ja… ei taha praegu smalltalk’ida. Aeglustan sammu ja käin oma tempos, et tast meelega maha jääda.
Jõuan neli minutit enne tunni algust riietusruumi, panen dressid selga ja lähen võimlasse passima. Poisid toksivad kossu. Mihkel märkab mind ja annab söödu. Püüan selle kinni ja söödan kohe tagasi.
“Ma pole suurem asi kossumees,” ütlen emotsioonitult.
“Mis mees sa oled siis?” küsib Mihkel.
“Roostal nad aerutavad üksteisega võidu.” See oli Raimo. Raimo naljad ei mõju kunagi solvavalt, sest ega multikategelasi tasugi väga tõsiselt võtta.
“Adru sööme ka aja peale,” lisan ja lähen istun pingile ning teesklen tossupaelte sidumist, sest ei oska paremat ajaviidet hetkel ette kujutada. Võimla lõhn. Kossupalli põrkamise heli. Tossude kriuksumine. Kõik see tekitab minus õõva. Enne kekatundi on mul alati selline tunne, nagu kohe-kohe hakkaks mata eksam, ma ei ole midagi õppinud ja olen ühtlasi ka alasti.
Võimla on tänapäeva mõistes päris pisike ja halvas korras, aga siis, kui see ehitati – 1921. aastal – kutsuti seda lausa hipodroomiks, sest nii maailmamauhket saali polnud Tallinna mail veel keegi näinud.
Kõlab vile ja sisse astub vuntsidega härra Freibach – endine sangarkorvpallur – ja ajab meid rivvi. Teemaks on saalihoki ja see ei ole üldse nii hirmutav kui koss. Mitte et oleksin selles väga kõva, aga vähemalt ei näe ma nii koba välja kui kossus.
Raimo ja Karmo on kaptenid. Mind valitakse esimesena. Ju vist sellepärast, et hokikepid on veidi nagu aerud ja mina, paadunud rannarootslane, peaksin selliste riistadega ju une pealt hakkama saama ja nendega ka ohtlikke hülgeid tappa oskama. Olen Raimo meeskonnas.
Ma lihtsalt kõksin palli iga kord, kui see mu kaikaulatusse satub, ja proovin seda vastasmeeskonna värava poole saada. Ilma taktikata. See on märksa lihtsam kui korvpall, kus ma ei oska isegi põrgatades joosta, ja saalihoki on minu jaoks ka mõõdukalt meeltlahutav. Mäng oleks muidugi kõvasti lõbusam, kui saaksin seda koos päris sõpradega teha, sest kekas lähevad kutid ikka liiga änksi täis ja keegi peab alati kedagi vale söödu pärast idioodiks sõimama. Mul on pohhui.
Meie võistkond võidab. Kuigi mul on üldjoontes suva, on võidumeeskonnas ikka palju parem olla kui kaotajate omas.
“Kas maanaiste puts on villasem ka?” küsib Karmo riietusruumis. Teised naeravad.
“Misasja?” küsin.
“No puts? On villasem vä?“
Karmo vist ongi pervar, Liisa ei liialdanud. Ma ei viitsiks isegi normaalolukorras sellisele küsimusele vastata, aga siin ja praegu on teisiti.
“Kui hekikäärid on kaasas, siis pole hullu,” ütlen talle, vahetan ruttu riided ega hakka duši alla minema. Selle asemel lippan läbi Saksa Küpsetistest – huvitav, kas see nimi ja kuivanud saiakesed vaateaknal peaksid inimesi ligi kutsuma? – ja võtan ühe kiire kohvi, enne kui pean minema Liisale vihikut ära viima. Viisteist krooni on kohvi kohta liiga palju küsitud.
Näen Liisat juba garderoobis. Ta otsib paaniliselt oma vahetusjalanõusid.
“Faking mutt on need jälle ära peitnud.”
“Arvad?”
“Jah, see ei ole esimene kord. Kui sa sellele idikale pugema ei hakka, siis ta lihtsalt pistab su jalanõud kuskile suvalisse kotti ja pärast oled ise süüdi, et need “vedelema” oled jätnud.”
“Nalja teed.”
“Tundun sulle naljainimesena või?” küsib Liisa agressiivselt. Kui ta oskaks tuld pursata, oleks draakon valmis. Jah, kallis Liisa – ei tundu, kindlasti ei tundu.
“Sorry.”
Suurepärane ajastus. Liisa on just sobivas meeleolus, et saada kätte oma tindine tomp, mis mõni päev tagasi veel rootsi keele vihiku nime kandis.
“Liisa, kuule, mu ema saadab sulle vabandused ja selle šokolaadi.”
“Misasja?”
“Mu ema kastis eile lilli ja siis veits… tilkus su vihiku peale. Tõesti, anna andeks. Me tegime kõik, mis saime, aga no…”
Võtan kotist esmalt šokolaadi, annan selle naeratades talle, ja seejärel tuleb päevavalgele vihik. Kobrutav nirakas vihik.
“Mida sa tegid sellega?” Liisa silmalaud taganevad silmamunade taha ja kulmud kerkivad pool tolli.
“Vett läks peale.”
“Vett läks peale? Mis sul viga on, tõesti? Kuidas ma nüüd õpin sinu arust?” kisendab ta.
“Mu ema…”
“Aaaghhh! Idioot!”
Liisa lööb garderoobi trellitatud ukse ilge mürtsuga kinni ja läinud ta ongi. Kusjuures, ta vist ei leidnudki vahetusjalanõusid üles. Või siis loobus nende otsimisest, sest temast jäävad järele porised jäljed.
“Tere,” ütleb mulle lühikest kasvu härjapõlvlasliku olemisega poiss, kes garderoobi siseneb.
“Tere,” ütlen, “ma olen Johannes.”
“Mul on suva.”
Mul on sellest ebaviisakast kääbusest samuti suva ja kuna tund on kohe algamas, jooksen ruttu trepist üles, et oma uue inglise keele õpetajaga tutvuda.
Klass on keeleklassile kohaselt väike. Õnneks on akna all Reelika kõrval koht vaba.
“Võin ma siia istuda?”
“Ikka võid.”
Istun ta kõrvale ja proovin oma muret klassi kõige helgema näoga jagada.
“Liisa on mu peale täiega vihane. Ujutasin kogemata ta vihiku üle. Õigemini mu ema ujutas. Aga vihik on omadega perses igal juhul ja Liisa on nüüd täiesti veendunud, et olen lausidioot.”
“Ära põe. Liisa ongi selline käre. Mõne kuu peab viha ja siis on jälle kõik vanaviisi,” ütleb Reelika muigega.
“Ega ma otseselt põegi, aga Liisal on juba selline tappev pilk, et ta ei pea isegi midagi ütlema ja juba võtab hääle värisema, kui ta tujust ära on…”
“Tahad sa täna midagi teha? Pärast kooli Kompressorisse või midagi?” muudab Reelika teemat.
“Vabalt,” vastan poolsosinal, sest õpetaja on klassi tulnud.
“Good morning, everybody! Algab järjekordne suurepärane inglise keele tund,” lausub päikeseline miss Aravete klassi astudes.
“Good morning, miss Aravete,” vastavad kõik justkui ühest suust briti aktsenti kopeerides.
“Kõik nüüd oma kohtadele ja külalised välja.”
Istume maha, aga õpetaja pole ikka rahul.
“Noormees, minge oma klassi.”
Saan aru, et külalise all peeti silmas mind.
“Ma
