astuma? Hakkame esmalt koduseid ülesandeid vaatama, nii et selleks on isegi lootust…
Kui oleme harjutusega peaagu lõpuni jõudnud, lükatakse Reelika ette üks paberileht. Paberileht, mille ülaossa on suurelt kirjutatud:
Igaüks kirjutagu paar lauset Johannese kohta. See on aastaraamatu jaoks.
Nii et Reelika kaunis lauseke ikkagi ei sobinud Peebule. Oli vist liiga positiivne. Türa. Mis siin siis mu kohta kirjas on?
“Saad korra anda?” sosistan Reelikale.
“Kindel, et tahad lugeda? See on päris…” ei leia ta sõnu.
“Mis mõttes? Anna!”
Heidan pilgu paberile. Näen neid sõnu, mis seal reas on, aga ei taha neist aru saada.
Uni.
See peab uni olema.
Halb hakkab.
Veri hakkab peas pulbitsema.
Kurk läheb kibedaks.
Arusaamatu.
Johannes on ülbe ja pealetükkiv, mis võib-olla on tingitud tema lokkavast ebapopulaarsusest.
Johannes on arg ja imelik.
Johannes on ebameeldiv.
Johannes on ülbe tropp.
Johannes on emotsionaalselt tasakaalutu nilbi, kellega ma pigem ei suhtleks.
Johannes on veider – ei oskagi ühtegi positiivset omadussõna leida…
Johannes on…
Johannes…
Joh…
Käige putsi!
Mis toimub?
Käige putsi!
Käige putsi! Nii must siis arvatakse? Ma ei tea, kes mida kirjutas, ma ei tunne veel nende käekirju. Te tunnete mind nädal aega, raisk! Tahan koju. Tahan ära. Tahan täpiks muutuda. Väiksemaks kui täpiks. Tahan sulada ja läbi põranda imbuda. Vat seda tahan. Kuidas see nii on läinud? Ahvikari! Kes te olete, raisk? Klimp on kurgus. Puts. Puts. Puts. Puts. Ma ei saa nii. Ma ei saa nii. Ma ei saa nii. See on ju aastaraamatu jaoks. Kas teil viisakust ka ei ole? Kas aastaraamatuga ei ole nii, et kui midagi head öelda ei ole, siis ei kirjutata midagi? Kes hakkab niiviisi solvama teist? Kes te olete? Elitaristid. Faking USA noortefilm. Mul tekib kuklasse kibe ja umbne surve, tahaksin endale pastaka pähe lüüa ja selle välja lasta või siis vähemalt klassist välja joosta, aga ei saa. Ei saa, sest rootsi keele tund on.
“Johannes! Magad või? Tule klassi ette ja loe enda enesekirjeldus ette.” See on Pille, kes on vist juba nii ärritunud, et on võtnud vaevaks mind eesti keeles kõnetada. Issand jumal! Jalad on halvatud, aga vean end vaikselt püsti. Pea käib ringi. Võtan vihiku kätte ja kõnnin klassi ette. Üks samm… Teine samm… Kolmas… Aeg ja ruum mu ümber tõmbab koomale. Pööran end näoga klassi poole ja avan vihiku ning mu pilk tardub enda kirjatööle. Ma tean, et pean kohe selle ette kandma, aga ma ei saa. Ma ei… Tõstan silmad. Vaatan enda uut klassi. Vaatan nende süütuid nägusid. Nad teavad, et ma just lugesin seda, mida nad minust arvavad. Nad teavad. Kindlasti teavad. Liisa muigab ja kiikab Marileenu. Peep keerutab näppude vahel pastakat, kuradi kääbuspedekas!
“Jag heter Johannes,”28 alustan oma sõnavõttu.
“Ja heter Johannes, g-d ei hääldata pärast vokaali,” parandab Pille mind karmilt.
“Ja heter Johannes. Ja är sjutton år gammal.”29
“Ja er sjutton år gammal, ä läheb e-ks.”
Ma suren siia klassi ette ära. Ma tahan koju, kägarasse teki alla. Pimedusesse. Üksindusse. Siit pilkude eest ära. Ma ei taha siin selles hetkes olla. Ma ei taha midagi tunda. Täna enam mitte. Aga selle jutu lõpetan ma enne ära, sest teisiti ei saa. Tahan kaks kuud magada.
“Jag er sjutton år gammal. Ja…”
“Ja! G kaob ära. Ma ütlesin ju.”
“Ja er sjutton år gammal. Ja tycker om…”30
“Ja tücker om… Issand jumal, mida teile seal Roostal õpetatud on?”
Pärast rootsi keelt pakin asjad ja lähen koju. Ma olen haige. Ilma naljata. Palavik tõusis. Närvipingest või millest tahes, igal juhul Irka lasi mu koju. Oksendada tahan.
Päike on erakordselt ere ja kuumutab mu laiapoorset higist nahka läbi bussi porise aknaklaasi. Buss on tühi. Keegi ei sõida esmaspäeviti kell üheksa Lasnamäe poole peale joodikute ja koolist poppi panijate. Ma ei ole otseselt kumbagi.
Avan koduukse ja esikust vaatab vastu nutetud näoga tatine ema. See on üks tema levinuim hommikune olek.
“Tundsin ennast halvasti. Tulin koju.”
“Mis sul siis on?”
“Palavik vist.”
Lähen oma tuppa ja proovin enda tunded unne suigutada. Äkki see tänane hommik oligi uni? Äkki ma ärkan kohe üles ja kõik on jälle hästi? Viskan end voodi peale pikali ja panen Vikerraadio hommikuprogrammi mängima. Vaikusega ei saaks ma hetkel hakkama ja raadioinimeste hääled on alati sõbralikud. Kas ma pean jälle kooli vahetama? Kuidas ma lähen sinna homme ja teesklen, et kõik on hästi? Muidugi oli seal paberi peal ka positiivseid asju, nagu sõbralik ja seltskondlik ja… No nad on mind nädal aega tundnud ja igaüks pani vist paberile esimese omadussõna, mis pähe tuli. Üks ja sama inimene ei saa olla samal ajal ülbe, arg, pealetükkiv ja sõbralik. Ma ei saa aru, mis toimub.
Und ei tule.
Raadios räägitakse juurvilja kasvatamisest, kuigi on veebruarikuu.
Lisaks sellele, kuidas mu klassikaaslased minusse suhtuvad, paneb mind imestama see, et meie Roosta rootsi keele õpetaja on meid valesti hääldama õpetanud. Või õigemini ta ei olegi seda teinud, sest me vuristasime tundides rootsit sama moodi nagu eesti keelt lugeda ja saime selle eest aga viisi. Tegelikult on asjad hoopis teisiti. Ma ei saa aru, mida see Gea seal mõtles – et me ei saa kunagi teada, kuidas rootsi keelt tegelikult räägitakse…
Lähen vanni. See on hea mõte. Keeran kraani lahti, lasen veel veidi joosta ja kallan vanni roostesesse põhja šampooni. Sellest tuleb mullivann. Riietan end lahti ja astun pooltühja vanni. Ootan külmetades selle täitumist kuuma veega ja pisarad hakkavad iseenesest voolama.
Ma tõesti lootsin, et see on millegi ägeda ja uue algus. Tõesti lootsin. Aga nüüd on mind mingisse väga veidrasse staatusesse alandatud ja mul ei ole aimugi, kuidas sellest välja murda ja oma kaardid ümber mängida. Kas mul on selleks üldse vajalikku energiat? See, et ma pean iga päev pärast tunde mõnes aines järeltöö tegema, on mind juba esimese nädalaga elumahladest tühjaks imenud. See piinamine jätkub veerandi lõpuni, pärast olen teistega samal tasemel ja saan koolis nende programmi järgi jätkata.
Mu nimi on Johannes.
Ma olen seitsmeteistaastane.
Mulle meeldib…
