sümbolitel umbes sama palju tähendust kui Egiptuse piltkirjal. Lahendan selle aeg-ajalt Eeva poole abipaluva näoga kiigates ja kontrollime ülesande pärast koos õpetajaga ära.
Девочки думают часто o косметикe и одеждe. 24
… on minu lause ja veerin selle täitsa soravalt maha. Eeldusel, et üleüldse saab soravalt veerida – need kaks sõna kuidagi välistavad üksteist. Kui teised vaid teaksid kõiki neid pingeplahvatusi, segaseid ringivaatamisi ja huupi kogutud poolikut informatsiooni, millega mu aju vene keele tunnis tegelema peab, annaksid nad mulle juba puhtalt ellujäämise eest hindeid, aga kogu see protsess toimub mu suure kolu sees ja teised näevad lihtsalt segaduses kilavaid silmi.
Järgmine harjutus on kuulamisülesanne. Tädi vuristab midagi lindilt ja meie peame lünki täitma. Tundub, et keegi on vist jälle Peterburis käinud. Vaatan kurbusega oma harjutust. See koosneb lausetest, millest ma oluliselt aru ei saa, ja segadust tekitavate sõnade vahel on veel rohkem segadust tekitavad lüngad, mida peaksin täitma hakkama. Pingutan, et leida sarnaseid sõnu töövihikust ja sellest jutust, mida tädi meile lindilt jutustab, ning proovin mõnda lünka isegi midagi sirgeldada, aga tundub, et nii selle kui ka teiste samalaadsete harjutuste edukas sooritamine eeldab tegelikult vene keelest arusaamist ja ei piisa vaid sellest, et proovida lünkadesse venekeelse kõlaga, kuid arusaamatu tähendusega sõnu pikkida.
Kuulame harjutust uuesti ja olen nüüd juba veendunud, et keegi on tõepoolest jälle Peterburis käinud. Nad käivad seal tihtipeale – need venelased nendest töövihikuharjutustest. Harjutuse täitmisel sellest teadmisest just abi ei ole ja ma proovin midagi Eeva pealt maha vihtuda. Selleks pole aga piisavalt aega, liiati istun esimeses pingis, nii et see komplitseerib mahakirjutamist veelgi. Õige pea hakkame ülesannet kontrollima.
Minu lause on “B Санкт-Петербургском метро … станции, длина линий более 120 км.”25 Vabalt saan ma aru sõnadest метро ja… Olgu, tegelikult on метро siiski ainus sõna, millest aru saan, ja see ei ole ilmselgelt üks võtmesõna ning lüngake selle järel on tühi. Teen sellel kohal pausi ja teesklen, nagu analüüsiks ma midagi. Ilmestan seda mõminaga, kuni saan vastuse teada.
“Cюда надо ответ вписать,”26 ütleb Popova.
“… otvet vpisat,” kordan entusiastlikult järele, nagu saaksin aru, mida see sõna tähendab, ja loen ka ülejäänu maha.
Õnneks peatab mind neiu, kes avab ukse ja kutsub Popova koridori.
“Izvinite.”27 Ei, ei, proua, ärge vabandage! Meil on hea meel, kui te ära käite!
Otse loomulikult täitub klassiruum kohe üldise jutuvadinaga.
“Raudselt jälle keegi sugulane, kes tahab siia kooli saada,” ütleb Paula.
“Mis mõttes?” küsin ja pööran end tema poole.
“See on teada värk, et Irka on siia igasugu enda tuttavaid sebinud.”
“Robert Velling näiteks, poiss on loll nagu keskmine Vaida oss ja käib meie klassis. Kuna tema ema ja Irka sõbranna töötavad koos kuskil lasteaias või midagi, võeti Rob siia kooli. Hull rootsi keele fanatt, nagu ta on.”
“See on nii jabur, et sellisesse kooli nagu TRG saab ennast lihtsalt sisse sehkendada,” lausub Paula altkulmu ja teised muigavad. Saan aru, et see oli otsene vihje mulle. Ega mul midagi vastu öelda olegi. See on ju tõsi, et ka mina sain katseteta sisse ja mul ei ole siin midagi imestada ega õigust nõuda.
Irka tuleb tagasi ja saan ülejäänud tunni passiivselt teadmiste omandamist imiteerida. Pakin tunni lõppedes innukalt koti ja lippan rutuga klassist välja, sest ei taha Popovaga vestlema jääda. Ehk saan veel mõne lisaülesande, nagu rootsi keeles.
Tegu on söögivahetunniga ja kuna enamik klassist läheb nüüd sööma, otsustan mata klassi iseseisvalt üles leida.
Pärast seitset minutit tuiamist ja sihitut uitu küsin ühelt ilusa näo ja suure tagumikuga tüdrukult teed.
“Unustasid järsku ära, kus mata klass on? Keset veebruari?” küsib neiu.
“Jah. Komistasin raamatukogus ja veeresin trepist alla siia esimesele korrusele. Ma ei tea, mis mu nimi on ja kes ma olen, aga tunnen füüsilist kihku leida üles matemaatika klass, sest mulle tundub, et olen sealt pärit.”
Tüdruk naerab, nii et kogu ta keha väriseb, ja tundub, et sellel ei tulegi lõppu.
“Ei päriselt, ma vahetasin kooli. Täna on mu esimene päev ja ma ei saa veel üldse aru, kuidas siin ringi liikuda,” selgitan vedrumammutile.
“OK. Mata klassid on kolmandal korrusel. Kes su õpetaja on?”
Kehitan õlgu.
“Noh, kõik klassid on ühe korruse peal, ma viin su sinna,” ütleb ta ja me hakkame koos trepist üles minema.
“Mis su nimi on?” proovin meie tutvust ära vormistada.
“Kairi.”
“Mis klassis sa käid? Mis kallakuga?”
“Meil, põhikooliklassidel pole veel kallakuid.”
“Nalja teed, sa käid veel põhikoolis?” Kairi ei näe kohe kindlasti põhikoolikas välja ja ma arvasin tegelikult, et ta on must lausa vanem.
“Jep. Üheksas aa,” kihistab ta naeru.
“Uskumatu.”
“No on ka uskumatumaid asju, näiteks see sinu trepist alla kukkumise lugu. See, et ma üheksandas klassis käin, on ikka märksa reaalsem. Su klass… mata klass – see on selle koridori peal.”
“Tänks.”
Kairi naeratab ja ma tunnen end süüdi, et esialgu teda vaid ta suure perse pärast märkasin. Tundub tore tüdruk.
Vantsin jalgu lohistades klassiukse taha ja noogutan paarile klassikaaslasele, kes seal konutavad. Võtan oma koti peal istet ja proovin midagi ütleva näoga ringi passida, mis on päris keeruline, sest tegelikult pole mu näol mitte midagi öelda ja kummaline on siin esimesel päeval ennast tõestada. Tahaks juba, et päev läbi oleks. Natuke veel. Natuke veel ja siis juba vurangi bussiga Lasnamäe poole…
“Kas sa tead, kes esimese lumelaua leiutas?”
Jah, tere, mina olen Johannes, kes sina oled ja kas oleme tutvunud või vähemalt just pikalt vestelnud lumelaudadest ja nende päritolust, tahaksin ma küsida. Aga koondan need kõik universaalsesse küsisõnasse: “Ah?”
“Kas sa tead, kes esimese lumelaua leiutas?” kordab noormees küsimust, tegu on selle naljaka põhjakoristajakala moodi tüübiga, kes istub enamikus tundides üksinda.
“Kas sa tead, kes teise lumelaua leiutas?” proovin kummalisest situatsioonist naljaga välja tulla.
“Mis mõttes?” jookseb klassivennal juhe kokku.
Oleme
Tüdrukud mõtlevad tihti kosmeetikast ja riietest.
Peterburi metroos on … peatust, liinide kogupikkus on üle 120 km.
Siia peab vastuse kirjutama.
Vabandage.
