tuli kuudist kähku välja ja hakkas haukuma, kuid peremehe ära tundnud, jäi vait. Mees seisis koos loomaga pimeduses ja ootas mõne aja, veendumaks, et keegi ei liigu. Siis ronis ta veetünni otsa ja jõudis üllatava väledusega üles kivimüürile, mis kulges piki õue serva majanurgani. Viltune kuuvalgus heitis katust katvate kumerate pruunikaspunaste kivide vahele varje, moodustades kummalise geomeetrilise mustri, ning kapuutsiga kogu läks osavalt piki müüriharja tumeda aknaruudu poole, mille luugid olid lahti.
Kapten sisenes vaikselt oma majja ja suundus selle toa ukse poole, kus magas Martina.
Ta oli juba kuu aega kahtlustanud. Raske oli öelda, miks. See oli miski tema noore naise käitumises, tolle mõttessevajunud pilk, pisike kõhklus armatsemisel. Kindlasti ei midagi rohkemat. Mõni teine mees poleks seda ehk tähelegi pannud. Kuid kapteni ema oli olnud kreeklane ning temalt imes ta juba emapiimaga endasse tulise ja uhke omanikutunde, mis oli aluseks tema suhtlemisel nii meeste kui ka naistega. „Ta on merel väga kannatlik,” rääkisid need, kes temaga koos purjetasid, „kuid kui teegi teda petab, peab too verega maksma.”
Kapten ei arvanud, et tüdruk on truudusetu olnud. Mitte veel. Kuid ta otsustas asjas kindel olla ning mängis naisele abielumeeste hästituntud vana vembu, teeseldes, et viibib eemal.
Nüüd avas ta ettevaatlikult magamistoa ukse.
Naine oli üksi. Kahvatu kuuvalgus langes üle voodi. Üks rind oli katmata. Mees vaatas ja naeratas. Väga hea. Naine ei peta teda. Mees jälgis tema tasast hingamist. Toas ei olnud mingit märki sellest, et majas võiks olla veel keegi. Kõik oli hästi. Vaikselt nagu kass liikus jässakas kapten toas ringi, silmitsedes samal ajal naist. Võib-olla teha talle meeldiv üllatus ja ronida tema kõrvale voodisse. Või hiilida minema ja vaadata veel ühel ööl. Ta kaalus just parajasti neid kaht mõtet, kui märkas voodi lähedal laual pärgamenditükki. Võtnud selle kätte, läks ta avatud akna juurde.
Kuusirp andis piisavalt valgust, et Juliuse saadetud kirja lugeda. Allkiri ei andnud kaptenile saatja isiku kohta mingit vihjet, kuid see ei olnudki tähtis, sest sedelil oli kirjas kohtumispaik ja – aeg. Mees pani kirja tasa oma kohale ja väljus majast.
Ometi kord oli Juliuse ema toiminud märkimisväärse kärmusega.
Paks tüdruk polnud sõdureid näinud. Ta oli kogu nende kontrollkäigu aja maganud ning leidnud lõpuks, et töökojas enam kedagi ei ole, vantsinud koju, jäädes sinna hiljaks. Tema hiline saabumine, lisaks miski Juliuse käitumises oligi emas kahtlust tekitanud. Paar täiendavat laksu sundis paksu tüdrukut rääkima, et mehed olid ta tänavale valvama pannud, kas sõdurid ei tule. Siis oli vanale naisele asi selge. „See Sextus on poisile häda kaela tõmmanud,” pomises ta.
Niipea kui Julius ja isa olid lahkunud, otsis ema poja toa läbi. Ta leidis kohe koti, nägi selle hirmuäratavat sisu, istus veidi üle minuti šokeerituna ja teatas siis: „Me peame sellest lahti saama.” Aga kuidas?
Ometi kord oli ta tänulik, et tema tütar on paks. „Torka see oma riiete alla,” käskis ta. Pannud seejärel mantli selga, asus ta koos tüdrukuga teele.
Alul mõtles ta koti jõkke visata, aga see ei olnudki nii lihtne. Vee ääres oli inimesi. Seetõttu viis ta tüdruku mööda peatänavat lähima väravani läänepoolses müüris. Linna kõik väravad oleksid pidanud pimeduse saabudes suletud olema, kuid soojadel suveõhtutel vaadati sellele seadusele sageli läbi sõrmede. Noortele meeldis väljas jalutamas käia ning seepärast ei pööranud keegi vähimatki tähelepanu, kui paks tüdruk ja tema ema väravast läbi läksid. Olles käinud ainult veidike maad, nad peatusid. Tee nende ees viis üle silla pühapaiga juurde, kus elas veejumalanna, kuid sellel teel võis näha mõnda paarikest. Mõlemal pool teed asus kalmistu nagu kõigi linnaväravate taga.
„Anna mulle nüüd kott ja mine tagasi,” käskis ema. „Ja ära räägi sellest mitte kellelegi, eriti mitte Juliusele. Kas saad aru?” Kui tüdruk minema vantsis, pööras naine kalmistule. Ta otsis mõnda avatud hauda, kuid ei leidnud. Läbi kalmistu edasi minnes jõudis ta välja selle teise serva, möödus ülemisest lääneväravast ja jätkas teed mööda rada, mis kulges piki linnamüüri.
See oli vaikne paik. Müür oma horisontaalsete kivitriipudega näis tontlik. Allpool, umbes nelja jardi kaugusel kulges musta lindina lai kaitsekraav. Müüri peal ei olnud ühtegi vahimeest; teda ei jälgitud. Naine ei kiirustanud, läks ümber nurga ja edasi piki põhjapoolset müüri. Ta möödus väravast, mis oli suletud, ja jätkas oma teed. Umbes kolmesaja jardi järel nägi ta seda, mida vajas.
Väike oja, mis laskus alla linna kahe künka vahelt, jagunes ülemjooksul mitmeks haruks ning need voolasid kolmes või neljas kohas põhjapoolse linnamüüri alt läbi korralikult ehitatud tunnelite kaudu, mille sissepääsudel olid võred ees. Hetkeks pidas naine aru, kas poetada kott ühte neist ojasängidest, kuid siis tuli talle meelde, et võresid puhastatakse regulaarselt ja voolukanaleid süvendatakse. Aga kui ta ühest tunnelist möödus, märkas ta, et keegi oli hiljuti visanud suurel hulgal prahti kraavi, mis jooksis müüri taga. Erinevalt ojasängidest ei hoolitsetud kraavi eest kuigi hästi. Naine polnud kunagi näinud, et keegi seda puhastaks.
Ta peatus ainult mõneks hetkeks, et ringi vaadata. Veendunud, et teda ei nähta, heitis ta koti kraavi ja kuulis, et see kukkus põhjas prügi hulka.
Jätkanud oma teed, nagu poleks midagi juhtunud, leidis ta veidi eemal põhjapoolse peavärava, mis oli pärani lahti, ning sisenes selle kaudu märkamatult linna.
Julius silmitses pikka linnamüüri. Tema käed langesid abitult alla ja ta vangutas pead. Otsimine oli kasutu. Teispool müüri, läänepoolse künka teises servas nägi ta amfiteatri kumerat ülemist korrust. Hommik oli selge, ei olnud tuult ega ühtki pilve kahvatusinises taevas. Päeval läheb amfiteatri tohutus katlas kuumaks.
Kus oli raha? Ta oli koidust saadik väljas ja tal polnud ikka veel õrnematki aimu, mida ema sellega teinud oli.
Kas paks tüdruk oli valetanud? Ta ei uskunud seda. Kui ta keskööl tema voodi juurde roomas, käe talle suule pani ja nuga kõri vastas hoidis, oli tüdruk üsna ehmunud. Ta ütles, et ema viskas koti kuhugi läänemüüri taha, kuid kolmetunnine otsimine polnud mingitele jälgedele viinud. Julius oli lääneväravast välja läinud. Oli kontrollinud iga paika, mis talle pähe tuli, ning lõpuks tagasi pöördunud. Ja nüüd linn juba kihas. Peagi hakkavad inimesed karjas amfiteatri poole minema. Ja temal ei olnud pennigi.
Mida ta Sextusele ütleb? Kuigi ta oli kavatsenud kohtuda temaga teel mängudele, polnud ta enam kindel, kas tahab teda nüüd näha. Kas Sextus usuks teda? Või arvab, et Julius on raha ära varastanud ja teda petnud? Raske öelda. Samuti ei valmistanud talle mingit rõõmu kojuminek ja emaga kohtumine. „Ma parem redutan õhtuni peidus, kuni mängud on läbi,” pomises ta. Võib-olla on siis kõik paremas tujus.
Peale tüdruku. Julius ohkas. Ta oli lubanud talle kingi, kuid nüüd ei ole tal raha. Mida ta teha saab? Mitte midagi. Kogu see asi oligi liiga riskantne, tuletas ta endale meelde. „Ja nüüd ei tule ta tõenäoliselt mingil juhul silla juurde,” pomises ta. Kõik see tegi teda kurvaks, ja kuna tal muud targemat teha polnud, istus ta tee äärde kivile mõtisklema.
Möödus mitu minutit. Paar korda pomises poiss: „Ma olen murtud mees,” ning: „Unusta kogu see asi.” Kuid isegi need nentimised ei aidanud teda. Aegamööda hakkas tema peas küpsema üks uus mõte.
Mis siis, kui tüdruk tuleb ikkagi silla juurde? Oli üsna tõenäoline, et ta oli kirja ära peitnud. Kapten võib-olla kahtlustas midagi. Mis siis, kui tüdruk ikkagi riskeerib ja silla juurde tuleb ja mind ei ole seal temaga kohtumas? Võib-olla ta hoopis maha jätta?
Julius raputas pead. Ta teadis väga hästi. „Kui mina
