jalga kitsamaks muutnud. Kui ta ühe töömehe tähelepanu sellele juhtis, vastas too naeratades:
„Õige küll. Me võtsime jõelt veidi maad tagasi. Võib-olla järgmisel aastal võtame veel.” Ta hakkas naerma. „Tead, see on nagu naistegagi. Me kasutame jõge ja muudame ta taltsaks. Nii see asi käib.”
Tüdruk kõndis üle silla ja mõtles selle üle järele. Kas tema eluga ei ole sama lugu? Kapten ei olnud kunagi karm. Kuid miks ta pidi seda olema? Tal oli sõnakuulelik noor naine, kes tema eest hoolitseb, kui ta sadamasse saabub. Kas mees oli tema vastu lahke? Üsna. Tüdruk teadis, et tal pole põhjust kaevata. Jõudnud silla teise otsa, pööras ta paremale ja kõndis piki veepiiri ida poole, möödudes sadamasildadest ja laohoonetest, kuni viimaks, otse viimase kai taga, jõudis linna idanurka, kus jõgi puutus kokku linnamüüriga.
See oli vaikne paik. Müüri nurgal oli suur bastion, kuid see oli maha jäetud. Eemal tegi idapoolse künkaga liituv kannus kaare, ulatudes kuni müürini ning muutes selle jõeäärse nurga looduslikuks vabaõhuteatriks. Nõlvadel jalutasid ringi rongad, nagu ootaksid vaikides mingisuguse näitemängu algust.
Viibides üksi selles tühjas paigas, silmitses tüdruk enda ees seisvat kõrget linnamüüri. See vääris kindlasti imetlust. Kentist oli toodud jõge mööda heledaid ränikive, mis olid korralikult kandiliseks tahutud ja moodustasid müüri välimise külje. Müüri keskmine osa koosnes kividest ja mördist ning oli alaosas peaaegu üheksa jala paksune ning umbes iga kolme jala tagant oli laotud kolm rida punaseid telliseid, et müüri veelgi tugevdada. Lõpptulemuseks oli umbes kahekümne jala kõrgune tähelepanuväärne ehitis, mille küljel kogu selle pikkuses jooksid kitsad punased triibud.
Ning äkki tuli talle ootamatult kohutava selgusega mõte, et ta ei ole õnnelik ning lõppkokkuvõttes on tema elust saanud vangla.
Sellest hoolimata oleks ta määramatu ajani jätkanud, kui poleks olnud Sextust.
Alul oli ta mehe lähenemiskatsed tagasi tõrjunud, kuid need panid teda mõtlema. Ta tundis tüdrukuid, kellel oli vana abikaasa ja kes olid võtnud endale salaja armukese. Kui Sextus üha peale käis, hakkas miski temas liigutama. Võib-olla oli see erutus, võib-olla aga tahtis ta lihtsalt oma kurbusele lõppu teha, kuid aegamööda lasi ta sellel mõttel kuju võtta. Kas ka tema ei võiks endale armukest leida?
Siis oligi Julius talle mõttesse tulnud.
See polnud mitte ainult Juliuse poisikeselik ilme, tema säravad sinised silmad ja ilmne kehaline vahvus. See oli poisi nõrk soolakas lõhn, tema noorte tugevate õlgade paindumine töö juures ja higi, mis läikis käsivartel. Kui tüdruk oli kord lubanud sellel mõttel end vallata, tundis ta peaaegu valusat iha lasta poisil end omaks teha. Ma võtan tema nooruselt värskuse, ütles ta endale naeratades. Ta õrritas poissi kavalalt, lähenes alul ja siis teeskles eemaletõmbumist, flirtides samal ajal kergelt Sextusega. Ta leidis, et tunneb isegi sellest mängust tohutut naudingut.
Kui saabus Juliuse kiri, pomises tüdruk: „Ta on minu.” Kuid nüüd, kui see hetk oli lõpuks käes, tundis ta ka hirmu. Mis siis, kui ta tabatakse? Kapten maksab kahtlemata kätte. Kas ta tõepoolest tahab selle poisi pärast kõigega riskida? Seetõttu oli ta päikeseloojangul hulk aega üle jõe vaadanud ja mõelnud, mida teha, enne kui viimaks otsustas.
Kapten oli ära. Õhtu rauge nukrus oli Martinale mõjunud. Ma ei suuda rohkem kurb olla, ütles ta endale. Homme läheb ta sillale.
„Sinu kord.”
Julius ärkas võpatades oma unelusest. Kas isa vaatab tema poole veidral pilgul? Poiss püüdis keskenduda enda ees olevale mängulauale ja tegi aeglaselt käigu.
Ta oli tervena kodus. See oli rõõmustavalt õdus vaatepilt. Ta nägi, kuidas ema ja õde valmistavad homsete mängude puhuks naabritele piduroogi. Tema istus isaga nagu tavaliselt nende tagasihoidliku maja elutoas kokkukäival järil ning mängis oma õhtust kabepartiid. Kuid kogu aeg mõtles ta sellele, kas sõdurid tulevad.
Ta heitis pilgu köögi poole. Ta polnud saanud õega pärast seda rääkida, kui ta sõdurite eest ära jooksis. Mida see paks tüdruk näinud oli?
Köögi seinal rippus paar parti. Puhtaksküüritud laual seisis briti soosituim toit – veise küljetükk, suur kauss jõest püütud austritega ning ämber tigudega, keda oli toidetud piima ja jahuga ning kes homme õlis ja veinis ära küpsetatakse. Laial madalal vaagnal tardus pehme juust. Selle kõrval olid vürtsid kastme jaoks. Toidud, mida roomlased olid Britannias tutvustanud, olid tõepoolest isuäratavad: faasan ja kabehirv, viigimarjad ja mooruspuuviljad, Kreeka pähklid ja kastanid, petersell, münt ja tüümian, sibulad, redised, naerid, läätsed ja kapsad. Keltide saarel oli õpitud toiduks kasutama ka tigusid, pärlkanu, konni ja mõnikord isegi vürtsitatud unihiiri.
Ema ja tütar töötasid vaikides. Vanem, tasane ja nalja mitte mõistev naine valmistas roogasid. Paks tüdruk püüdis süüa, ema aga kaitses pere toitu tüdrukule vahetevahel ilma näoilmet muutmata ja tööd katkestamata laksu andes. Julius nägi, et ema läheb angerjate kausi juurde. Laks.
Neid uurinud, ütles ta tüdrukule paar sõna; too läks kapi juurde ja tuli siis valmiva kastme poole tagasi. Laks. Siis läks ema hetkeks akna juurde. Paksul tüdrukul õnnestus tükk värsket leiba suhu pista. Laks. Tüdruk mugis rahulolevalt.
Kas õde oli sõdureid näinud? Kas ta teab, mis Sextusega juhtus? Kas ta oli vanematele rääkinud? Kõike seda oli võimatu ära arvata. Julius oletas, et midagi tüdruk vist teab. Millal ta temalt küsida saab?
Viimased tunnid olid olnud tõeline piin. Niipea kui Julius jälitajate käest minema pääses, püüdis ta olukorda hinnata. Et see oli tema ja mitte Sextus, kelle tõttu neile kahtlus langes, see ei tulnud talle kordagi pähe. Kas tema sõber on vahistatud? Ta ei söandanud veel vaatama minna. Kas Sextus teda ka asjasse mässis? Ta liikus ettevaatlikult kodu poole. Kui Sextus oli ta üles andnud, tulevad sõdurid kindlasti sinna.
Talle tundus, et kõige kindlam on oodata kuni hommikuni ning kohtuda siis Sextusega tänaval teel mängudele. Senini tuleks tal käituda nii, nagu poleks midagi juhtunud.
Aga kuhu peita kott? See oli probleem. Kuhugi kindlasse kohta, mida ei saaks temaga seostada. Mõnda sellisesse kohta, kust ta selle hiljem kergesti kätte saaks. Ta vaatas ringi, kuid ei leidnud midagi.
Kuid siis, kui ta möödus läänepoolsest künkast, kus seisis Diana tempel, jäi talle pilgu ette üks potissepaahi. Selle kõrval oli jäätmehunnik, mis koosnes minemavisatud pottidest ja muust rämpsust, mida polnud ilmselt juba mõnda aega puututud. Oodanud, kuni kedagi läheduses ei ole, lonkis Julius hunniku juurde, torkas koti kiiresti rämpsu alla ja läks kähku minema. Keegi ei näinud teda. Ta oli selles kindel. Siis läks ta koju.
Kuid ta ei saanud rahu. Ning vaadanud veel kord isa rõõmsat nägu ja siis ema oma, teadis ta, miks.
Sest kui Rufus oli lõbus ja punase näoga ja armastas laulda, oli tema naine sellistest asjadest ilma jäetud. Tema juuksed, mis nüüd ei olnud ei blondid ega hallid, olid seotud tihedasse krunni. Silmad olid tal hallid ega säranud kunagi. Nägu, mis oli lapsepõlvest saadik muutumatuks jäänud, oli loid ja kahvatu nagu tainas enne küpsetamist. Ta oli üsna lahke ja Julius uskus, et ta armastab neid kõiki, kuid ta rääkis vähe, ning kui tema abikaasa nalja tegi, ei naernud naine kunagi, vaid ainult põrnitses. Sageli paistis, et ta kannab endaga mingi sünge mälestuse koormat nagu tüütut, kuid harjumuspärast kohustust.
Keltide mälu oli pikk. Ainult kaks sajandit oli möödunud ajast, kui kuninganna Boudicca maad vallutavate roomlaste vastu mässu tõstis, ning ema perekond oli kuulunud kuninganna Boudicca hõimu. „Minu vanaisa sündis keiser Hadrianuse valitsemisajal, tolle, kes ehitas
