et kõigepealt peame meie siin ühte noortegruppi houstima ja pärast saame meie ise neile külla sõita.”
“Lahe. Huvitab küll tegelikult. Mida ma tegema peaksin, et kampa saada?”
“No meil on miskid kontaktid ühe Rumeenia grupiga juba olemas, peaksime ainult üritusele miski teema mõtlema ja Euroopa Noorte rahad taha saama ja…”
Kerli läheb aina ülemeelikumaks ja galopeerib läbi klassi.
“Ja täna on National Geographicus haruldane hiidpersega nokkloom,” hüüab ta üle klassi, kui on meie laua juurde jõudnud. “Hiidpersega nokkloom on selle poolest väga tuntud, et kui talle üks kõva laks piki tagusmenti anda, siis ta kiunatab fantastilise häälega!”
Kairi ei saa aru või ei taha aru saada, mis toimub, ja ta proovib oma teemaga jätkata.
“No igal juhul, helistan sulle pärast ja lepime midagi kokku.”
Ja siis see tuleb – see, mida ma Kerlist kartsin, kuid ei suutnud uskuda. Ta lööbki Kairit täie hooga piki perset, nii et vaeseke kiljatab üle klassi. Marileen hullub naerust. Eeva ja nii mõningad teisedki on hämmingus, sest ilmselt oli see ka nende jaoks liialt labane trikk.
“Mis sul viga on?” küsib Kairi Kerlilt.
“Sorry, ma proovin siin lihtsalt loodussaadet teha. Äkki ütlete paar sõna mikrisse?” Kerli pistab Kairile nähtamatu mikrofoni nina alla: “Kas te paljunete suguliselt või vetatiivselt?”
Marileen on näost punane ja väänleb naerust. Ma ei oska selle groteskse olukorraga midagi teha. Mul on nii piinlik ja häbi, tahaksin multivitamiinitabletina vees lahustuda.
“Kerli, äkki võtad veits tagasi?” lausun vaikselt.
Ta peabki tagasi võtma, sest Koor jõuab klassi ja ka Kairi peab oma tundi minema. Panen endale käe kõrva juurde, näitamaks, et helistan talle hiljem.
Kerli ja Marileen ja Liisa ja Kairi ja mina ja… Me oleme ju kõik inimesed. Noored seitsmeteistaastased inimesed. Kui ma kuulen Kerlit midagi tunnis arutlemas, jätab ta alati väga intelligentse mulje, ta on piisavalt tark, et nii mõnelegi Helteri-sugusele õpetajale teadmiste poolest ära teha, ja õpetajaid ajab see vahel väga närvi. Ma ei saa aru, miks selline võimekas tüdruk teisi inimesi niiviisi enda ego upitamiseks jalge alla trambib.
Tal, nagu minul ja Kairilgi, on ju tunded ja väärikus ja ma ei mõista, kuidas mõni võtab sellise jultumuse nende otsas tantsida ja tolatseda. Sellisel nutikal tüdrukul peaks olema piisav empaatiavõime, et aru saada, mis tunne on saada niiviisi naeruvääristatud. Kui temaga sellest rääkida? Tõmmata ta kuskile koridorinurka ja aru pärida? Arvatavasti vastaks ta lihtsalt “Me tegime ju ainult nalja”, nagu klassi bully’d seda tavaliselt teevad.
Mis seda noorsoovahetust puudutab, siis helistasin Kairile pärast tunde, vabandasin Kerli pärast – nagu see oleks minu asi vabandada – ja leppisime järgmiseks reedeks tema pool sleepover’i kokku.
-8
Jõuan võimlasse taas kord kaks minutit hiljem, kui võiksin, ja kaalun sügavalt võimalust hakata varasema bussiga kooli tulema. Aga et kool läheb iga päevaga aina rõvedamaks, ei tundu enne tundide algust klassis konutamine sugugi ahvatlev. Ka viis minutit vähem seda piina on viis minutit vähem. Seda piina. Kutid mängivad juba korvpalli ja mu kahemeetrine vuntsidega kehalise õpetaja määrab mind Raimo ja Mihkliga samasse meeskonda. Bäng! Kohe, kui platsile astun, söödab Mihkel mulle palli, püüan selle kobalt käsi jõnksutades kinni ja söödan ebaledes Raimole edasi, sest midagi paremat ei oska ma sellega teha.
“Türa, kardad seda palli või?” hüüab Mihkel.
“Jah.” Ja ma ei valeta.
Mäng läheb edasi. Proovin viia kontakti palliga miinimumini ja hoida õigest action’ist eemale. Aeg venib. Aeg venib. Aeg venib. Kossu mängides või õigemini käed pikalt üleval teiste sabas joostes möödub aeg koeraminutites.
Põrgatus.
Põrgatus.
Põrgatus.
Sööt.
Sööt.
Pealevise.
Põrgatus.
Põrgatus.
Sööt.
Vile.
See kume heli, mida korvpall vastu võimla põrandat põrgatades tekitab, tossude krigin ja üksikud võimlakajased fraasid, mida poisid üksteisele hüüavad. Huh.
Põrgatus.
Sööt.
Põrgatus.
Põrgatus.
Tahan, et see tund juba lõppeks.
Palun lõppe juba.
Põrgatus.
Mihkel otsib taas, kellele palli sööta. Olen vaba ja tõstan selle mängu kohaselt käed, et talle märku anda, kuigi mul tegelikult ei ole mitte mingit soovi oranži kera enda kätte saada. Ometi maandub pall jälle minu kobade kämmalde vahele ning kuigi proovin teha põrgatades paar sammu, löön palliga hoopis piki iseenese põlve ja pall veereb auti. Raisk!
“Mis tegid muidu just?” karjub Mihkel. Rahu, poiss, rahu. Kehitan õlgu ja muigan nagu idioot kunagi.
“Koomik on see uus poiss! Koomik, ma ütlen!” hüüab Karmo.
“Äkki on see ka tema lokkavast ebapopulaarsusest tingitud?” hüüab keegi.
Hei, sõbrad, ma olen siin! Ma kuulen teid. Ei ole sobilik teisi taga rääkida, kui nad ise samal ajal kohal on. Teesklen, et see teeb mullegi nalja. Tegelikult ei tee. Koju tahan.
Freibach märkab mu kobadust, nopib mind mängust välja ja paneb mind üksi korvi alla kossuharjutusi tegema. Pursin, põrgatan, loobin korvi ja rahmeldan seal tunni lõpuni ega saa öelda, et oleksin selle aja jooksul osavamaks muutunud – mu korvpallikäsitsemisoskus põhineb siiski juhuslikul õnnel või selle puudumisel – aga eelistan igal juhul üksi jändamist enesealandamisele võistkondlikus mängus.
“Nussid selle Reelikaga või?” küsib Karmo riietusruumis pükse jalast ära kiskudes. Kohe järgneb poiste naerukõmin.
“Ei, tänan küsimast, aga sina?” vastan lollile küsimusele sama lollilt.
“Ma ütlesin, et ta on koomik ju…” ütleb seepeale Karmo. Kui muidu võiks seda lauset isegi komplimendina võtta, siis kahjuks ei olnud selle praeguses intonatsioonis üldse mitte positiivset kõla.
Meil on neis pisikestes umbsetes riietusruumides vaid kaks nirisevat dušši ja kuigi ma peaksin tänama õnne, et meie klassis on nii vähe poisse, võtab järjekorras passimine siiski jube kaua aega.
Hämmastavalt rütmistatud on see riietusruumi maailm: keegi juhtoinastest teeb nilbe nalja, teised lambad kostavad selle peale ha-ha-haa, siis on paus, siis teeb keegi jälle nalja, teised seepeale ha-ha-haa, siis on jälle paus ja nii sellises 1-2-3, 2-2-3 rütmis, kuni kõigil riided vahetatud. Mina ja Karmo oleme
