veel meeldima hakkan. Küll ma hakkan.
Mõtlen hirmuga kodutöödele, mis mind ees ootavad. Kõik need järeltööd. Vene keel. Issand jumal! Pean jälle ema tüütama hakkama. See huippu advanced rootsi keel, mis nad siin õpivad… Igal juhul on praegune situatsioon kõvasti parem kui see, mis oleks Roosta karjamaade vahele konutama jäädes olnud.
Ikka hirmus lugu, kui palju asju peab üks gümnasist endale päeva jooksul selgeks tegema ja meelde jätma. Olen täna teada saanud, et:
Platon elas aastatel 427–347 enne Kristust ning oli Sokratese õpilane ja tema õpetuse põhilisi kirjapanijaid.
Sool koosneb alusekatioonidest ja happeanioonidest.
Vektor on suunaga varustatud ehk suunatud lõik.
Põhjasõda toimus aastatel 1700–1721.
Deformatsioon on keha kuju muutumine välise jõu mõjul.
Fraas on lause vahetu moodustaja. Fraas koosneb põhisõnast ja laienditest või ainult põhisõnast.
Lääne kirikumuusika sündi seostatakse püha Ambrosiusega.
Linnastu on funktsionaalselt kokku kasvanud lähestikku asuvad linnad ja väiksemad asulad.
Sumerid olid pisikesed, jämedad, suurte silmadega.
Komid on ebameeldivad, laastkõõmaga ja huvituvad talispordist.
Lisaks eeldatakse, et mul kõik eelnev meeles on, ja selleks kontrollitakse paari päeva pärast teadmisi. Seevastu tavaline kontoritöötaja õpib tööpäeva jooksul ehk seda, et kohvimasina “Latte” nupp tegelikult ikka töötab, lihtsalt “boss on nii kitsi, et ei taha, et me seda kasutaks, ja et Krista ikkagi oli Jaanusega jõulupeo ajal amelenud, kuigi nad mõlemad väidavad, et midagi ei juhtunud”.
Minu peatus. Vana-Kuuli. Kummaline ja ilus peatusenimi. See on kohe Lasnamäe alguses, lauluväljaku nõlva peal. Mu maja – üheksakordne paneelikas – paistab bussipeatusest ja selleni viib diagonaalne tee üle porivälja. Tegelikult kulub mul selle vahemaa läbimiseks paar minutit, kuid et olen seda teejuppi lugematu arvu kordi maha kõmpinud, on see minu jaoks universumi kõige aeglasemalt kulgev tee. Seda siis selle nurga alt vaadates, et aeg ja aja tajumine on subjektiivsed faktorid ning igaüks tajub ja tunnetab neid erinevalt. Mängin siin alati sellist mängu, et kõnnin kakskümmend viis ja jooksen viiskümmend sammu, siis jälle jooksen kakskümmend viis ja kõnnin viiskümmend. Nii ka praegu.
Kuustuhat viissada. Umbes kuustuhat viissada korda olen seda teed kõndinud, jõuan oma rehkendamisega lõpuni, kui sõidan liftiga üheksandale korrusele.
Avan ukse, mida meie alumised narkomaanidest naabrid kord kangiga veidi räsisid, sest olid veendunud, et see on nende koduuks, ning samas üllatunud, et võti ei keera. See oli sedamoodi üllatus, nagu heroiinikate maailmas vahel ikka ette tuleb.
Esikus sibab mulle vastu meie närvihaige sülekoer Jessica, kes suudab kõrgest vanusest hoolimata sooritada endiselt megahüppeid, et kojusaabuja nägu kas või veidikenegi lakkuda. Jessica – jah, see kirjutatakse c-tähega ja olime seitsmeaastased, kui selle nime välja mõtlesime, nii et olen nüüdseks täielikult kursis sellega, kui nõme või kämp see nimi on. Koer pidi pere peegel olema ja meie kutsa on segavereline labiilse närvisüsteemiga nuustik, kes on mulle sellest hoolimata väga armas.
Võtsime ta kümme aastat tagasi. Mu õde Kreete oli alati koera tahtnud ja ühel kenal suvehommikul, kui vanemad olid tööle läinud, veenis ta mind endaga Keskturule koera ostma minema. Ma ei tahtnud kaasa minna ja õde pidi mulle tükk aega pinda käima. Kuna olime mõlemad seitsmeaastased, ei teadnud me päris täpselt, kus Keskturg asub, ja pidime isale töö juurde helistama, et teed küsida. Loomulikult sundis Kreete mind seda tegema. See, et põnnidel järsku Keskturule asja on, tundus isale küll kahtlane, aga instruktsioonid saime sellegipoolest. Isal ei ole üldiselt kombeks liigseid küsimusi esitada, sest ta usaldab meid täielikult, kuid tookord ikka oleks võinud küsida küll. Ostsime ära esimese kutsika, keda turuväravas nägime. Ta maksis kakskümmend viis krooni ja oli tegelikkuses palju noorem, kui oleks kutsikale emmest lahutamiseks sobilik. Kutsu käes, helistasime emale ja ütlesime, et meil on nüüd koer. Emal oli väga kiire. Ta töötas siis vene keele õpetajana, oli koolilõpetamiste aeg, tal oli niigi palju tegemist ja siis selline uudis.
“Loodan, et te seda mulle ei võtnud,” ütles ta vaid ohates ja siirdus tagasi oma töö juurde.
Ei võtnud. Esialgu. Tegime Kreetega kahepeale koera-jalutamise graafiku. Meist mõne aasta jagu vanem vend Paul, kes tollal veel kodus elas, pääses kõigest, mis koera hoolitsemisse puutus, lihtsalt repliigiga “Mina ju ei võtnud teda”, kuigi tean, et ta tahtis koera täpselt sama palju kui meiegi. Ehkki mitte sellist pudeliharja, nagu meil praegu kodus on – Pauli unelm oli saksa lambakoer ja olen kindel, et selle ta varsti endale ka võtab.
Ma ei tea, kuidas Kreete mind sellistesse olukordadesse trikitab ja miks ma end tal niiviisi mõjutada lasen, aga ta on mu eest ennegi tähtsaid otsuseid teinud. Tema pärast tegin omale kõrvaaugu, sest Davidil sarjast “Beverly Hills 90210” oli kõrvaauk ja David oli ju nii nunnu. Tema pärast värvisin endal ka pea blondiks ja nägin välja nagu alaealine soome pedekas – seda küll vaid üheks nädalaks, sest selle ajaga sain Lasnamäe kohta piisavalt alandust tunda, et ajasin pea kiilaks nagu korralikule jõmmile kombeks. Ja muidugi just Kreete pärast läksin ka Roostale.
Pärast seda, kui mu emal hakkasid hood, mis ajasid omakorda pika ahelreaktsiooni tulemusena esmalt mu õe suitsiidseks (võta nüüd näpust, kas seda põhjustas soodustus geenikoodis või kehv keskkond, aga igal juhul saab mõlemas süüdistada meie vanemaid), jäi koera eest hoolitsemine minu õlule. Õhtul võttis isa vahel Jessica kaasa, kui läks autot parklasse viima, aga muidu pidin mina temaga enne ja pärast kooli väljas käima.
Vähe sellest, et mulle ei meeldinud hommikuti enne kooli, kui niigi iga minut arvel, pakasega õues külmetada: seda ei tahtnud ka Jessica ja ma pidin selle närvihaige koera jõuga vanemate voodijalutsist kaasa rebima, nii et kisa ja lõrinat kui palju. Panin selleks vatijope tagurpidi selga, et tuusti nõelteravad hambad haiget ei teeks.
Kusjuures ema ütles seepeale alati, et ära kiusa koera, koer on ka inimene. Kusjuures ei ole tegelikult.
Nüüd on koer vanem, hambad nürimad ja meel rahulikum, sama võib öelda ka ema kohta. Seda viimast. Ema hammastega ei ole ma küll väga kursis, aga räägitakse, et need pidid närvipingega kõvasti lagunema, ja seda oli meie kodus varem palju. Aga kõvasti rahulikum on ema küll. Ta ütleb, et töötab endaga. Loodan seda.
Kuulen, kuidas ta räägib köögis telefoniga ja keedab midagi. Ema töö hõlmab pikki eikuhugiviivaid vestlusi inimestega, keda ma ei tunne, aga kuna ta on korduvalt valitud firma parimaks töötajaks, siis nähtavasti teeb ta midagi õigesti. Lähen viskan koolikoti oma tuppa. See tuba on ainus remonditud tuba kodus ja olen seda teinud üksi, oma rahaga. Paul veidi aitas Tartust, kui ta seal töö leidis, aga peamiselt olin ise kõrvale pannud. Tellisin Saksa kataloogist tapeedi ja poorti. Panin lakke plaadid. Värvisin kirjutuslaua üle ja tegin riidekapist sügavsinise kunstiteose. Ilus on. See on kahtlemata kõige korralikum tuba meie korteris, sest isegi emale meeldib siin külalisi vastu võtta. Ülejäänud korter on üsna kulunud ja korrast ära – võiks lausa kasutada sõna “rõve”. Tapeedid, mis on sama vanad kui mina, ja köögiseina mõranenud või puuduvad kahhelplaadid meenutavad endiselt ema halvimaid aegu.
Lähen kööki lehte lugema ja kohvi jooma, mis on mu igapäevane lemmikkomme. Vormistan selle lühidalt ka hommikuti enne kooli, aga siis pole piisavalt aega, et süveneda. Panen kohvimasina jooksma,
