oletame, et sul õnnestub isegi põgeneda? Kas sa lähed tagasi Lissa juurde ja lased tal vaimuväe pimedust endasse suunata?“
„Ma ei tea,“ vastasin jäigalt. Ja see oli tõsi. Minu plaanid polnud tema leidmisest kaugemale läinud.
„See neelab su endasse, kas tead. Niikaua, kuni ta kasutab oma vaimuväge, võid olla nii kaugel kui tahes, sa tunned ikka selle kõrvalmõjusid. Vähemalt nii kaua, kuni ta on elus.“
Tõmbusin ta käte vahel kangeks ja pöörasin näo kõrvale. „Mida
