Julius seisis puust samba varjus, ei näinud nad teda, kuid kui nad lähemale jõudsid, suutis ta eraldada nende nägusid kiivrite all. Talle tundus, et üks meestest paistab olevat tuttav.
Ja siis taipas ta ehmatusega, miks see nii on. Mees, kes kõndis vankri taga, polnud keegi muu kui eilne tuttav. Tsentuurio. Julius vaatas suurt kogu uudishimulikult. Ta imestas, miks peaks tsentuurio mängude ajal tänavatel mingit eeslivankrit saatma.
Vanker oli kaetud purjeriidest linaga. Üks nurk oli aga lahti tulnud ja Julius nägi, et sealt ulatub välja veiniamfora. Ilmselt viisid sõdurid mingil põhjusel just täna riigi laohoonest endale kindlusesse toidumoona. Pole kahtlust, et neil on barakkides õhtul pidu. Vanker hakkas pöörama künkast üles viivale kõrvaltänavale.
Juliuse mõtted pöördusid uuesti Martina juurde. Teda läbis põgus rõõmulaine. Kus see tüdruk on?
Ja siis juhtus midagi. Esimesel pilgul ei paistnud see olevat midagi tähtsat. Kui vanker kõrvaltänavasse jõudis, põrkas üks ratas vastu sillutisemuhku ja mingi väike ese kukkus koormalt maha. Hetke lebas see teetolmus, kuni üks sõdur selle kähku üles korjas ja katte alla tagasi torkas. Aga kui ta seda tegi, märkas Julius kahte asja. Ese läikis tuhmilt päikese käes. Ning tsentuurio vaatas kiiresti paremale ja vasakule, et kindlaks teha, kas keegi ei näinud. Tema näoilme väljendas midagi Juliusele hästi tuttavat. See oli hirm – ja süütunne. Sest ese, mis vankrist maha kukkus, oli kuldmünt.
Kuld. Selles vankris võis olla mitu kotitäit kulda. Polnud ime, et eesel komberdas seda vedades. Ja miks peaksid sõdurid vargsi mööda tühja tänavat kulda vedama? Asi oli nii hämmastav, et Julius ei suutnud seda alul uskuda. Polnud mingit muud mõistlikku seletust kui see, et nad vist varastasid selle kulla.
Julius jäi vaikselt paigale, kuni vanker oli kõrvaltänavas silmist kadunud. Tänav tema ees oli ikka veel tühi – tüdrukust ei olnud mingit märki. Äkki tundis poiss, et tal hakkab kõhe, ja tema mõtted keerlesid virvarrina. Siis läks ta väga vaikselt sillalt minema ja suundus kõrvaltänava poole.
Ta hoidis ettevaatlikult vahemaad. Liikudes ühe nurga juurest teiseni, jälitas ta neid nende siksakilisel teekonnal. Polnud mingit kahtlust – mehed hoolitsesid selle eest, et neid ei nähtaks.
Mitu korda lõi Julius kõhklema. Kui sõdurid varastavad kulda või hõbedat ja näevad, et ta neid jälitab, siis võis arvata, mis juhtub. Kuid tema peas hakkas juba kuju võtma üks plaan. Nad kavatsevad selle kulla kuhugi peita, arutles ta endamisi. Kui ta suudab kindlaks teha, kuhu, võib ta seda peidupaika hiljem ise külastada. Vaid üksainus neist kottidest paneb Sextuse kohe oma kaotatud koti unustama. Julius nägi juba sõbra õnnelikku nägu. Talle torkas pähe üks mõte, mis pani ta naeratama. „Meil pole mingit vajadust võltsmünte teha, kui meil on ehtsaid,” ütles ta endamisi naeru kihistades. Sellise rikkuse eest võis ta osta Martinale kõike, mida too tahab.
Jäädes peatänavaga enam-vähem paralleelseks, kulges sõdurite teekond läbi kõrvaltänavate idapoolse künka nõlvast üles foorumi poole. Seal jõudsid nad välja linna läbivale ülemisele peateele. Suundunud kõrvaltänavale, mis jooksis sellega rööbiti, pöörasid nad vasakule.
„Nad lähevad lääne poole,” pomises Julius, „aga kuhu?” Ta ei osanud midagi arvata. Leides, et nii on ohutum, läks ta peateele ning hakkas seda mööda edasi minema, kavatsedes jälitada mööda kõrvaltänavat liikuvat vankrit.
Jõudnud vankri jälil kallakust alla kahe künka vahele, nägi Julius, et see tuleb tema ees välja peateele. Ta peatus, tahtmata, et teda nähtaks, ja ootas, kuni sõdurid oma teed jätkavad ja vastasnõlvast üles hakkavad minema. Nad olid rohkem kui veerand miili temast ees ning üle künkaharja ähmaselt paistev amfiteater jäi nende selja taha, kui nad äkki vasakule ühte kõrvaltänavasse pöörasid ja silmist kadusid. Julius ruttas edasi, tahtmata nende jälgi kaotada. Möödus minut, teine. Ta oli peaaegu päral.
Ja siis, heitnud pilgu nõlvast üles, nägi ta teda.
Martina tuli mööda tänavat alla tema poole, astudes oma õõtsuval sammul. Ta naeratas endamisi. Ta oli kahesaja jardi kaugusel ega näinud poissi.
Julius peatus ja vahtis. Nii et ta tuleb siis ikkagi kohtamisele. Tema süda hüppas rõõmust. Kui ta jälgis tüdruku lähenemist, kadusid kõik kahtlused. Ta on ilus, mõtles poiss. Ta tahab mind. Võib-olla isegi armastab mind. Temast käis üle rõõmu- ja erutuslaine. Ta tahtis edasi joosta, et tüdrukuga kohtuda.
Aga kui ta nüüd Martina juurde läheb, kaotab ta väärtuslikku aega. Iga sekund võib too vanker kaduda tänavate ja õuede rägastikku. Ja siis on ta kullast ilma.
„Tüdruk võib oodata,” pomises ta endamisi. „Kuld ei oota.” Ja ta põikas ühte väravaalusesse.
Mitu minutit liikus ta ettevaatlikult ühest väikesest kõrvaltänavast teise, üha lääne poole. Just enne seda, kui nõlv künkaharjal lõppes, oli üks kena tänav, mille ühel küljel seisid sambad ja mis kulges ülemiselt peateelt lõunasse kuni alumiseni. Ka see tänav oli tühi. Poiss ületas selle. Teisel pool ühel kitsal kõrvaltänaval, mis suundus Diana templi poole, nägi ta väikest vankrit ja eeslit.
Need olid saatjateta. Sõduritest ei olnud jälgegi. Julius seisatas nurgal ja ootas. Kedagi ei tulnud. Ega sõdurid ometi vankrit maha jätnud? Kindlasti mitte. Poiss vaatas ringi, püüdes ära arvata, kuhu nad läinud olid. Kõikjal tänava ääres olid väikesed õued, töökojad ja pisikesed poed. Nad võisid minna ükskõik millisesse neist. Kate oli alles vankri peal. Kas nad olid kulla juba maha laadinud või oli see ainult ajutine peatus? Ikka veel ei tulnud kedagi.
Kui nad kulla maha laadisid, peaksin ma ringi piiluma, et näha, kuhu nad läksid, arutles Julius. Näis olevat mõttetu seal terve päeva oodata. Ta liikus ettevaatlikult edasi ja lähenes vankrile.
Ta jõudis vankri kõrvale ja vaatas ringi. Kedagi polnud näha. Poiss tõstis katte üles ja vaatas selle alla.
Vanker oli peaaegu tühi. Oli jäänud ainult kolm veiniamforat ja mingi kotiriie. Julius sirutas käe ja kompas selle alt, kuni käsi puutus kokku millegi kõvaga. Ta tõmbas. See oli raske. Endamisi naeratades sirutas ta ka teise käe. Ning tõstis välja koti müntidega.
Kott ei olnud suur. See mahtus kokkupandud pihkude vahele. Aga isegi see oli terve varandus. Pole vaja ülejäänu pärast vaeva näha. Ühest sellisest kotist piisas. Oli aeg minema joosta.
Selja tagant kostis hüüe. Julius pöördus pooleldi ümber. Sõdur oli peaaegu tema kohal. Instinktiivselt lasi poiss kotil kukkuda, tõmbas pea õlgade vahele, põikas vankri taha ja pani jooksu. Seejuures kuulis ta veel üht häält. Ja talle tundus, et ka kolmandat. Tsentuurio oma.
„Võtke ta kinni!”
Kõrvaltänavat mööda otse üles. Vasakule. Siis paremale. Hetk hiljem oli Julius suurel peateel. Ta jooksis sellest üle, otsis pilguga mõnda teist kõrvaltänavat, leidis ühe ja põgenes seda mööda.
Nad teadsid, et ta nägi kulda. Ta oli tunnistaja. Nad peavad ta tapma. Juliuse mõtted tormasid jooksu ajal kiirelt. Kuhu ta läheb? Kuhu end nende eest peidab? Nende hääli oli ikka veel kuulda; nad paistsid olevat ühel ajal nii paremal kui ka vasakul. Siis tuli talle mõte. See oli tema ainus lootus. Poiss rühkis hingeldades edasi ja sõdurite sammud kajasid otse tema selja taga.
Martina ootas silla juures. Ei olnud näha ühtegi hingelist. Otse tema all voolas päikesepaistel helkides aeglaselt jõe selge vesi. Sillalt võis näha hõbedasi ja pruune kalu, kes veepinna all ringi liikusid.
Kaladel olid kaaslased. Tema oli üksi.
Martina
