Poiss tundis, et süda hakkab kiiremini peksma.
Iga rusikavõitleja sadamas teadis, et Julius ei jää kunagi maha, kui ta pikali virutada. See ei pruukinud olla mõistlik ja sellel polnud võib-olla mingit põhjust, kuid tema sügav optimism kerkis peagi sama loomulikult pinnale, nagu kevadel ilmuvad pungad.
Seetõttu paistis mõne aja pärast, et ta võtab end kokku. Veel mõni minut ja ta noogutas endamisi põgusalt naeratades. Veidi hiljem tema nägu juba säras ja ta tõusis püsti.
Siis suundus ta värava poole.
Martina oli sel hommikul vara üleval. Ta seadis toa korda, kammis oma lühikesi juukseid, pesi ja lõhnastas ennast hoolikalt. Enne riidessepanekut uuris ta oma keha. Puudutas rindu, mis olid väikesed ja pehmed, ning libistas kätega üle tugevate jalgade. Rahule jäänud, hakkas tüdruk riidesse panema. Ta pistis jala otsa uued sandaalid, sest kogemused olid talle õpetanud, et nende nahk annab kerget lõhna, mis, segunedes keha loodusliku aroomiga, on meestele ligitõmbav. Mõlemale õlale kinnitas ta väikese pronksist sõle ning märkas seda tehes südame vaikset põksumist, mis ütles talle, et pole kahtlustki, ta kavatseb noore Juliusega täna armatseda.
Mähkinud taskurätikusse paar magusat kooki, mida hommikul süüa, lahkus ta majast ja läks koos naabritega üle silla mängudele. Ta märkas, et tema samm on nii kerge, nagu see polnud juba ammu olnud.
Veider oli tunda, et terve linn on sinu päralt. Keskhommikuks paistis, et kogu selle elanikkond on mängudele läinud. Aeg-ajalt kuulis Julius amfiteatrist kõva kisa, kuid ülejäänud aja olid munakividega kaetud tänavad nii vaiksed, et võis kuulda lindude laulu. Julius rändas rõõmsas meeleolus mööda kõrvaltänavaid ja nautis pagaritöökodade meeldivat värskeltküpsetatud leiva aroomi ning mõnest köögist tulevat tugevat toidulõhna. Ta lonkis mööda kenasti sillutatud tänavaid, möödudes rikaste toredatest majadest. Mõnel majal oli oma saun, paljusid ümbritses müür, mille sisse jäi väike viljapuuaed, kus kasvasid kirsi-, õuna- ja mooruspuud.
Poiss vaatas kõikjal ringi. Ta kavatses tüdrukuga keskpäeval kohtama minna ja oli lubanud talle kingituse viia. Ta ei tahtnud minna tühjade kätega.
Seetõttu kavatses ta kingi varastada.
Kindlasti on kusagil mingi võimalus. Peaaegu kõik linnaelanikud olid amfiteatris. Kuluks ainult hetk, et lipsata mõnda valveta jäänud majja ja võtta sealt midagi, mis tüdrukut rahuldaks. Talle ei meeldinud varastada, kuid momendil näis see olevat ainus võimalus.
Kuid see oli raskem, kui Julius oli arvanud. Ta käis sees mõnes tagasihoidlikus majas, kuid ei leidnud sealt midagi, mis talle meeldinuks. Rikastes majades paistsid olevat aga vanaldased teenijad ja tigedad valvekoerad ning ta oli kaks korda sunnitud sääred tegema.
Veidi heitununa sammus ta sadamasildade poole. Kõigepealt tegi ta proovi lääne pool, kuid edutult. Siis möödus ta sillast ja katsetas ida pool. Ka siin olid kõik madalad laohooned suletud. Ta möödus väikesest kalaturust, mille letid olid juba koidust saadik tühjad olnud. Siis aga jõudis ta ühe suurema hoone juurde, mille nägemine sundis teda peatuma.
See oli keiserlik laohoone. Erinevalt teistest oli ta ehitatud tugevatest kividest. Päeval ja ööl valvasid seal sõdurid. Sellesse riiklikku hoidlasse saabusid kõik konsulile, garnisonile ja linnavalitsusele määratud kaubad. Mõnikord olid need saadetised hinnalised. Kolm päeva tagasi oli Julius aidanud tühjaks laadida üht alust, millel paiknes mitu suurt kirstu sõdurite palgaks mõeldud kuld- ja hõbemüntidega – kõik ametlikult pitseeritud. Kirstud olid hämmastavalt rasked ning mehed nägid kohutavat vaeva, et neid kaile toimetada. Juliusele, kes mõistis hästi selle lasti tohutut väärtust, oli see elavaks meeldetuletuseks riigi võimust ja rikkusest. Mõnikord võis paista, et impeerium kaldub kaose poole, kuid Igavese Linna ja selle dominioonide aluseks olev võimsus oli ikka veel aukartustäratav. Poiss naeratas endamisi. Kui ma saaksin vaid mõne hetke seal sees veeta, ütles ta endale, oleksid minu rahamured kõik möödas. Kuid pärast nappi pääsemist leegionäride käest eelmisel päeval tegid ametivõimud Juliuse närviliseks ning ta ei söandanud laohoonest mööda minna.
Laia tänavat pidi tagasi foorumi poole minnes hakkas Juliusele selgeks saama, et tal tuleb ikkagi ilma kingituseta läbi ajada. Jõudnud alumise peatänavani, pööras ta ilma erilise põhjuseta konsuli palee poole, kus sissepääsu ees valvas tunnimees. Muidu oli tänav tühi.
Seal tuligi Juliusele üks mõte. See oli nii lihtne ja julge, et tundus meeletu. Aga kui poiss järele mõtles, näis talle, et see ei ole mitte ainult võimalik, vaid on ka üsna loogiline. „Küsimus on ainult õiges ajastamises,” pomises ta endale julgustuseks.
Erinevalt eramajadest, mida ta oli uurinud, oli konsuli palee avalik hoone. Peale väravas seisva vahimehe oli kogu personal tõenäoliselt mängudele läinud. Ja kui mind sealt tabataksegi, arutles ta, leian ma ikka mingi vabanduse, ütlen, et tahan konsulile palvekirja esitada või midagi sellist. Asja lihtsus pani ta naeratama. Lõppude lõpuks, kes tuleks selle peale, et konsulit röövima minna? Põiganud tänavanurga taha, jäi ta rahulikult seisma, et mõne aja maad kuulata.
Palee tänavapoolsel küljel oli kiltkivist müür, mille keskel asus kena värav, kust viis tee avarasse õue. Värava ees seisis marmorist soklil peaaegu mehekõrgune peenike kivisammas. See oli märk, millest hakati lugema kõiki Britannia lõunaosa miiliposte.
Tunnimehele näis meeldivat seista posti ees ja selga selle vastu toetada, kuid iga natukese aja tagant marssis ta aeglaselt mööda tühja tänavat edasi, pööras siis ringi ja tuli oma puhkekohale tagasi.
Julius jälgis teda tähelepanelikult. Mees tegi ühes suunas kakskümmend viis sammu, peatus siis ja tuli tagasi. Et kindel olla, jälgis Julius teda veel teine ja kolmaski kord. Ikka samamoodi. Poiss arvestas hoolikalt tema liikumiseks kuluvat aega. Seda oli just parasjagu.
Kui tunnimees alustas oma järgmist ringkäiku mööda tänavat ja jäi seljaga Juliuse poole, tuli poiss kähku välja, ja vaadanud, et sammas teda tunnimehe eest varjaks, jooksis kiiresti ja vaikselt edasi ning põikas värava varju just enne seda, kui mees ümber pööras.
Tal võttis ainult hetke, et õue lipsata. Selle teises servas portikuse all oli hoone peauks. See oli lahti jäetud. Poiss läks julgelt sisse. Ja leidis end nagu teisest maailmast.
Ükski tsivilisatsioon pole vist loonud oma rikastele paremaid elamuid kui rooma villa või linnamaja. Konsuli villa oli viimase hiilgav näide. Kõrge jahe aatrium oma basseiniga lõi väärika rahuliku meeleolu. Keerukas põrandaalune keskküttesüsteem – hüpokaust – hoidis maja talvel sooja. Suvel olid kivist ja marmorist seintega siseruumid jahedad ja õhurikkad.
Nagu Londiniumi paremates majades tavaline, olid paljudel põrandatel ilusad mosaiigid. Ühes kohas oli kujutatud veinijumal Bacchust, teisal lõvi; halli kaunistasid delfiinid ja kõikjal olid keerukad geomeetrilised mustrid.
Heitnud imetleva pilgu suurematesse ruumidesse, liikus Julius kiiresti väiksemate kambrite poole. Ka need olid toredad, kuid veidi hubasemad. Seintel olid enamasti ookerkollased, punased ja rohelised paneelid, mille alumine osa oli nii kavalalt maalitud, et nägi välja nagu marmor.
Julius teadis, mida ta otsib. See pidi olema midagi väikest. Kui kapteni naist nähtaks mingi hinnalise ehteasjaga, tekitaks see jutte ja tooks häda kaela. Tal oli vaja mõnd tagasihoidlikku eset, midagi sellist, mis oleks nii väike, et arvataks, et see on lihtsalt kaduma läinud.
Otsimine ei võtnud kaua aega. Ühes magamistoas leidis ta laualt lihvitud pronkspeegli, mõned hõbedast harjad ja kolm kalliskividega sõlge. Seal oli veel ilus kaelakee, mis koosnes kuldketi sisse paigutatud suurtest lihvimata smaragdidest. Julius teadis, et smaragdid on pärit Egiptusest. Ta võttis kee kätte ja
