peadpööritavalt õnnelikuks, koguni sel määral, et kui ta oli pikemalt oma hinge vaadanud, paistis talle, et isegi päikesel on plekid.
Uksel sai ta kokku teda ootava politseikomissariga. Musta riietatud mehe nägemine tõi ta sedamaid seitsmendast taevast alla maisesse ellu, kus meie ringi kõnnime; ta manas näole ilme, millest me juba rääkisime, ja astus seadusesilma juurde.
“Siin ma olen,” ütles ta komissarile. “Ma lugesin kirja läbi. Tegite õigesti, et te selle mehe arreteerisite. Rääkige mulle nüüd kõikidest üksikasjadest, mis teil on kogutud tema ja vandenõu kohta.”
“Vandenõust ei tea me veel midagi. Kõik paberid, mis tema juurest leiti, pandi ühte pakki ja on pitseeritult teie laual. Mis puutub süüalusesse, siis nägite ise kaebekirjast, et ta nimi on Edmond Dantès, ta töötab tüürimehena kolmemastilisel purjelaeval “Pharaon”, mis veab puuvilla Aleksandriast ja Izmirist ja mis kuulub Marseille’s asuvale firmale “Morrel ja Poeg”.”
“Kas ta enne kaubalaevastikus teenimist oli mereväes?”
“Oh ei, ta on väga noor mees.”
“Kui vana?”
“Üheksateist, kõige rohkem kakskümmend.”
Kui Villefort oli mööda Grande-Rue’d kõndides Conseils’ nurgani jõudnud, kõnetas teda mees, kes oli teda ilmselt oodanud: see oli härra Morrel.
“Härra de Villefort!” hüüdis tubli mees abiprokuröri nähes. “Mul on väga hea meel, et kohtasin teid. Kujutage ette, on juhtunud kõige kummalisem, kõige ennekuulmatum eksitus: minu laeva tüürimees Edmond Dantès on arreteeritud.”
“Ma tean seda,” ütles Villefort. “Ma tulengi selleks, et teda üle kuulata.”
“Härra,” jätkas Morrel, keda tiivustas sõprus noormehe vastu, “teie ei tunne seda, keda süüdistatakse, aga mina tunnen; kujutage endale ette noormeest, kes on nii tagasihoidlik, äärmiselt aus, ma julgeksin isegi öelda, et ta on mees, kes kaubalaevastikus kõige paremini oma ametit tunneb. Härra de Villefort, ma palun siiralt ja kogu südamest tema eest.”
Villefort kuulus teatavasti linna aadelkonda ja Morrel kodanikuseisusesse; esimene oli ultrarojalist, teist kahtlustati salabonapartismis. Villefort vaatas Morrelile põlglikult otsa ja ütles külmalt:
“Te teate, härra, et inimene võib olla tagasihoidlik eraelus, aus ärisuhetes, osav oma ametialal ja sellegipoolest olla süüdlane, kui poliitikat silmas pidada. Te ju teate seda, eks ole, härra?”
Magistraat rõhutas viimaseid sõnu, nagu käiksid need reederi enda kohta, ja tema puuriv pilk näis tahtvat tungida otse selle inimese hinge põhja, kes oli küllalt julge kostma teise eest, kuigi ta pidi ju teadma, et ta ise vajas heatahtlikku suhtumist.
Morrel punastas, sest tundis, et poliitiliste vaadete osas pole ta südametunnistus päris puhas; lisaks kohtumine suurmarssaliga, millest Dantès oli talle rääkinud, ja paar lauset, mis keiser temaga oli vahetanud, ajasid teda natuke ähmi. Sellegipoolest ütles ta siiralt, osavõtliku tooniga:
“Ma anun teid, härra de Villefort, olge õiglane, nagu te seda olema peate, hea, nagu te alati olete, ja andke meile ruttu tagasi õnnetu Dantès!”
Andke meile tagasi kõlas revolutsiooniliselt kuningliku abiprokuröri kõrvus.
“Ohoo!” pomises ta. “Andke meile tagasi… kas too Dantès kuulub mõnda karbonaaride sekti, miks muidu kasutab tema protežeerija nii mõtlematult kollektiivset vormelit? Ta võeti kinni kuskil kõrtsis, ütles vist komissar, ja suures seltskonnas, lisas ta. See võib olla mõni venta.”9
Valjusti aga vastas ta:
“Härra, te võite olla täiesti rahulik. Kui kinnipeetu on süütu, pole te asjata minu õiglustundele apelleerinud, aga kui ta, vastupidi, on süüdlane, härra… me elame keerulisel ajal, karistamatus võib anda saatuslikku eeskuju: järelikult olen ma sunnitud oma kohust täitma.”
Ja nende sõnade peale, kuna ta oli just jõudnud oma maja ukse juurde, mis külgnes kohtuhoonega, astus ta majesteetlikult sisse, pärast seda kui oli jäiselt kummardanud õnnetule reederile, kes nagu kivistus sellele kohale, kus Villefort oli temast lahkunud.
Eestuba oli täis sandarmeid ja politseiametnikke; vihast hõõguvate pilkudega jälgisid nad üksisilmi vangi, kes nende keskel rahulikult ja liikumatult püsti seisis.
Villefort sammus eestoast läbi, vaatas vilksamisi Dantèsi poole, võttis paberipaki, mille üks politseinik talle ulatas, ja kadus ukse taha, öeldes:
“Tooge vang minu juurde.”
Kuigi Villefort’i pilk oli olnud kiire, piisas sellest mulje saamiseks inimesest, keda ta pidi üle kuulama: avar ja kõrge laup näitas arukust, kindel pilk ja kipras kulm julgust, täidlased ja poolavali huuled, mille vahelt paistis kaks rida vandlivalgeid hambaid, avameelsust.
Esimene mulje Dantèsist abiprokurörile oli olnud soodus, ent Villefort oli nii sageli kuulnud öeldavat otsekui sügavat poliitilist tarkust, et tuleb umbusaldada esimest tunnet, eriti kui see on hea, ja Villefort rakendas nüüd seda maksiimi ka oma mulje kohta, võtmata arvesse, kui suur vahe on neil kahel sõnal.
Nii lämmatas ta endas head tunded, mis ähvardasid südant vallutada ja sealt vaimu ründama hakata, manas peegli ees näole oma tähtsate päevade ilme ning istus sünge ja ähvardava näoga kirjutuslaua taha.
Hetk hiljem tuli sisse Dantès.
Noormees oli ikka veel näost kahvatu, aga rahulik ja naeratas. Ta kummardas kohtunikule sundimatu viisakusega, siis otsis silmadega tooli, just nagu oleks ta reeder Morreli võõrastetoas.
Alles siis märkas ta Villefort’i tuhmi pilku, mis on nii iseloomulik kohtumaja inimestele, kes ei taha, et nende mõtteid loetaks, ja mis selletõttu tuletab meelde mattklaasi. See pilk ütles talle, et ta on kohtu, selle süngete kommetega nähtuse ees.
“Kes te olete ja kuidas on teie nimi?” küsis Villefort, lehitsedes märkmeid, mis politseinik oli talle sisse astudes andnud ja mis viimase tunni jooksul olid mahukaks paisunud – sedavõrd kähku klammerdub nuhkimisalane korruptsioon õnnetule külge, keda nimetatakse süüalusteks.
“Minu nimi on Edmond Dantès,” vastas noormees selge ja kõlava häälega. “Ma töötan tüürimehena kaubalaeval “Pharaon”, mis kuulub firmale “Morrel ja Poeg”.”
“Teie vanus?” jätkas Villefort.
“Üheksateist aastat,” vastas Dantès.
“Mida te tegite sel hetkel, kui teid arreteeriti?”
“Olin parajasti oma kihluspeol, härra,” ütles Dantès, kelle hääl pisut värises, mõeldes ahastamapanevale kontrastile rõõmsale peohetkede ja praegu toimuva sünge stseeni vahel, härra de Villefort’i sünge ilme ja Mercédèsi rõõmust särava näo vahel.
“Olite oma kihluspeol?” küsis abiprokurör tahtmatult võpatades.
“Jah, härra, ma kavatsen abielluda neiuga, keda ma armastan juba kolm aastat.”
Ehkki Villefort oli üldiselt tuim, rabas teda see kokkusattumus, ja oma õnne keskelt ära kistud Dantèsi värisev hääl äratas ta hinge põhjas kerget sümpaatiat.
Venta – karbonaaride organisatsiooni rakukeste nimetus Hispaanias ja Prantsusmaal 19. saj. algul.
