style="font-size:15px;"> “Pea suu, õnnetu!” hüüdis Danglars ja haaras Caderousse’i käest kinni. “Või ma ei vastuta oma tegude eest. Kes sulle ütleb, et Dantès pole tõepoolest süüdi? Laev käis Elba saarel, tema käis maal, ta veetis terve päeva Portoferraios. Kui tema juurest leitakse mõni kompromiteeriv kiri, siis peetakse tema kaassüüdlasteks neid, kes teda toetasid.”
Enesearmastaja kiire vaistuga taipas Caderousse selle arutlusviisi usaldusväärsust. Ta vaatas Danglars’i ahastusest ja hirmust vilavate silmadega, ja kui ta enne oli ühe sammu ette astunud, siis nüüd astus ta kaks sammu tagasi.
“Ootame siis ära,” pomises ta.
“Jah, ootame,” ütles Danglars. “Kui ta on süütu, lastakse ta vabaks. Kui on süüdi, ei ole mõtet ennast konspiraatori pärast halba valgusesse seada.”
“Lähme siis ära, siia ma enam kauemaks jääda ei või.”
“Jah, tule,” ütles Danglars, tundes rõõmu, et oli leidnud kaaslase, kellega koos taganeda. “Tule, las teised lähevad siis, kui heaks arvavad.”
Nad lahkusid. Fernand, kes oli taas neiu toetajaks saanud, võttis tal käe alt kinni ja läks temaga Katalaanikülla. Dantèsi sõbrad viisid Meilhani alleele peaaegu minestanud rauga.
Peagi levis kumu Dantèsi kui bonapartistide agendi arreteerimisest laiali kogu linnas.
“Kas teie oleksite võinud seda uskuda, kallis Danglars?” küsis Morrel, kes lahkus koos oma raamatupidaja ja Caderousse’iga, sest temagi kiirustas linna, et saada otseseid teateid Dantèsi kohta kuninglikult abiprokurörilt härra de Villefort’ilt, keda ta pealiskaudselt tundis. “Kas teie oleksite võinud seda uskuda?”
“Tont võtaks, härra Morrel!” vastas Danglars. “Ma ju rääkisin teile, et Dantès tegi ilma igasuguse põhjuseta peatuse Elbal, te teate, et see peatus näis mulle kahtlane.”
“Kas te oma kahtlustest rääkisite veel kellelegi peale minu?”
“Hoidusin sellest,” sõnas Danglars sosinal. “Te teate isegi, et teie onu härra Policar Morreli pärast, kes on olnud teise teenistuses ja kes oma mõtteid ei varja, kahtlustatakse teid kaasatundmises Napoleonile. Ma kartsin, et võiksin kahju teha nii Edmond’ile kui ka teile. On asju, mida üks alluv on kohustatud oma reederile teatama, aga teiste eest rangelt varjama.”
“Hästi tegite, Danglars, olete tubli mees. Ma mõtlesin juba varemalt teie peale, juhul kui vaene Dantès oleks “Pharaoni” kapteniks saanud.”
“Mismoodi, härra?”
“Jah, ma küsisin Dantèsi käest, mida ta teist arvab ja kas temale oleks vastumeelne jätta teid oma ametipostile, sest ma ei tea miks, aga arvasin nagu märkavat, et teie suhted on jahedad.”
“Ja mida ta teile vastas?”
“Et ta oli tõesti mõelnud teist halba mingis situatsioonis, millest ta mulle ei rääkinud, kuid et iga inimest, keda usaldab tema reeder, seda usaldab ka tema.”
“Silmakirjatseja!” pomises Danglars.
“Vaene Dantès!” ütles Caderousse. “See näitab, et ta oli tore poiss.”
“Jah, aga praegu on “Pharaon” ilma kaptenita,” lausus Morrel.
“Peame lihtsalt lootma,” ütles Danglars, “merele saame ju minna alles kolme kuu pärast, selle aja peale on Dantès vabaks lastud.”
“Kahtlemata, aga kuni selle ajani?”
“Selle ajani olen mina olemas, härra Morrel ütles Danglars. “Te teate, ma tunnen laevajuhtimist niisama hästi kui mis tahes kaugsõidukapten; kui te minu abi kasutate, annab see teile isegi teatavaid eeliseid, sest kui Edmond tuleb vangist välja, pole teil vaja kellelegi tänu avaldada: tema asub jälle oma kohale ja mina oma kohale ja ongi kõik.”
“Aitäh, Danglars,” ütles reeder. “See lahendab tõesti olukorra. Võtke laevajuhtimine üle, annan teile selleks loa, ja jälgige lossimist: paljugi mis ühe või teise inimesega juhtub, äriasjad ei tohi selle pärast kannatada.”
“Olge mureta, härra Morrel. Aga kas me tubli Edmond’iga vähemasti kokku võime saada?”
“Ütlen teile seda varsti, Danglars. Ma püüan rääkida härra de Villefort’iga ja tema juures vangi kasuks kosta. Ma tean, et ta on maruline rojalist. Aga tont võtaks! Olgu kuninglik prokurör kui äge rojalist tahes, lõpuks on ta ka inimene. Minu arvate pole ta halb.”
“Ei,” ütles Danglars, “aga ma olen kuulnud, et ta olevat auahne, ja see ütleb ka mõndagi.”
“Elame, näeme,” ohkas Morrel. “Minge laevale, tulen teile järele.”
Ja ta lahkus kahest sõbrast ning seadis sammud kohtumaja poole.
“Näed sa nüüd, missuguse pöörde asi võtab,” ütles Danglars Caderousse’ile. “On sul ikka veel tahtmine Dantèsi kaitsta?”
“Ei, muidugi mitte. Aga on siiski hirmus, et ühel naijal võivad olla nii õudsed tagajärjed.”
“Pagan võtaks, aga kes seda tegi? Ei sina ega mina. eks ole ju? See oli Fernand. Sa tead väga hästi, et mina viskasin paberi nurka. Arvasin isegi, et tõmbasin selle lõhki.”
“Ei, ei,” ütles Caderousse. “Selles olen ma päris kindel. Näen seda kortsus, kokkukäkerdatud paberit praegugi lehtla nurgas ja ma tahaksin väga, et ta oleks ikka veel seal, kus ma teda näen!”
“Parata pole midagi! Fernand korjas selle vist üles, kirjutas ümber või lasi kirjutada, võib-olla ta isegi seda vaeva ei võtnud ette. Oh, ja kui ma mõtlen… Issand halasta! Järsku saatis ta minu kirja minema! Õnneks ma moonutasin käekirja.”
“Sa siis teadsid, et Dantès on bonapartistide poolt?”
“Midagi ma ei teadnud. Nagu ma sulle ütlesin, arvasin, et teen lihtsalt nalja, muud midagi. Paistab, et ma ütlesin naerdes tõtt nagu arlekiin.”
“Ükskõik,” jätkas Caderousse, “ma annaksin õige palju selle eest, kui kogu seda lugu poleks juhtunud, või et ma vähemasti poleks sellesse segatud. Küll sa näed, see toob meile veel õnnetuse kaela, Danglars!”
“Kui see peaks kellelegi õnnetust tooma, siis tõelisele süüdlasele, aga tõeline süüdlane on Fernand ja mitte meie. Mis õnnetus peaks sinu arvates meid tabama? Peame lihtsalt istuma vaguralt, ei tohi kogu loost iitsatadagi ja äike möödub ilma müristamiseta.”
“Aamen!” ütles Caderousse, viipas Danglars’ile hüvastijätuks ja kõndis Meilhani allee poole pead vangutades ja iseendaga rääkides, nagu tavaliselt teevad inimesed, kes on millegi üle tõsiselt mures.
“Hüva on!” pomises Danglars. “Asjad võtavad niisuguse pöörde, nagu ma ette nägin: nüüd olen ma ajutiselt kapten, ja kui see idioot Caderousse jaksab suud pidada, siis olen seda päriselt. Aga kui kohus peaks Dantèsi lahti laskma? Oh.” lisas ta muiates, “kohus on kohus, ma jään temale lootma.”
Sellepeale hüppas ta paati ja käskis aerutada “Pharaoni” juurde, kus ta mäletatavasti pidi reederiga kokku saama.
VI
KUNINGLIK
