tükid – kõõmalaastud. Nii suured, et sa näed nende tekstuuri, ja kui neid taskunoaga veits ümaramaks lihvida, saaks nendega lendavat taldrikut mängida. Olen kuulnud, et kui kolm kuud pead ei pese, hakkab tööle midagi sellist isepuhastussüsteemi sarnast. Julgen hinnanguliselt pakkuda, et see noormees hoiab ennast stabiilselt kahe ja poole kuu peal.
“Ei, ma ei tea, kes leiutas esimese lumelaua.”
“Jake Burton.”
“OK.”
“Ta on USAst.”
“Hmmm.”
Kas ma pean nüüd huvi tundma Jake’i ja ta laua vastu?
“Ma olen Johannes muidu, mis su nimi on?”
“Stinwald.”
Issand jumal. Muidugi, Stinwald.
“Su nimi on Stinwald? See ei ole just kõige tavalisem, eks ole?”
“Mu täisnimi on Stinwald Ivor Karu.”
Kordaksin siinkohal seda issandjumala fraasi. Huvitav, kas Stinnikese vanemad ei suutnud otsustada, kumb on kaunim, kas Stinwald või Ivor?
“Stinwald!”
“Ei, Ivor!”
“Stinwald!”
“Ivor!”
“Tead, eit, lähme pööraseks ja paneme mõlemad nimed.”
“Hea mõte!”
“Ma olen komi,” jätkab Stinwald. Kas ma võin kolmandat korda seda issandjumala fraasi kasutada või on juba liiast? See ei ole lause, mida sagedasti kuuled. Põnev tegelane see tüüp ikka.
“Härra komi Stinwald Ivor, miks sa mult seda lumelaua asja küsisid?”
“Niisama, mulle endale meeldib asju teada.”
“Mulle põhimõtteliselt ka, aga kas see lumelaua asi ei olnud natuke liiga random küsimus?”
“Mis mõttes?”
Taas kord oleme selles veidras hetkes, kus ma ei tea, kuidas vestlust jätkata.
Õnneks kõlab kell ja võime klassiruumi minna.
Matemaatikatunnis leian end jälle istumas oma giidi Liisa kõrvalt, teemaks trigonomeetria ja õpetajaks Miss Mandunud Vare 2002. Miss Mandunud Vare kannab tegelikult nime Koormaa ja lisaks sellele parukat. Kujutan ette, et vaesekesele on hommikused ärkamised palju raskemad kui mulle, sest ta näib koolielu lausa jälestavat, ja kui mina olen koolipinki nühkinud vaid tühised kümme aastat, siis tema on teinud seda nüüdseks vist juba pool sajandit ja kulutanud selleks kogu oma jõu-, närvirakkude ja juustevaru.
Uut teemat seletab ta silmad kinni istudes ja sellise häälega, nagu prooviks meist, patustest, saatanat välja manada. Ma ei tea, kas ta teeb seda väsimusest või vastikusest õpilasi näha, aga keegi peaks siia tervise- või loomakaitse kutsuma ja selle pool-zombie lapsi harimast ära koristama.
“Sellised ongi matatunnid, jah?” küsin Liisalt.
“Jep.”
“Uusi teadmisi te vist entusiasmilainel ei omanda?”
“Ei. Ei. Jälgi mängu. Koor võtab end iga teema lõppedes alati kokku ja naeratab. See on tal traditsioon juba. Küll sa näed.”
Jään pingsalt Koore naeratust ootama ja kaotan matemaatika vastu täielikult huvi. Jälgin seda põnevat karakterit lummatult: on näha, et kunagi oli ta ilus naine, kujutan teda vabalt ette tenniseseelikus kuskil Laulasmaa männimetsades sõbrannadega jalutamas ja naeru kõkutamas. Nüüdseks on need mälestused ja see inimene kusagile sügavale mälestusekongi lukustatud. Huvitav, mis juhtus? Halb karjäärivalik, sitt mees, idiootidest lapsed, kes võtsid veel lollimad naised ja said veel trobikonna lolle lapsi ja liiga suure pangalaenu, ja nüüd peab Koor oma väärikat pensionipõlve veetma siin koolis, mis on temalt röövinud ta sisemuse? Ma ei tea seda. Ühtlasi ei tea ma nüüd ka, miks ma enda nime kuulsin ja kes seda ütles.
Vaatan ringi ja näen, et Koormaa vaatab mulle küsivalt otsa.
“Vabandust, ma jäin unelema, ma ei kuulnud.”
“Mis teil suus on?”
“Mida?”
“Mida te mälute, noormees?” küsib Koor poolavatud huultega, mille peale julgemad, ehk siis Kerli ja Raimo, naerma turtsatavad.
“Mis mõtt… Ma ei tea…”
Märkan, et mälun tõepoolest midagi. Võtan selle suust välja ja see osutub väikeseks roosaks kiletükiks, mille olen märkamatult mapikaane küljest rebinud ja endale suhu toppinud. Ma ei tea, miks ma selliseid asju teen. Ma tõesti ei tea. Seda ei tea ilmselt ka mu klassikaaslased, kes nüüd juba naerda kõkutavad.
“Mopsukene, pole hullu. Ikka juhtub, et sööd oma vihiku vahel ära, ikka juhtub. Ka kõige treenitumate loomadega,” märgib Kerli oma kommentaariga juhtunu ära.
Muigan selle peale ja kõnnin võrdlemisi enesekindlalt prügikastini, et kiletükki ära visata. Midagi peab Kerlile vastama.
“Sorry, meil maal võis kõike mäluda, mis mokkadeni ulatus.”
Ei olnud kõige osavam kommentaar. Istun oma pinki tagasi, kus on kriipssuuga Liisa.
“Idioot oled või?” küsib ta.
“Ei, miks sa küsid, kas sa oled minu kohta midagi kuulnud?”
“Olen küll, jah.”
Mida vittu see tähendas? Mida vittu? Küsin seda ka Liisalt, jättes küsimusest küll sõna “vittu” välja. Liisa ei vasta midagi ja tahab tunniga edasi minna.
Süvenen isegi teemasse, kuigi olin just visanud paar kivi kasti “Uus poiss on veidrik” – aga sellistest asjadest saab üle ja küll nad näevad, et veidrused kaunistavad inimesi, mitte ei riku neid. Pärast pikka ootamist saan lõpuks Koormaa traditsioonilise tehisnaeratuse kätte. See oli ootamist väärt ja väga teemat lõpetav tõepoolest. Kohe, kui õpetaja nägu taas elutuks, kolpa varjavaks maskiks tagasi vajub, kõlab vabastav tunnikell.
Lippan ruttu enne teisi garderoobi, sest miskipärast ei ole mul enam olulist jututuju. Jätan hüvasti kriiskava garderoobitädiga, kel vahva nimi Leedi. See nimesilt, mis tädi punase pükskostüümi rinnataskule on kinnitatud, ajab muigele ja võite neli korda arvata, milline Chris de Burgh’i lugu mind koduteel kummitama jääb.
-16
Istun bussis ja vuran koos mõõduka kamba vene pereemade ja koolilastega Lasnamäe poole. Olen nüüd veendunud, et vanalinnas viivad kõik shortcut’i leidmise üritused alati Oleviste kiriku juurde ja edaspidi ma enam lõigata ei proovi, sest ajakulu on nii märksa suurem, kui ilusasti mööda Pikka tänavat raekojaplatsini vantsida ja sealt mööda Virut Postimajani minna.
Ei ole külm. Veebruari kohta on lausa liialt soe ja sulanud lumest tekkinud pruun löga katab tänavaid ja
