style="font-size:15px;"> Ning siis äkki tiris Sextus teda käsivarrest. Tõuganud oma oimetu sõbra tagapool asuvasse kööki, heitis ta pilgu väikesesse õue. Neil oli õnne. Leegionärid, kes olid saadetud maja tagumist külge valvama, eksisid naabertöökoja hoovi. Võis kuulda, kuidas nad seal katusekivide virna ümber ajavad ja vannuvad. Sextus pistis koti Juliusele pihku ja tõukas ta välja. „Mine! Jookse!” sisistas ta. „Ja peida see kraam ära.”
Julius toibus paanikast sama kiiresti, kui oli sellesse sattunud, hüppas üle müüri, maandus kõrvalõue ning lipsas majadetagusesse väikeste tänavate labürinti. Kott paisutas tema tuunikat, nagu oleks ta rase.
Juba enne, kui ta tänavaid mööda jooksu pistis, olid sõdurid ukse maha murdnud ja majja tormanud, kus nad leidsid eest puusepp Sextuse, kes oli ilmselt parajasti pärastlõunasest uinakust ärganud ning pilgutas nende poole hämmastunult silmi. Mingist valerahategemisest ei olnud jälgegi. Kuid tsentuurio ei lasknud end tüssata. Ta läks maja taha.
Siis tegi Julius ohtliku vea. Ta oli umbes saja jardi kaugusel tänaval, kui kuulis jämedahäälset röögatust. Heitnud pilgu selja taha, nägi ta suurekasvulist tsentuuriot, kes hoolimata oma kaalust oli roninud üles müürile ja lasi pilgul ringi käia. Näinud mööda tänavat liduvat Juliust, hakkas ta karjuma. Nüüd, kui Julius ringi pööras, nägi ta, et tsentuurio karjub all õuel olevatele leegionäridele: „See on tema. Sealtkaudu. Jooksuga!” Tsentuurio haavaarmiga nägu, mida Julius selgesti nägi, muutis olukorra veelgi ähvardavamaks. Ta põgenes.
Tänavatel polnud raske leegionäridest vabaneda. Isegi oma kandamiga oli ta kiirem kui nemad. Alles mõni aeg hiljem, kui poiss mööda tühja tänavat kõndis, tuli talle pähe endalt küsida, miks ta oli tagasi vaadanud. „Kui mina teda nägin,” pomises ta, „võis tema mind ka näha.” Valge juuksetutt tema peas oli kindel reetlik tundemärk. Tsentuurio oli leegionäridele karjunud, kui Julius tema poole vaatas, kuid oli siis ümber pööranud.
„Nii et küsimus on selles, palju ta nägi,” pomises poiss kurvalt.
Martina seisis silla lõunapoolsel otsal. Suvepäev lähenes lõpule. Vastaskalda lubjatud linnamajade valevus oli tuhmunud ning need ainult kumasid meeldivalt. Läänes kogunesid merevaigukarva silmapiirile punakaslillad pilved. Mahe tuul riivas tüdruku põske.
Ta hoidis käes kirja. Selle oli toonud üks poisike. Kirjutatud oli see kallile paberile. Käekiri oli nii korralik, kui Juliuse kirjaoskus seda lubas. Kiri oli ladina keeles. Martina pidi tunnistama, et on erutatud.
Mitte sellepärast, et selline kirjavahetus, isegi lihtrahva hulgas, oleks olnud ebaharilik. Rooma linnas Londiniumis oli kirjaoskus tavaline asi. Kuigi enamik linnarahvast rääkis keldi keelt, oskasid nad ka ladina keelt rääkida ja kirjutada. Kaupmehed kirjutasid lepinguid, poepidajad kaupadele silte, teenrid said kirjalikke juhtnööre ja seintele oli soditud ladinakeelseid roppusi. Kuid see oli ikkagi armastuskiri, ja kui Martina seda luges, tundis ta, kuidas nõrk värin tal keha mööda alla jookseb.
Kui Sa tuled homme keskpäeval mängude ajal sillale, on mul
Sulle kingitus.
Mõtlen Sinule ööl ja päeval. J.
Kuigi poiss polnud täit nime alla kirjutanud – see oli mõistlik ettevaatusabinõu, kui kiri peaks võõrastesse kätesse sattuma –, teadis tüdruk, kes selle autor võis olla. Too noor poksija. Ta noogutas mõtlikult ja küsis endalt, mida ta teha kavatseb.
Aeg kulus. Õhtusesse kumasse uppunud linna punased kivikatused, valevad müürid ja kivisambad pakkusid rõõmustavat vaatepilti. Miks Martina siis nukrameelsusse kaldus? Võib-olla tuli see sillast. Ehitatud toekana kõrgetele tugevatele vaiadele, ulatus see kaks kolmandikku miili pikk rooma insenerikunsti saavutus üle vee. Nüüd, kui jõgi värvus päikeseloojangus veinikarva, meenutas pikk tume sild Martinale tema üksildast rännakut läbi elu. Sest kui ta kohtas Gallias kaptenit, oli ta selles maailmas täiesti üksi. Vanemad olid surnud ning mees pakkus talle uut elu, kodu ja turvalisust. Naine oli tänulik ja oli seda tänini.
Millise uhkusega oli kapten talle linna näidanud! Martina oli eriti imetlenud jõkke ehitatud pikka kaiderida. „Need on kõik tehtud tammepuust,” teatas mees talle. „Britannias on nii palju tammesid, et igalt puult võetakse vaid tüvi ja visatakse kõik muu minema.” Nad jalutasid silla juurest mööda laia tänavat üles foorumi poole. Väljak avaldas tüdrukule muljet, kuid tõeliselt hämmastas teda üks suur ehitis, mis ulatus üle kogu foorumi põhjakülje. See oli basiilika – tohutu suur ametihoone, kus käisid koos linnanõukogu ja kohus. Kui Martina silmitses aukartusega viiesaja jala pikkust löövi, ütles abikaasa talle: „See on suurim kogu Põhja-Euroopas.” Linnas oli nii palju vaadata: konsuli villa aiad ja purskkaevud, mitu avalikku sauna, palju templeid ja suur amfiteater. Erutav oli tunda end sellise metropoli osana. „Roomat kutsutakse Igaveseks Linnaks,” lausus kapten, „kuid ka Londinium on osake Roomast.”
Ja kuigi ta ei suutnud seda väljendada, sai tüdruk aru, mis tähendab olla osake suurest kultuurist. Sest kreeka ja rooma klassikaline kultuur oli maailmakultuur, ulatudes Aafrikast kuni Britanniani. Rooma riigi avalikes hoonetes, triumfikaartes ja ehisviiludes, sammastes ja kuplites, kolonnaadides ja väljakutes oli selline proportsioonitaju, selline ruumija korratunne, mis pakkus sügavat rahuldust. Rooma eramajad, maalid, mosaiigid ja keerukas keskküttesüsteem pakkusid mugavust ja puhkust. Tema varjuliste templite rahus sulas kivide täiuslik geomeetria kokku pühapaiga salapäraga. Tuntu ja tundmatu olid Roomas sajandite vältel lahutamatult ühendatud. Seal loodud vormid pidid maailmas veel kahe tuhande aasta pärast vastu kajama ning jätkavad seda võib-olla niikaua, kuni inimkond säilib. Ajaloolisest kultuurist osasaamine oli selline asi, millest tüdruk küll rääkida ei osanud, kuid mida ta instinktiivselt tajus. Ta armastas seda linna.
Sageli purjetas kapten Galliasse, kaasas briti tarbekeraamika, ning pöördus sealt tagasi lõvipeadega kaunistatud hinnaliste Samose kausside, seedripuust veinivaatide ja suurte amforatega, mis olid täis oliiviõli või datleid. Viimased olid mõeldud peamiselt rikaste majadele, kuid kapten jättis mõned endale ja nad elasid hästi. Mõnikord vedas ta välja ka tünne austritega, mis olid pärit jõesuudme suurtest austrilademetest. „Need leiavad Roomas tee isegi keisri lauale,” mainis ta.
Kui kapten ära oli, meeldis tüdrukule üksi jalutamas käia. Ta läks koolmekoha juures asuvale saarele. Seal, kus kunagi oli elanud druiid, asus nüüd kena villa. Või väljus ta ülemisest lääneväravast ja kõndis kaks miili kuni suure ristteeni, kus seisis uhke marmorkaar. Või mõnikord lonkis lõunapoolsetele seljandikele ning imetles sealt avanevat vaadet.
Aeg-ajalt küsis ta endalt, kas ta on õnnetu. Võib-olla oli see lihtsalt üksindustunne.
Sageli palus ta, et saaks lapse. Läänepoolse künka harjal oli hulk templeid, nende hulgas ka üks Dianale pühendatud, kuid ta ei uskunud, et karske jumalanna võiks teda aidata. Enamik naisi käis keldi emadusjumalanna arvukates pühamutes; tema oli ka proovinud, kuid kasu sellest ei olnud. Ühes pühapaigas leidis ta lohutust. Alumise läänevärava juurest viis tee üle jõekese ja möödus siis pühast kaevust, kus elas keldi veejumalanna. Martinale tundus, et too kuuleb teda ja on tema vastu lahke. Kuid last ei tulnud ikkagi.
Kuni ühe päevani tol kevadel ei olnud ta päriselt mõistnud, et on õnnetu.
Maja, milles nad elasid, asus linna lõunaservas. See oli meeldiv paik. Puust sild, mis ulatus lõunakaldalt esiletungivale kruusasele maasäärele, jätkus seal tugedele toetudes veel veidi maad, nii et kui saabus tõus ja maasäär muutus saareks, jäi sild endiselt veest välja. Jõe soisel lõunakaldal oli tee rajatud suurtele ristamisi asetatud palkidele, mis olid kaetud mulla ja kivikillustikuga. Ükskord seda mööda jalutades oli tüdruk peatunud, et jälgida soisel jõepervel askeldavaid töömehi.
Need
