klassi sisenenud.
“Gud, tack,”2 vastavad kõik ühest suust.
“So vi har en ny student här.”3
Lõpuks ometi saan ka ennast kuskil tutvustada, rootsi keeles küll, aga siiski.
“Vad heter du?”4
“Johannes.”
“Så du kommer från Roosta?”5
“Ja.”6
“Var din lärare Gea eller Helene?”7
“Gea õpetab nooremaid klasse, me ei oleks hakkama saanud,” jätkan eesti keeles, sest rootsikeelsed sõnad said otsa, ja lisan teistele selgituseks, “Helene on rootslane ega räägi üldse eesti keelt.”
“Vi pratar bara svenska här i klassrummet,”8 hurjutab õpetaja.
“Aa, förlåt,”9 vabandan ja mõistan, et kerge siin tunnis olema ei saa.
Õpetaja muudab teemat ja jagab meile laiali paljundused paljutähendusliku tekstiga “Karin går på bio”, mida hakkame koos lugema ja tõlkima. Õige pea selgub, et Karin on rootsi tüdruk, kellele meeldib kevadistel allahindlustel poodlemas käia, ja vahel, kui aega saab, astub ta sisse ka kinno. Tekst ÕNNEKS ei ole väga keeruline ja igaühele jagub tõlkimiseks vaid paar lauset, nii et kui järg minuni jõuab, olen kaks viimast lauset endale juba selgeks teinud ja Reelika käest keerulisemad sõnad üle küsinud. Huh.
Tunni lõppedes annab Pille – see on õpetaja nimi – mulle ülesandeks kirjutada endast paarikümnelauseline tutvustav jutt, mille pean järgmisel nädalal teistele ette lugema, ja saan selle eest ka hinde, sest neid olevat vaja, et mulle ka selleks veerandiks koondhinne välja kirjutada. Garderoobis küsin Liisalt vihikut laenuks, et tema jutust malli võtta. Juba eos tundub see jutukirjutamine veidi üle jõu käiv. Roostal oli keeleõppimine veidi nagu naljategemine ja Geale meeldiski meiega pigem niisama nalja ja mõnusat tubast suhtlemistööd teha kui meid keeleliselt harida. Tundub, et siin peab päriselt õppima hakkama…
Vahetunnil katsun Reelika lähedale hoida, sest kuigi ta ei ole üks neist “olulistest”, on temaga suhtlemine palju vähem sunnitud ja pingutatud. Selgub, et ka Mullet ei ole siiski tumm ja et tema ristinimi on Paula, aga temaga jutuajamine on sama meeldiv kui ta soeng ning ma pigem väldin seda. Muidu saan paljudele seletada, miks ma Roostale läksin ja miks sealt ära tulin. Tuleb välja, et üks mu endine klassiõde on Liisa, Marileenu ja Peebu – Liisa hetkel veel tundmatu pinginaabri – endine sõbranna ja koolikaaslane Mustamäelt. Tolle klassiõega ma just parim sõber ei olnud… Veits häirib, et ma ei saa siin päris puhta lehena alustada, aga eks Eestis ole alati nii, et ükstapuha kuhu kolkaserva ka koliks, ühiste tuttavate abil saad killukese mainet endaga kaasa.
Olen püsimatu. Kui mulle midagi ei meeldi, proovin seda alati muuta. Ma ei vaata minevikku ja kahetsen harva, sest kunagi ei tea, mis on milleks hea. See Roostale minek ei tundunud mulle pärast kaht kuud lehmade ja karjamaade vahel konutamist – kui põnevust täis rebaste ristimise kuu läbi oli – üldsegi mitte mõistlik tegu, aga võta näpust: olen üsna kindel, et Rootsi gümnaasiumi sisseastumiskatsetest ma läbi ei oleks saanud. Või kui täpsemalt sõnastada – mind ei oleks katsetele lubatudki. Mul oli tunnistusel kolm. Matemaatikas. See nelja-viielise fakt oli üks neist tõe ilustustest ja väänamistest mu kõnes härra Allandile, mida enne mainisin. Nii et pean südamest tänama oma õde, kes mind enne Taisse kolimist Roostale suunas.
Kurat, kuidas ma tema järele igatsen! Meil on Kreetega täielik telepaatia ja mõistame üksteist sõnatult. Mängime temaga vahel mängu “Ma tean, mida sa praegu mõtled”. Seda on natuke raske seletada neile, kellel endal kaksikut ei ole, aga vahel tekib peas selline tunne, nagu saadaks Kreete mulle mingeid signaale või sõnumeid – kusjuures see ei toimu üldse teadlikult ega tahtlikult. Vahel tekib näiteks lihtsalt selline tunne, et Kreete tahab fotokas oleva filmi viimased kaadrid täis pildistada ja selle laborisse ära saata. Siis ma helistan talle ja ütlen, et “Hei, ma tean, mida sa praegu mõtled”. Lausete väljaütlemine on pigem nagu mõtete vormistamine ja neid mõtteid teame me mõlemad. Tihtipeale läheme selle mänguga liiga ülbeks ja paneme puusse ka.
Aga siin koolis ma nüüd hingekirjas olen, ja vaevalt, et Allandi ise neid tunnistusi nii väga sirvib – mata hinne oli niikuinii kuskil all nurgas, nii et ma selle pärast väga ei põdenud. Halvim, mis oleks võinud sellest bluffimisest välja tulla, on see, et ma ei oleks TRGsse sisse saanud, ja kuna seda ei juhtunud, siis ma väikest tegelikkuse ilustamist ei kahetse.
Huh! Tuleb välja, et pean kõik ained, mida mul Roostal ei olnud, järele vastama: see hõlmab psühholoogiat, perekonnaõpetust, ühiskonnaõpetust, arvutiõpetust, kunstiajalugu ja vene keelt. See pikk nimekiri tähendab igasse päeva üht lisatundi järeltöödeks. Kõige muuga saaks ehk hakkama, aga vene keel – issand jumal! Oksemaitse tuleb suhu. Olen seda neli aastat õppinud ja lisaks sellele elan Lasnamäel, mis paneb kõiki eeldama, et räägin vene keelt vabalt, sest seda on ju vaja, et getos ellu jääda. Mul on vist ajus blokk, mis ei luba mul vene keelt omandada, ja ma ei oska seda isegi hästi lugeda – susverid tegid endale ju selle X-tähestiku ka, mis moodustab kõigi enda susisevate häälikutega lihtsalt jabura jada. Kuznetšik. See on näiteks üks loetud sõna, mida oskan vabalt öelda – kes ei tea, siis see tähendab rohutirtsu, ja põhjus, miks ma sellega kursis olen, on üks samanimeline luuletus, mille pidin põhikoolis pähe õppima. Teine sõna, mille õppimine võttis märksa kauem aega, kulutas rohkem närve ning veenis mind tõdema, et vene keel on tõesti see keel, mis elus uksi avab – сосед. Selle sõna õppimise lugu hõlmab mu umbkeelseid olen-kolmkümmend-aastat-samas-tehases-töötanud-ja-ei-peagi-kunagi-eesti-keelt-õppima-hakkama, – sest-vaevalt-et-Norma-kunagi-pankrotti-läheb, – sest-helkureid-läheb-ju-inimestel-alati-vaja-ja-vaevalt-kunagi-selline-masin-leiutatakse, – mis-helkuripressi-automaatselt-alla-vajutab-ja-mind-koondatakse-tüüpi naabreid ja seda, miks nad mind mu koju sisse ei lasknud.
Hoolimata oma noorest east, olen parajalt hajameelne. Ükskord unustasin kodu välisuksevõtme õe Ege juurde. Ege elab Maardu kandis ja sinna naljalt bussiga tagasi loksuda ei viitsi. Vajutasin siis naabri uksekella, et nad mind sisse laseks.
Pärast pikka kohmitsemist ilmus unise häälega naabrimees ukse taha ja küsis seda lahti tegemata: “Кто там?” 10
Mina: “Mina – teie naaber.”
Tema: “В каком смысле naaber? Кто “naaber”?” 11
Mina: “Naaber noh, teie kõrval elan.”
Tema: “Я не знаю никаких “naaber”.” 12
Mina: “Kuidas ei tunne, unustasin võtme maha, ehk saate mind sisse lasta, mul on oma korteri võti olemas.”
Tema: “Пожалуйста уйдите!” 13
Pärast
Hästi, tänan.
Nii et meil on siin uus õpilane.
Mis su nimi on?
Nii et sa tuled Roostalt?
Jah.
Kas su õpetaja oli Gea või Helene?
Siin klassiruumis räägime ainult rootsi keeles.
Ahsoo, vabandust.
Kes on?
Mis mõttes naaber? Kes naaber?
Ma ei tea mingeid “naaber”.
Palun minge ära!
