krahv d’Artois kammerhärra. “Aga te teate, et Püha Liit kavatseb ta sealt ära viia.”
“Jah, sellest oli juttu siis, kui meie Pariisist lahkusime,” ütles härra de Saint-Méran. “Kuhu ta saadetakse?”
“Saint Helenale.”
“Saint Helenale! Mis see on?” küsis markiis.
“Saar, mis asub siit kahe tuhande ljöö kaugusel, teisel pool ekvaatorit,” vastas krahv.
“Lõpuks ometi! Nagu Villefort’gi ütles, on see pöörane hullumeelsus jätta niisugune mees Korsika, Napoli ja Itaalia vahele – Korsikal on ta sündinud, Napolis valitseb veel tema õemees, Itaaliast tahtis ta teha kuningriigi oma pojale.”
“Õnnetuseks on meil 1814. aasta lepingud, ja neid lepinguid murdmata ei saa me Napoleoni puudutada,” ütles Villefort.
“Siis murtakse need,” ütles härra de Salvieux. “Kas tema pidas neist nii väga kinni, kui tema korraldusel õnnetu Enghieni hertsog maha lasti?”
“Jah,” ütles markiis. “asi on otsustatud, Püha Liit vabastab Euroopa Napoleonist ja Villefort vabastab Marseille tema pooldajatest. Kuningas kas valitseb või ei valitse: kui ta valitseb, peab tema valitsus olema tugev ja tema ametnikud vankumatud. Ainult nii võib kurja ära hoida.”
“Õnnetuseks, proua,” ütles Villefort naeratades, “tuleb kuninglik abiprokurör kohale alles siis, kui kurja on juba tehtud.”
“Tema ülesanne on seda heaks teha.”
“Võin teile vaid lisada, proua, et meie kurja heaks ei tee, ainult maksame kätte. See on kõik.”
“Oo, härra de Villefort,” ütles kaunis ja noor neiu, krahv de Salvieux’ tütar ja preili de Saint-Mérani sõbratar, “tehke ometi üks ilus protsess, sel ajal kui meie oleme Marseille’s. Ma ei ole oma elus ühelgi kohtuistungil olnud, räägitakse, et see pidi olema väga põnev.”
“Tõepoolest väga põnev, preili,” ütles abiprokurör, “sest väljamõeldud tragöödia asemel on tegemist tõelise tragöödiaga. Mängitud kannatuste asemel on tõelised kannatused. Inimene, keda seal nähakse, ei lähe pärast eesriide langemist koju, ei söö perekonna keskel õhtust ega lähe rahuliku südamega magama, et homme uuesti alustada, vaid läheb vanglasse, kus teda ootab timukas. Võite isegi arvata, et tundlikele inimestele, kes ihkavad emotsioone, ei ole midagi võrreldavat säärase etendusega. Olge mureta, preili, kui sobiv juhus peaks tulema, annan ma teile selle võimaluse.”
“Ta ajab meile külmajudinad peale… ja ise naerab,” ütles Renée kahvatades.
“Mis parata… see on duell. Ma olen juba neli või viis korda saavutanud surmanuhtluse langetamise kas poliitilistele või teistele süüalustele… Kes teab, kui palju pussnuge ihutakse praegu pimeduses minu vastu või on juba torkeks valmis?”
“Oo mu jumal!” ütles Renée, kelle ilme läks üha murelikumaks. “Kas te räägite tõsiselt, härra de Villefort?”
“Tõsisemalt ei saagi rääkida, preili,” sõnas noor magistraat, naeratus huulil. “Ja kõigi nende ilusate protsesside tõttu, mida preili ihaldab oma uudishimu rahuldamiseks ja mina oma auahnuse rahuldamiseks, muutub olukord üha tõsisemaks. Kas te usute, et kõik need Napoleoni sõdurid, kes on harjunud pimesi vaenlase kallale sööstma, mõtlevad, kui on vaja kuuli lasta või täägiga torgata? Ja vaevalt nad rohkem mõtlevad, tappes inimese, keda peavad oma isiklikuks vaenlaseks, kui tappes mõne venelase, austerlase või ungarlase, keda nad pole eluski näinud? Aga see kõik peab nii olema, muidu ei oleks meie ametil õigustust. Isegi mina, kui ma näen kaebealuse silmis raevusähvatust, saan sellest julgust juurde, ma lähen ekstaasi: see ei ole siis enam protsess, see on võitlus; ma võitlen tema vastu, tema vaidleb vastu, ma ründan kahekordse jõuga ja võitlus lõpeb nagu kõik võitlused kas võidu või lüüasaamisega. Näete, mida tähendab kohtukõne! Oht sünnitab kõneosavuse. Kohtualune, kes mulle pärast minu kõnet naeratab, sunnib mind uskuma, et ma rääkisin halvasti, et kõik, mis ma ütlesin, oli kahvatu, jõuetu, polnud küllaldane. Mõtelge uhkustundele, mida tajub kuninglik prokurör, kui ta on veendunud kaebealuse süüs ja kui ta näeb. et süüalune kahvatab, ta pea vajub norgu süütõendite raskuse ja osava süüdistuskõne välkude all. Süüaluse pea vajub – ja langeb!”
Renée karjatas tasakesi.
“Seda nimetan ma kõnepidamiseks,” ütles üks külaline.
“Säärast meest vajab meie aeg,” ütles teine.
“Oma viimase kohtuasja viisite te hülgavalt läbi, kallis Villefort,” ütles kolmas külaline. “Teate, selle mehe vastu, kes oli tapnud oma isa. Te surmasite ta sõna otseses mõttes enne, kui timukas teda puudutada sai.”
“Oh mis puutub isatapjatesse, on mul ükskõik,” ütles Renée, “mis tahes karistus on liiga väike niisuguste inimeste jaoks; aga õnnetud poliitilised kaebealused…”
“See on ju veel hullem, Renée, sest kuningas on rahva isa, ja kui kuningat tahetakse tõugata troonilt või teda tappa, siis tahetakse tappa kolmekümne kahe miljoni inimese isa.”
“Oh see pole oluline, härra de Villefort. Lubage mulle, et te olete heatahtlik nende vastu, kelle kohta mina hea sõna ütlen.”
“Olge mureta,” lausus Villefort oma kõige galantsema naeratusega, “me teeme kahekesi koos minu süüdistuskõned valmis.”
“Kallis Renée,” ütles markiis, “teie tegelge oma koolibrite, spanjelite ja hilpudega ja laske oma tulevasel mehel karjääri teha. Praegu relvad puhkavad ja talaar on au sees; selle kohta on isegi olemas väga sügavamõtteline ladina kõnekäänd.”
“Cedant arma togae,”8 ütles Villefort kummardades.
“Ma ei söandanud kõnelda ladina keelt,” ütles markiis.
“Mulle oleks arvatavasti rohkem meeldinud, kui te oleksite olnud arst,” jätkas Renée. “Surmaingel, olgugi ta ingel, on mulle alati hirmu peale ajanud.”
“Hea Renée!” pomises Villefort, vaadates armunud pilguga noort neiut.
“Kallis laps,” ütles markii. “Härra de Villeforrist tuleb meie provintsi moraalne ja poliitiline arst. Uskuge mind, see on ilus roll.”
“Ja see paneb unustama rolli, mida mängis tema isa,” sõnas parandamatu markiis.
“Proua,” sõnas Villefort nukra naeratusega, “mul oli juba au teile öelda, et minu isa on lahti öelnud mineviku vigadest, ma vähemasti loodan seda, temast on saanud usu ja korra innukas pooldaja, võib-olla paremgi rojalist kui mina, sest tema on rojalist kahetsuse tõttu, mina ainult kire tõttu.”
Pärast seda kokkuvõtlikku lauset vaatas Villefort külaliste poole, otsekui püüdes kindlaks teha oma kõneosavuse mõju, nagu ta pärast samaväärset lauset oleks vaadanud kohtusaali.
“Kallis Villefort,” sõnas krahv de Salvieux, “täpselt nõnda vastasin mina üleeile Tuileries’s õukonnaministrile, kes minult nii muuseas päris aru selle kummalise abielu kohta žirondiini poja ja Condé armee ohvitseri tütre vahel; minister mõistis suurepäraselt. Säärased liidud on Louis XVIII meele järele. Sellepärast kuningas, kes meie jutuajamist jälgis, kuigi me seda üldsegi ei aimanud, katkestas meid ja ütles: “Villefort,” pange
Relvad taganevad tooga ees (lad. k.).
