abiga õpilasi kunstiajaloo vallas harida.
“Tere hommikust. Alustame tunniga,” kõlab metalne hääl kuskilt sügavalt hingetorust.
Tõepoolest. “Alustame tunniga” tähendab seda, et peabki püsti tõusma nagu algklassides kombeks. Anna aru, noh. Tõuseme kõik püsti, aga kuna meid on kolmkümmend kuus ja klass on päris pisike, võtab laua tagant välja pugemine päris palju aega ja tekitab kõvasti kolinat, enne kui kõik on end püsti saanud. Pärast paariminutilist sagimist on õpetaja saavutanud oodatud tulemuse.
“Istuge palun.”
Nüüd peavad kõik jälle painduvust ja nutikust ette näidates end pinki tagasi suruma. Leidlikkuse mõttes tore harjutus. Distsipliini mõttes kindlasti ka.
Ma juba väga ootan seda nädalavahetuse pidu. Olen praegu kuidagi sellises faasis, kus mul ei olegi päris sõpru. Vanad olen ise kõrvale visanud ja uusi pole veel tekkinud. Ema ei ole praeguses seisus just kõige parem kuulaja ja Kreete on ka ära… Praegu ei saa ma veel ühestki oma klassikaaslasest ka aru, aga eks me veel näe, kes keegi on ja kellega ma läbi saama hakkan.
Peep – naljakas poiss, kellega ma garderoobis “tutvusin” – istub minu ees pingis ja ulatab mulle paberi, kuhu on kirjutatud:
Mul on aastaraamatu jaoks vaja su pilti ja et keegi klassist iseloomustaks sind. Otsi ise see keegi, ma ei tunne sind. Järgmiseks nädalaks on vaja.
Peep
Kirjutan sinna alla “SAAB TEHTUD” ja kuulan edasi fantastilist loengut antiikkunstist ja sellest, kui oluline on aru saada, kas tegu on dooria või joonia sammastega.
Vahetunnil lähen otsin üles Marileenu, et eilse telefonikõne pärast vabandada. Minu õnneks läheb see kergemini, kui olin kartnud, ja Marileen on märksa parema huumori- ja rõvedusetaluvusega, kui tema elitaristlik olemus võiks reeta.
“Ära neile minu telefoninumbrit päriselt anna, eks ole?”
“Seda ei tasu karta.”
-11
Nagu varem mainitud, elan Lasnamäel neljatoalises tüüpkorteris. Köögiseintel on meil kunagi ammu kleebitud lilleline vakstu, nüüd on sellest saanud kulunud, auklik, valge ja narmendav kile, mida on proovitud veidi lappida, kuid selle tulemuseks on rõvedad pruunid liimijäljed seinal. Üks sein on kaetud pisikeste kusekollaste kahhelplaatidega, millest nii mõnigi on varemalt mainitud põhjustel seinast kukkunud. Elutoas on pruun suurte lilledega tapeet, mis on meie erinevatest mööblidetailidest kokku klopsitud diivani kohalt kaunis ära kulunud. Ema magamistuba on veel võrdlemisi kenasti säilinud ja oma mummulise laearmatuuri ja baarikapp-peeglilaud-abieluvoodiga hea nõukogude interjööridisaini näidis. Kreete toast on saanud koliladu ja rõduukse ette, pehkinud parketi sisse on meie pisike nutsakas koer kraapinud nii suure augu, et hall ja külm betoonpaneel kenasti paistab. Olen veetnud terve pärastlõuna, et teha meie räämas kodu kaunimaks. Pesnud põrandaid, kappe, uksi, seinu, proovinud remontida alatasa vett jooksvat vetsupotti, võtnud tolmu ja peitnud ebamäärase pasa Kreete tuppa, lülitanud suurema valguse välja ja sättinud toanurkadesse süüdatud teeküünlad.
Kutsusin iseenesest kõiki, aga tundub, et kohale tuleb vast üheksa-kümme klassikaaslast. Häbitunne oma koleda Lasnamäe kodu pärast on sundinud mind tegema kõva eestlasliku sissejuhatuse ja olen juba ette vabandanud, et meil on remont pooleli jne. Tegelikult on meil see remont pooleli juba umbes sama kaua, kui ma siin ilmas elanud olen. Jõuan vist enne välja kolida, kui mu ema midagi saab või jaksab ette võtta.
Tunnen, et mul on seda pidu vaja, sest suhted meie klassis on hetkel kuidagi väga segased ning toimumas on midagi, millest ma aru ei saa.
Esimesena saabub Reelika paari sõbranna ja sõbraga, keda ta väljastpoolt kooli teab. Reelika on mulle ka aastaraamatu iseloomustuse kirjutanud.
Johannes on julge ja särav poiss, kes sulatab hea huumoriga kõigi südamed ja saab igas seltskonnas hakkama.
Aitäh, Reelika. Ootasin vist midagi põhjalikumat, aga nagu Peepki ütles, siis keegi tegelikult ei tunnegi mind siin – aga ka see on piisav lause, et järgmised kakskümmend seitse minutit naeratust näol hoida.
“Huvitav, kes veel tuleb?” küsisin Reelikalt köögis klaasi siidri kõrval.
“Kedagi vist väga ei tule.”
“Kust sa tead?”
“Liisa helistas inimestele ja ütles, et nad ei tuleks.”
“Sa teed nalja?”
“Ei tee,” raputab Reelika pead. “Igal juhul ära väga suuri masse siia oota.”
“Miks Liisa nii oleks pidanud tegema?”
“See Liisa, Peebu ja Marileenu klassiõde kolmekümne teisest keskkoolist, kes Roosta gümnis su klassis käis…”
“Kristiina?”
“Võis Kristiina olla küll, see on midagi Peebule rääkinud… Ma ei teagi, mida, aga Peep nüüd kuulutab kõigile, et uus poiss on ülbe tropp ja temaga ei tasu rääkida. Ja Peep ja Liisa on vanad sõbrad… ja midagi olevat sa Marileenule ka ütelnud. Midagi rõvedat, kuulsin, kuidas nad sellest riietusruumis rääkisid. Aga mul on sügavalt pohhui neist.”
“Oh jumal küll…” ei taha ma uskuda.
Ärevaks võtab see situatsioon, süda taob aeglaselt ja iiveldama ajab. Üks jama teise otsa.
Ah, küll ma üle saan.
Kõlab uksekell.
Saabuvad Eeva ja Raimo. Rohkem külalisi sellele peole ei tule. Hea, et kolm klassikaaslast selle Liisa üleskutse pikalt saatsid. Huvitav, miks just nemad?
Vaikne pidu oli, kuigi Reelika ja üks ta sõber jäid ööseks meile ja hommikune pannkoogitegu oli igati vahva. Ma endiselt päris täpselt ei mõista, miks Liisa nii tegi.
-10
On jälle esmaspäev.
Mitte et mulle väga meeldiks hommikuti bussiga kooli sõita, aga täna on see eriti vastumeelne. Ärkasin liiga hilja, ei jõudnud kohvi juua ja pidin otse voodist bussi peale jooksma. Nägu on paistes ja lapergune nagu trepist alla kukkunud ja lapse kaotanud kõrvits. Buss oli nii täis, et polnud isegi ruumi, kuhu astuda: lihtsalt hüppasin jõuga bussi ja lootsin, et jään millegi külge nii kauaks pidama, kuni buss uksed sulgeb. Järgmist oodata ei oleks saanud, sest oleksin siis kaotanud need kriitilised neli minutit, mis on piisavad selleks, et õppealajuhataja sind trepil hilinejate nimekirja paneks. Pärast siis seleta Irkale, et elekter läks öösel vist ära jne… Tobe süsteem igal juhul – lihtsam on esimesse tundi üldse mitte minna kui paar minutit hilineda.
Pean täna selle rootsikeelse ennast iseloomustava jutu ette lugema. Ja Peebule pean enda iseloomustuse andma. Ma ei kujuta ette, mis ta sellest Reelika kirjutatud asjast arvata võib, kui ta minu suhtes niiviisi meelestatud on. Faking Kristiina!
Läbin vanalinna joostes. Kui täiskiirusega kütan, võtab mul kuskil üheksa minutit, et jõuda Postimaja juurest kooli, ja siis jääb veel tervenisti poolteist minutit jalanõude vahetamiseks. Olen viimane, kes klassi jõuab, aga õpetajat õnneks veel ei ole. See on hea, sest muidu sunniks ta mind rootsi keeles vabandama ja aru andma. Annan Peebule Reelika kirjutatud iseloomustuse
