aga oli just see, mida ta vajas – lihtne ilma mingi märgiseta kullast käevõru. Selliseid võis olla Londiniumis tuhandeid. Selle ta annabki Martinale. Võtnud võru kaasa, lipsas Julius vaikselt välja.
Maja oli ikka veel vaikne ja õu inimtühi. Hoidudes müüri ligi, suundus poiss värava poole. Nüüd polnud vaja teha muud kui pääseda mööda tunnimehest, kes tänaval oma vahikorda jätkas. Kui ta ainult õue ei tuleks, palus poiss. Ta nihkus, külg ees, väravaavasse.
Ta nägi samba najal logeleva tunnimehe selga. Nii kaugele, kui näha võis, oli tänav tühi. Julius ootas, kuni tunnimees uuesti teele asus, seekord vasakule, oja poole. Siis sööstis ta välgukiirusel paigast ja jooksis paremale.
Kuid ettevaatuse mõttes tegi poiss ühe kavaluse. Jooksnud mõned jardid edasi, pööras ta ringi ja tuli nii kiiresti, kui suutis, tagasi, nägu eemalduva tunnimehe poole. Viis, kümme, viisteist kiiret sammu. Ja just seda oligi vaja. Seekord lõpetas tunnimees oma patrullkäigu miskipärast varem ja pöördus ringi. Sel momendil tuli Julius, selle asemel et eemalduda, sundimatul käigul tunnimehele vastu, nii et näis, nagu läheneks ta väravale esimest korda. Sõdur oli üllatunud, imestades, kust poiss välja oli ilmunud, kuid kui noormees ikka tema poole tuli, ei mõelnud ta sellele enam ja mehed möödusid teineteisest peanoogutusega. Mõne minuti pärast oli Julius juba tagasiteel silla juurde, et seal kingitusega oodata.
Ta tahtis teada, kas tüdruk tuleb.
Sextus tuli mööda laia tänavat, mis viis foorumilt silla poole. Tema kulm oli kortsus, sest asjaolu, et ta ei suutnud Juliust amfiteatrist leida, polnud tema tuju parandanud.
Kas noor sõber väldib teda? See mõte poleks Sextusele pähe tulnud, kui poleks olnud üht juhuslikku märkust, mida ta eelmisel õhtul pealt kuulis.
Kui sõdurid olid majja murdnud, tormasid nad maja taha kaasosalisi otsima ja ta kuulis, et nad märkasid Juliust, kuid nägi hiljem kergendusega, et sõber on minema pääsenud. Peagi oli selge, et mehed polnud teda korralikult näinud. Siis aga, mõni minut hiljem, kuulis ta, kuidas kaks sõdurit omavahel lobisevad, otsides kõrvaltoas tema madratsit läbi. „Siin ei ole midagi,” uratas üks. „Ma arvan, et see oli meie narritamine. Kellelegi lihtsalt ei meeldinud too poiss ja ta kirjutas selle kirja.”
„Aga too nooruk? Kas ta siis ei jooksnud minema?”
„Võib-olla. Aga võib-olla mitte. Ta on alles noor. Lugupeetud perekonnast. Kui keegi valeraha teeb, siis see puusepp.”
Alles noor. Lugupeetud perekonnast. See pidi olema Julius, kellest nad rääkisid. Noor lollpea võib end neile kuidagimoodi välja anda. Sextus vandus. „Kui nad temani jõuavad, hakkab ta tõenäoliselt rääkima,” oigas ta. „Siis olen ma omadega läbi.”
Kuigi Sextus tahtis tol ööl Juliuse majja minna, ei söandanud ta seda, sest teda võidi jälgida, kuid ta oli lootnud, et leiab poisi hommikul amfiteatris üles. Kui aga Juliust sinna ei ilmunud, hakkas Sextus tõsiselt muretsema. Kas võimud olid poisi jälile jõudnud? Kas ta oli saladuse välja lobisenud? Viimaks, kui Sextus oli vargsi Juliuse majale lähenenud, leidis ta selle eest tühjana. Mida see tähendas? Lõpuks läks ta koju tagasi, lootes, et Julius on sinna tulnud, seejärel aga vaatas ringi foorumil. Nüüd kavatses ta viimse abinõuna poissi sadamast otsida.
Kuid äkki oligi too sell seal saja jardi kaugusel ning läks silla poole. Sextus ruttas edasi. Julius oli käies nii mõtteisse süvenenud, et ei märganudki sõpra, kuni too oli päris tema selja taga. Siis keeras ta ringi. Sextust nähes langes poiss näost ära.
Sextus muutus kohe valvsaks. „Kas kõik on korras?” küsis ta. Ta nägi, et Julius kõhkles, enne kui talle vastumeelselt, kuid tõepäraselt kõik ära rääkis, mis oli juhtunud.
Sextus ei uskunud sellest sõnagi. Ta oli alati uhkust tundnud, et pole rumal. Seda lugu polnud kuidagi võimalik kontrollida, kuid mõned asjad olid seejuures väga selged. Noormees hoidis tema eest kõrvale. Raha oli kadunud. Sellel sai olla ainult kaks seletust. Julius oli selle kas pihta pannud või siis sõbra reetnud, mispuhul võimudel on tõenäoliselt kott vormidega, mida kohtus tõestusmaterjalina kasutada. Pole kahtlustki, et Julius lastakse tema vastu tunnistuste andmise eest vabaks.
Sextuse nägu oli nagu mask, kui ta Juliuse saamatuid seletusi kuulas. Ta ei öelnud midagi ja lasi noormehel end õigustada. Kui Julius lõpetas, järeldas Sextus, et tema sõber on vilets valetaja.
Ta otsustas proovida otse asja juurde minna. „Kas sa oled juba rääkinud?” küsis ta. „Sõduritele?”
„Ei. Muidugi mitte.”
Sextus pidas aru. Peagi saab ta selle niikuinii teada. Ta tõmbas vöölt noa ja näitas seda Juliusele.
„Otsi raha päikeseloojanguks üles,” sõnas ta rahulikult, „või ma tapan su.” Siis pööras ta kannapealt ringi ja läks minema.
Veidi enne keskpäeva toodi välja gladiaator ja karu. Gladiaator oli osav võrgukäsitseja. Kihlveod jagunesid kaks ühele selle poolt, et ta tapab karu. Pärastlõunal pidi too mees aga võitlema veel teise gladiaatoriga, kes oli tuntud võitleja, ja seekord veeti kihla viis ühe vastu, et ta saab surma. Vedades kihla, et mees võidab mõlemal korral, võis momendil võita kakskümmend korda rohkem. Kõigepealt talutati karu mööda areeni ringi. Rahvahulk oli heas tujus. Pinge ja erutus tulid alles siis, kui nähti verd.
Martina tõusis kähku püsti. Teispool areeni konsuli loožis ja selle lähedal asuvatel istmeridadel nägi ta linna tähtsaid mehi toogades ja nende naisi, kellel olid pikad peenest siidist kleidid ja uhketesse soengutesse kuhjatud juuksed. Kui tüdruk tagasi trepi poole suundus, tundis ta, et teda läbib õrn värin.
Nad võivad küll istuda kallitel kohtadel, ütles ta endale, kuid ükski neist ei saa maitsta midagi sellist, mida mina sel pärastlõunal.
Mõni hetk hiljem väljus tüdruk varjulisest trepitunnelist päikesepaistelisele tänavale. Ta suundus foorumi poole ega märganudki, et kakssada jardi tagapool astus kapten vaikselt välja ühest ukseavast ja hakkas talle järele tulema.
Julius ootas. Ta seisis paari suure puust samba kõrval, mis tähistasid silla põhjapoolset otsa. Keskpäev oli peaaegu käes.
Jutuajamine Sextusega oli teinud ta murelikuks. Ta uskus, et vanema mehe sõnadel võis tõsi taga olla, ja juurdles, kuidas kott üles leida. Kui emale ähvardusest rääkida, annab ta ehk järele, kuid Julius ei olnud selles kindel. Praegu on sellepärast igatahes mõttetu muretseda, otsustas ta. Tal oli teine asi käsil.
Amfiteatrist vasemalt künkalt kostis möirgamist; kergelt rahulolev noot selles hääles ütles, et loom on vist inimese õnneks võtnud.
Julius silmitses foorumi poole viivat laia tänavat. Kui tüdruk peaks tulema, tuleb ta sealtkaudu. Hetkel oli tänav tühi ja kaldapealne samuti. Poiss tundis, kuidas süda taob. „Kui ta nüüd tuleb,” pomises ta, kuid jättis lause lõpetamata. Ta oli kindel, et kui tüdruk nüüd nähtavale ilmub, saab ta pärastlõunal tema omaks. Ta värises erutusest. Ja ometi – see oli kummaline – oli kõigi nende ootuste juures üks osa temast ikkagi närviline, lootes peaaegu, et tüdruk hoiab eemale.
Möödus mitu minutit; Martinast ei olnud ikka veel mingit märki ja Julius hakkas arvama, et võib-olla tüdruk ikkagi ei tule ja võib-olla nii ongi hea, aga siis tõmbas tema tähelepanu endale mingi väike liikumine paremal kaldapealsel.
See ei olnud midagi erilist, ainult mõned sõdurid koos väikest vankrit vedava eesliga. Julius jälgis loiult, kuidas nad aeglaselt piki jõekallast tema poole tulevad. Talle tundus, et väike vanker on vist raske, sest oli näha, et
