nokk. See oli ronk. „Kas ta on preester?” küsis Julius sosinal isalt.
„Ei. Ta on üks meie hulgast. Kuid täna õhtul juhatab ta tseremooniat.”
Ronk hakkas templi teisest otsast mööda kesklöövi pinkide vahel edasi tulema. Ta kõndis aeglaselt ning tema suur saba riivas möödudes meeste põlvi. Iga paari sammu tagant ta peatus ja esitas mõnele looži liikmetest küsimuse, mis oli ilmselt mingisugune rituaal.
„Kes on valguse isand?”
„Mithra.”
„Kelle veri väetab maad?”
„Mithra tapetud härja veri.”
„Mis on sinu nimi?”
„Teener.”
„Kas sa kuulud meie hulka?”
„Teispool surma.”
Kui ronk aeglaselt mööda löövi edasi-tagasi liikus, paistis Juliusele, et silmad, mis vaatavad välja noka kohal asuvatest koobastest, pööravad erilist tähelepanu just talle. Äkki hakkas ta kartma, et lind võib temalegi mingi küsimuse esitada, millele tal loomulikult vastust ei ole. Ta oli rõõmus, kui ronk, heitnud talle, nagu tundus, ainult põgusa pilgu, altari poole tagasi läks.
Niisiis ei tundnud ta end kuigi mugavalt, kui isa end lähemale küünitades talle otse kõrva sosistas: „See on üks neist meestest, kellega sa täna õhtul kohtud.”
Tseremoonia ülejäänud osa ei olnud pikk. Ronk lausus mõned loitsud, lõvi andis edasi lühikesed teated, mis puudutasid liikmeskonda, ning siis oli koosolek läbi ja väikesed rühmad kogunesid kesklöövi.
Julius ja isa jäid templi tagakülge. Enda ümber märkas Julius teisi suhteliselt väljapaistmatuid liikmeid, kuid nägi ka paari tähtsat ja mõjukat kodanikku. „Loož võib linnas peaaegu kõik asjad joonde ajada,” sosistas Rufus uhkelt.
Nad ootasid, lobisedes lähedalolijatega. Möödus mitu minutit. Siis tundis Julius, et isa togib teda. „Sealt ta tuleb,” pomises ta. „Ole tubli,” lisas ta närviliselt. Julius vaatas templi lääneosa poole.
Mees, kes enne oli ronk olnud, oli suur ja aukartustäratav. Ta oli kostüümi seljast võtnud ning tuli nüüd mööda kesklöövi, noogutades sõbraliku autoriteediga siia-sinna. Julius nägi tuhmis valguses, et tema pea on hall, kuid alles siis, kui mees lähemale jõudis, märkas ta ehmatusega üle põse jooksvat armi.
Tsentuurio silmad jälgisid teda. Nende pilk oli karm. Julius tundis, et läheb näost valgeks. Polnud ime, et ronk oli teda tähelepanelikult vaadelnud. Ta tundis mu ära ja ma olen kadunud, arvas poiss. Ta suutis vaevu pilku tõsta, kui isa teda närviliselt naerdes tutvustas.
Esialgu ei kuulnud Julius midagi. Ta ei tajunud muud midagi peale tsentuurio pilgu. Alles mõne hetke pärast taipas poiss, et sõjamees räägib talle midagi vaiksel häälel. Ta rääkis jõel toimuvast kaubaveost, kuhu vajatakse üht terast noort meest, kes tooks saare sisemaalt sadamasse potissepatooteid. Sellisel mehel oleks hea palk. Saab ka omal käel kaubelda. Oli see võimalik, et tsentuurio polnudki teda ära tundnud? Julius tõstis pilgu.
Tsentuurio juures oli midagi veidrat. Julius märkas seda, kuid ei osanud täpselt öelda, mis see on. Kui suur mees alla tema poole vaatas, tajus poiss ainult seda, et nende karmide silmade taga peitub midagi muud, midagi varjatut. Mitte et see oleks ebatavaline, kui sellisel mehel on ärilised huvid. Leegionäridele maksti hästi ja polnud kahtlust, et tsentuurio kavatses pärast erruminekut saada jõukaks kaupmeheks või koguni maaomanikuks. Seni olid tema kohustused linnas peamiselt tseremoniaalset laadi ja hõlmasid ka veidi korrakaitsetööd. Tal oli aega investeeringuid teha. Aga kui mees edasi rääkis, leidis Julius, et tema esialgne mulje muutub üha tugevamaks – tsentuurios oli midagi rohkemat, kui esimesel pilgul paistis. Otsekohene sõdur oli mees, kellel on saladusi. Võib-olla olid need seotud mitraistide loožiga, võib-olla millegi muuga. Julius võis ainult oletusi teha.
Poiss vastas tsentuurio esitatud küsimustele veidi närviliselt. Ta püüdis ennast heast küljest näidata, kuigi tundis end ebamugavalt. Võimatu oli ära arvata, mis mulje ta jätab. Lõpuks ometi noogutas tsentuurio isale. „Ta paistab sobivat küll,” lausus ta ja naeratas. „Ma loodan, et sa tood ta jälle looži.” Rufus punastas heameelest. „Mis puudutab jõeäri, siis olen ma rahul. Aga poiss peab töötama koos minu volinikuga.” Tsentuurio vaatas kannatamatult ringi. „Kus ta on? Ah jaa.” Ta naeratas. „Oodake siin. Ma toon ta kohale.” Ja ta läks sinnapoole, kus hämaruses seisid mõned kogud.
Rufus vaatas poega naerul näoga. „Suurepärane, poiss. Sa oled vastu võetud,” sosistas ta. Vanemale mehele paistis, et sel õhtul täituvad kõik tema soovid.
Seepärast oli ta üllatunud ja pisut segaduses, kui nägi, et ilme Juliuse näol ei peegelda hoopiski rõõmu, vaid imestust ja õudust. Milles asi võis olla?
Kui tsentuurio tagasi tuli, nägi Julius esimest korda tema volinikku. Ja kuigi esimesel hetkel ütles ta endale, et see on võimatu, ei jäänud nende lähenedes enam mingit kahtlust. Seal tema ees templi tuhmis valguses seisis kapten, sinakas nägu naerul.
Kui isa ja poeg tol õhtul mööda tänavaid tagasi kodu poole läksid, oli tõusnud kuusirp. Rufus oli lõbusas tujus. Pole midagi paremat kui isa uhkus, mõtles ta endamisi. Tütrele oli ta juba ammu käega löönud, kuid poja puhul tundus talle nüüd, et on tõepoolest hästi toiminud.
Tsentuurio oli poisi tööle palganud. Kapten oli öelnud, et poiss meeldib talle. „Sul on nüüd eluks ajaks amet olemas,” ütles isa Juliusele rahulolevalt. Kui poeg näis veidi mõtlik olevat, ei leidnud ta selles midagi halba.
Juliuse mõtted keerlesid aga ringiratast. Tsentuurio polnud teda ära tundnud; selle eest pidi ta jumalaid tänama. Aga mis saab kapteniga? Talle jäi mulje, et too on just äsja tagasi jõudnud, kuid ta ei söandanud temalt küsida. Kas ta on kodus juba käinud? Võib-olla nägi ta kirja? Kas peaks Martinat hoiatama, et ta selle ära hävitaks? Nüüd on selleks liiga hilja, ütles ta endale. Kapten on tõenäoliselt juba poolel teel koju.
Isegi kui kapten nende suhetes varju jääb, kas tohib siis mõelda vahekorrale selle mehe naisega, kellest nüüd oleneb tema ärikarjäär? See oli naeruväärne.
Ja ikkagi. Poiss mõtles sellest kehast, mõtles sellest rütmilisest kõnnakust. Ta mõtles kogu tee.
Kui nad tagasi jõudsid, oli maja pime. Ema ja õde olid magama läinud. Isa soovis talle südamlikult head ööd ja tõmbus oma tuppa. Julius istus mõne aja ja mõtles päevaste sündmuste üle järele, kuid ei jõudnud mingile otsusele. Mõistes, et on väsinud, otsustas ka tema magama minna.
Ta läks väikest õlilampi käes hoides oma tuppa ja istus voodile. Siis võttis riided seljast. Enne pikaliheitmist sirutas ta haigutades käe voodi alla, et hinnalist kotti katsuda. Siis kortsutas ta kulmu.
Ebamäärast rahutust tundes ajas poiss end voodist üles ja laskus põrandale põlvili. Ta pistis käe voodi alla ja lükkas kastid kõrvale. Asetas siis lambi põrandale ja jäi uskumatuna vahtima.
Kott oli läinud.
Kogu liikus vaikselt pimeduses. Jõe lõunakaldal põles vaid mõni üksik tuli. Ületanud puust silla, jätkas ta teekonda lõuna poole, möödudes suurest kõrtsist, kus peatusid saabuvad rändurid, ja saunast ning pööras paremale ühte kitsasse tänavasse. Erinevalt üle jõe asuva Londiniumi tänavatest olid siin ainult peateed killustikuga kaetud. Seepärast ei teinud tema sandaalid poris liikudes mingit
