et seal kõnet jätkata. Tean seda traditsiooni ja see tähendab, et kui ta on seal telefoni hargilt haaranud, pean siinse ära panema. Tean ka seda, et ema tegelikult tahaks teada, kuidas mul uues koolis läheb, aga tal puudub täielikult võime telefonikõnesid lõpetada.
Küll me hiljem räägime…
Pühavaimu kiriku tornikell jõuab homme Tallinnasse… Rühm Ida-Euroopa riike toetas taas USA hoiakut Iraagi suhtes… 12 demokraati soovivad Bushi kukutada… USA avalikustas dokumente al Qaeda finantseerimise kohta… Kütuse hind tõuseb varsti veel…
“Kuidas kool oli?”
Ema on ilmunud köögiuksele.
“OK,” ütlen pilku lehelt tõstmata.
“Klassikaaslased?”
“Veel nagu ei saa aru, kes kes on… Ilge jama on see, et pean hakkama kõiki neid aineid järele vastama, mida mul Roostal ei olnud. Iga päev on järeltöö. Rootsi keeles on nad kõvasti ees, mu vene keelt tead sa ise ka… Järgmiseks nädalaks pean rootsi keeles jutu kirjutama. Endast.”
Emal heliseb jälle telefon ja ma lähen oma tuppa ning proovin seda ennast tutvustavat juttu kirjutada. Mu piiratud sõnavara tõttu suudan peamiselt rääkida sellest, kus elan ja mis mu nimi on, kuid viksin kõvasti Liisa pealt maha ja saan pärast pooleteisttunnist rabistamist millegi semi-kesisega hakkama. Jube uni on.
Panen raadio käima ja viskan voodile pikali. Homme on kehaline kasvatus. Ma jälestan seda tundi. Ma ei salli ühtegi pallimängu. Peamiselt sellepärast, et lihtsalt sakin neis täie hooga. Roostal sain õpsi nõusse ning võisin kossu ja jalka asemel joosta ja jõudu teha.
… ärkan hetkeks selle peale, et ema tuleb tuppa lilli kastma.
… mis kell nüüd on? Olen vist mitu tundi maganud. Pean veel mataülesanded täna ära tegema ega saa tervet õhtut maha magada.
TÄIESTI PERSES.
Ema oli pimedas lillepoti üle ujutanud ja nüüd ujub sellest kogu mu laud. Hüppan krapsuga püsti ja torman laua juurde. See, mida kartsin, ongi juhtunud – Liisa vihik on täiesti märg. Täiesti läbivettinud märg tomp. Tint on laiali. Lehed kokku kleepunud. Liisa vihik. Liisa, va faking klassi kuri liider Liisa, kes mulle kaheldes vihikut laenas, ja nüüd on see putsis.
Mida ma teen? Ma ei saa ema peale vihane olla. Ma ei saa. Siis ta flipib jälle täiesti ära. Ma ei saa isegi kurb olla, sest siis ta sureb ka kohe ära. Aga ma olen nii vihane, trotsi täis vihane! Miks pidi see juhtuma praegu, esimesel päeval?
Tõmban jooksutossud närviliselt jalga ja viskan suvalise jope peale.
Staadionile. Maja ette staadionile. Veebruarikuiselt härmas staadionile.
Olen alati emotsioonid joostes maha kulutanud. Vastupidiselt teistele pubekatele ei olnud tunded mulle kunagi lubatud, sest ka väikseimast turtsatusest võis ema peas plahvatada tuumapomm ja terve päeva… terve nädala oli ta omadega augus. Olen paljajalu suvel mööda kruusateed Maidlasse jooksnud, kui ema suvilas roosipõõsa pügamise pärast hulluks läks. Füüsiline väsimus lahustab igasugused vaimsed pinged ja uinutab need.
Pärast seitset kilomeetrit maja ees jooksmist tunnen end piisavalt rahunenuna, et tagasi tuppa minna. Jalad on rakkus ja valusad – unustasin sokid jalga panna.
Ema on suppi keetnud. Frikadellisuppi.
-15
Vähe sellest, et Liisa vihik on üle ujutatud, ema lihtsalt pidi minuga samal ajal hommikul üles tõusma, et mulle hommikusööki teha. Mõnele võib-olla tähendaks see midagi positiivset, aga meie ema puhul tähendab see lihtsalt varahommikust draamat, mis annab kriiskava noodi kogu päevaks.
Nagu mina, pole ka ema sugugi hommikuinimene ja see ei tee mu elu mitte kuidagi lihtsamaks või paremaks, kui ta uimerdades köögis ringi tuiab ja omletti teha proovib. See võtab niiii palju aega ja üldjuhul jään sellistel puhkudel alati kooli hiljaks.
Ka täna loivab ta, katkiseid tuhvleid mööda linoleumi lohistades, kööki, nõjatub uksepiidale ja jääb mind, käed rinnal, ainiti vaatama. Mul on kohvitass juba käes ja koeraga väljas käidud, mis tähendab seda, et ka leht on postkastist toodud. Loen seda ja proovin hoida suhtlust Uimaga miinimumis.
“Nüüd ei kõlba muga suhelda enam, jah?” küsib ta ning tema nasaalne hääl vihjab terve öö kestnud nutmisele.
“Mis?”
Teadsin tegelikult, et sealt võib midagi sellist tulla.
“Ei, mul on lihtsalt kiire, hommik on.”
“Kas see vihik sai korda?”
“No ta on kuiv nüüd.”
“Ma ei saanud üldse magada, Johannes. Ma ju ei teinud seda meelega. Ma ei saa aru, miks sa mind niiviisi süüdistad.”
“Ma ei süüdista. Aga see teeb ju kurvaks, kui esimesel koolipäeval klassikaaslase vihikut laenan ja selle siis märjaks kastan.”
“Tänasest päevast ei tule küll midagi välja. Sa ju tead, et ma pean tööd tegema ja inimestega suhtlema. Miks sa siis minuga nii teed?”
“Mida ma sinuga teen, ema?”
“Mõistad mind kogu aeg hukka. Süüdistad mind. Kui ma saaks aega tagasi keerata, siis ma teeks seda.”
“Ema, ärme hakka jälle sündmust tekitama. See on vihik. Ma saan sellest üle. Palun, rahune maha.”
“Mina hakkan jälle sündmust tekitama? Mina olen jälle see, kes kõik alati ära rikub? Ütle mulle, Johannes, kuidas ma peaksin siis nüüd käituma, kui mind on niiviisi hukka mõistetud, nagu sa eile tegid?”
“Ema! Sa ajad mul jälle juhtme kokku lihtsalt! Ma pean kooli minema. Head aega!”
Riietun kiirelt, haaran koti ja lippan trepist alla.
Esimene buss väljub just peatusest. Tänks, ema! Õnneks käivad siinkandis bussid alati paarikaupa ja kuna eelmine oli viiskümmend üks, siis peaks kohe ka üheksateist tulema.
Esimene tund on keka. Palun jumalat, et me täna korvpalli ei mängiks. Teeme parem poomiharjutusi või mängime Ameerika jalgpalli või mida iganes. Ma lihtsalt sakin korvis täiesti ja kui korvpall on sissejuhatus mu suhtesse klassi poistega järgmiseks kaheks aastaks, siis sealt küll midagi head ei tule. Saan palliga piki pead ja parimal juhul naerdakse sõbralikult välja. Korvpall on kuttidevahelises suhtluses miskipärast väga oluline asi. Ou, lähme korvi pilduma! Vastan sellisele küsimusele alati “Parem mitte” ja usun, et seepärast olen neis macho-mängudes paljust ilma jäänud.
Buss tuleb kohe, kui olen peatusesse jõudnud, ja on mõnusalt pilgeni täis nagu alati. Täpselt mulle ja veel neljale inimesele, kes peatuses ootasid, on ruumi jäänud, ja pean end sisse seadma trepil.
Iga kord, kui buss peatub, saan uksega löögi vastu selga.
Ma pole kunagi varem pidanud niiviisi argipäeviti koos teiste kooli- ja töömesilastega linna sõitma. Kurb aeg see seitse kolmkümmend. Kogu tööpäev on veel ees ja kõik need väsinud lapsed ja täiskasvanud on pressitud kilukarpi, mis neid mööda pimedust kesklinna poole viib. Kuigi bussisõit ei ole miski tore asi, soovin
