ja nagu tavaliselt, kütan üle tühermaa shortcut’ides bussi peale joosta. Olen juba mõnda aega uues koolis käinud ja pole veel kordagi nii olnud, et ma ei peaks viimse jõuvaruni pingutades bussi peale liduma. Nii ka täna. Õnneks on jooksmine ainus spordiala, milles ma tõesti tugev olen. Ilmselt võlgnen kiired jalad oma Nõukogude Liidu meistersprinterist emale, sest olen bussile jõudnud ka siis, kui näib, et kaheksarattalisel on esialgu edumaa. Jõuan hingeldades bussi ja auran nagu tavaliselt. Nõjatun vastu härmas ust ja vaatan teisi väsinud nägusid selles parasvöötme teisipäeva pimedas hommikus.
Igal kooliminemise hommikul on oma maik, aga tänane on neist kõige mõrudam. Kuidas ma klassile nüüd otsa vaatan? Teesklen, nagu poleks midagi juhtunud – nad raisad ju nägid ka, et ma lugesin seda paberit ja lasin seepeale koolist jalga. Võtan äkki asja ise teemaks? Et “hei, ahvid, miks te mind siis ei salli?”. See ei tundu just mõistlik.
Väljun bussist Hobujaama peatuses ja alustan sörkjooksu koolimaja poole.
Mulle on mõned näod, kes igal hommikul tänaval vastu tulevad, juba tuttavad. Bussis on alati üks ilus lokkis juustega neiu, kes meenutab oma cool’i ja samas naljaka olemisega väga peategelase prutat “That 70’s Show’st”. Mere puiesteel tuleb McDonalds’ist ostetud kohviga vastu pikk ilusa roosa mantliga naine, Saiakangis kaks tuustis juustega hipinohikut, Laia tänava nurgal tüse halva näonahaga mulatitar, ja järgmise nurga taga ongi juba mu kool. Huvitav, kas need inimesed on hakanud mind ka argihommikuti neist kohtadest läbi jooksmas märkama?
Jõuan koolitrepile kakskümmend neli sekundit pärast tunnikella kõlamist ja õppealajuhataja paneb mu nime kenasti hilinejate nimekirja. Perse!
Astun hingeldades bioloogiaklassi ja istun esipinki oma kohale. Keegi ei pööra mulle oluliselt tähelepanu. Tegelikult vist ei lähe see aastaraamat kellelegi nii palju korda kui mulle ja ma ei usu, et mu vastu nüüd lausa mingi vandenõu oleks korraldatud… Ma ei tea… Küllap see läheb mööda ja kõik saab korda, ise ma seda teemat igatahes üles ei tõsta.
Tunni teemaks on meil aga paljunemine. Noor, ilmselt äsja ülikooli lõpetanud emotsioonitu inimmärkmepaber lööb õpiku lahti – just sellesama, mis meie kõigi ees laual on – ja hakkab sealt maha lugema.
“Paljunemine – üldine eluavaldus, mille eesmärk on järglaste taastootmine liigi säilitamiseks. Paljunemine jaguneb: a) suguline, b) mittesuguline (vetatiivne ja eoseline). Vetatiivne paljunemine jaguneb kaheks…”
“Milleks see mittesuguline paljunemine jaguneb?” küsib Kerli kulme kergitades. Neiu Helter otsib õpikust selle koha uuesti üles: “Vetatiivseks ja eoseliseks.”
“Mis see vetatiivne tähendab?”
Helter laseb silmadega üle lehe: “Kohe jõuame selleni.”
“Kas see vegetatiivne ei peaks olema?” küsib Kerli. “Et äkki on nagu kirjaviga või midagi.”
Helter on segaduses ja kimbatuses. Kõik tema teadmised põhinevad just sellel õpikul ja nüüd, kus süsteemis näib olevat viga, on rong rööbastelt maha jooksnud. Ta proovib enda õigustuseks leida mõnda sobivat lõiku, kuid pärast paariminutilist vaikust ning paanilist lehitsemist ja silmadega edasi-tagasi üle õpikulehtede liikumist otsustab Helter lihtsalt rongi uuesti mööda samu rappa läinud rööpaid liikuma lükata.
“Vetatiivne paljunemine jaguneb kaheks: 1) lähtuvalt ühest rakust võib jagunemine olla: a) mitootiline (iseloomulik eukarüootidele) – jaguneb mitoosi teel…”
Ma ei tea, miks meil sellist õpetajat vaja on. Kui tegu oleks pimedate kooliga, siis oleks ta lastele õpikut ette lugema muidugi igati tänuväärne tegelane, aga iga tund seda tuima kuuldemängu kuulata on lihtsalt liig. Ja kui mõnel meist ka tärkab mingi teema vastu piisav huvi, et esitada mõni lisaküsimus millegi kohta, mida õpikus pole, lööb Helter lihtsalt silmad maha ja teeskleb, et ei kuulnud seda.
“Kas ma võin siia istuda?” küsin Raimolt mata klassis ja viskan pilgu toolile, kus tavaliselt istub Mihkel, millel aga hetkel lebab Raimo täissoditud Adidase seljakott.
“Ääääääää, ma ei tea…” ebaleb Raimo ja otsib silmadega abi. “Seal ees on ka ju vabu kohti.”
“Ma tean, ma lihtsalt vahelduse mõttes ei taha kogu aeg õpetaja laua vastas istuda,” ütlen talle.
“Mihkel võib ka veel kooli tulla.” Jumal hoia, ega ma pidalitõbine pole!
“Niiviisi enne eelviimast tundi?”
“Kunagi ju ei tea…”
“Tal on gripp ju?”
Raimo on vait ja hakkab süvenenult enda kotist otsima midagi, mida seal kindlasti ei ole.
“Selge!”
Rohkem selgemaks ei tasu seda mulle enam teha, kaks äraütlemist on piisav, näitamaks, et ta kindlasti ei soovi mu seltskonda. Lähen istun Koore laua vastu, nagu tavaliselt. Raudselt tuleb Mihkel täna pärast kolmandat tundi gripisena kooli. Raudselt tuleb. Kunagi ju ei tea, igaks juhuks hoiame talle kohta. Raimo on nii muheda ja sooja olemisega, kurb, et tallegi on mu positsioon selgeks tehtud.
Istun maha, avan oma kulunud siniste kaantega vihiku ja proovin poolikut kodutööd lõpetada. OK, on antud funktsioon
Tüdrukud on jälle ülemeelikud ja jauravad higistena klassi ees. Kerli on Marileenu enda haardesse saanud ja proovib vägisi ta pikki kastanpruune juukseid tupeerida.
“Ei suru seda sitast kammi mu juustesse!” kisendab Marileen Kerli kaenla alt.
“Sa ei tea, mis sulle hea on! Kes see tahaks sellist lameda soenguga tšikki kosida? Kaheksakümnendad on tagasi.”
“Ma tapan ära su!” suudab Marileen läbi naeru hüüda, kui kamm ta juustesse kinni jääb ja Kerli haardest lahti rabeleb.
“Poolfabrikaat oled!” hüüab Kerli Marileenule järele, kes läheb kraanikausi juurde oma soengut korrastama.
Vastus: f’(27) = 18
On vist kaheksateist. Panen panused kaheksateistkümnele, peaasi et oleks ette näidata, et ma vähemalt proovisin seda ülesannet lahenda. Klassi astub Kairi.
“Hei! Leidsingi su üles!” hüüab ta oma ülevoolava rõõmsusega üle klassi. Näen, kuidas Kerli ja Marileen proovivad aru saada, keda see paksperse otsib.
“Tšaau,” fikseerin olukorra ja viipan Kairile.
“Olen sind päev läbi otsinud, pidin õpetajate toast su tunniplaani vaatama, et sind üles leida. Mul on üks jutt,” ütleb Kairi ja nõjatub mu lauale, seljaga klassiukse poole.
“Me hakkame sõpradega ühte noorsoovahetusprogrammi tegema, mingi neli huvilist on praegu, aga meil oleks sinna veel kedagi vaja,” jätkab ta.
“Ja sa tahad teada, kas ma tunnen kedagi, kellele see korda läheb…” ütlen naeratades.
Märkan silmanurgast, et Kerlile ja Marileenule teeb see päris palju
